Tülitekitaja sinine

Jõuluaeg on tore aeg - saab endale lubada mõnusaid tegevusi, milleks igapäevaselt aega ei leia. Mina kogusin siit ja sealt infokilde Eesti kirikutekstiilide kohta. Muu hulgas avastasin sellise vemmalvärsi:

See päevakajaline luuletus ilmus 14. märtsil 1940 „Päevalehes“. Luuletus oli ajendatud sündmustest Pärnu Eliisabeti koguduses (olen sellest põgusalt kirjutanud oma raamatus ja ka ühes blogipostituses).

Lugu oli selline.

1939. aastal kinkisid koguduse naised Eliisabeti kirikule sinised altarikatted sooviga, et need võetaks kasutusele rahvuslike pidupäevade puhul pidulikel jumalateenistustel koguduse mõlema õpetaja poolt. Õpetaja Harry Johann Nuudi oli nõus katete kasutamisega, kuid õpetaja praost August Arumäe keeldus.

Tüli paisus nii suureks, et jõudis 1940. aasta kevadel ajalehtedesse. Praost August Arumäe selgitas: Liturgilisi värve meie evangeelses luteri usu kirikus on tarvitusel ainult viis ja nimelt: valge, must, punane, roheline ja violett. Nende järgi olen mina käinud, mispärast ka sinist värvi ma ei saa kasutamisele võtta. 9. pataljoni aastapäeval [14. jaan – MR] asetasin valge altarikatte, sest seda värvi kasutatakse ikka pidulikkudel puhkudel, kuna Vabaduspäeval, mis sel aastal langes kannatusajale, oli altari katte värviks must. Toona oli kehtiva korra kohaselt musta värvi kasutamine kannatusajal ette nähtud kirikutes, kus puudusid violetsed katted. Pärnu Eliisabeti kirikul olid olemas nelja värvi katted - punased, mustad, valged ja sinised.

Keegi endine koguduseliige oli kirjutanud ajalehte kirja, milles ta pahandas naistega nende mõistmatuse pärast. Muu hulgas kirjutab ta musta värvi kasutamise kohta oma tõlgenduse: Tänavu kodumaa hällipäev langes ajaliselt kiriklikku kannatusaega. Korra poolest on täitsa õige ja loomulik, et sel korral oli kõik korras kui altarit katsid mustad katted. Tänavustel erakordsetel tõsistel aegadel oli see isegi väga mõjukas. See must, ka meie lipuvärvist: must on meie mullapind, mida higis haritud, must on kuub, mis Eesti rinda ammust juba varjanud ...

Naised kirjutasid vastuse, kus nad selgitasid, et sinise värvi kasutamine kirikus on lubatud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi otsusega 1936. aastast. Naised kirjutavad: Kirikule on tehtud ajakirjanduses põhjendatud etteheiteid – nimelt – et kogu maa ja kogu rahvas pühitseb pidulikult vabariigi aastapäeva, ainult kirik jääb külmaks. Ja kui nüüd grupp naistegelasi, väljudes armastusest kiriku ja kodumaa vastu, väljudes kodukaunistamise mõttest, sest ka kirik on meie vaimline ja usuline kodu, tugedes maksvatele määrustele, saades peale muu annetust kaitseliidult ja sõjaväelt, valmistavad oma vabadel tundidel ise rahalisi ohvreid kandes sinivärvilised altarikatted rahvuspühadel tarvitamiseks – siis tullakse tänutäheks avalikult neile tegelastele moraali lugema: naistegelased tülitsevad, naistegelased ei tunne kiriku korda, kannatamisaeg ja Saksamaa leksikon ei lubavat sinist värvi, piiskopi manitsused korda ja rahu pidada ei minevat naistegelastele südamesse jne. Ja tegelik olukord? Paluti alandlikult praostilt kaunistada kirik rahvuspühal tarvitusele lubatud siniste katetega ja vastus sellele oli selge "ei".

Naiste kolmeliikmeline delegatsioon läks Tallinnasse piiskop Johan Kõpu jutule, et tekkinud olukorda selgitada ja kuulda piiskopi seisukohta. Kaasas olid neil ka tüli tekitanud sinised katted. Piiskop kiitis katteid ja palus delegatsiooni liikmeil anda Pärnu koguduse naistele edasi oma sõbralik tänu kirikule tehtud kingituse eest. Ta soovitas tekkinud arusaamatus lahendada sõbralikus vaimus. Piiskop kinnitas, et siniseid katteid võib kirikus rahvuslikel pidupäevadel kasutada. Kuid ei ole sunduslik, et õpetaja peab just neid tarvitama. See võib sündida õpetaja oma äranägemise kohaselt.

Kahjuks ei ole kõnealused sinised katted teadaolevalt säilinud. Aga lugu ja luuletus on. Kirikutekstiilidest on luuletusi ja laule tehtud vähe. Tean veel üht tukukottide kohta ja olen kuulnud ühest, mis tehtud surnuraami kattest. Kui kellelgi mõni rahvasuus ringlev laul käepärast on, siis andke mulle palun teada! Igasugune lugu on teretulnud, sest need on me oma lood – kirjutatud asjade kohta, mis meid puudutavad.

 

Kirikutekstiilikroonika 2015

Aasta 2015 on otsakorral ja taas on aeg vaadata tagasi, mis aasta jooksul kirikutekstiilide vallas on toimunud.

Jaanuaris võtsid Tallinna Jaani koguduse õpetajad kasutusele kolm uut rohelist stoolat. Stoolade kavandamisel on arvestatud, et need oma stiililt sobiksid Jaani kiriku roheliste altari- ja kantslikatetega. Stoolad valmistas tekstiilikunstnik Kerttu Varik koostöös roheliste katete autori tekstiilikunstnik Tiina Puhkaniga. Praegu on Tiina Puhkanil töös punased katted Jaani kirikule. Varasemalt on valminud ka valged. Kerttu Varikul on käsil valgete stoolade valmistamine. Niimoodi samm-sammult peaks Jaani kirik saama kõigis liturgilistes värvides katted ja stoolad.

Rohelise stoola tikand

Veebruaris sai tekstiilikunstnik Ehalill Halliste presidendilt Eestile osutatud teenete eest Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ehalill Halliste on ligi 40 aastat tegelenud peamiselt gobeläänvaipade loomisega. Tema telgedelt on tulnud ka seinavaibad Rapla Maarja-Magdaleena koguduse pastoraati ja Hageri Lambertuse kirikusse. Ühe viimase aja suurema tööna kudus ta aastatel 2011-2014 Hageri kirikusse altari- ja kantslikatted (5 liturgilist värvi, kokku 15 katet).

30. märtsil külastas EELK konsistooriumi Rootsis elav pr. Katarina Veem, kes andis üle oma isa, peapiiskop Konrad Veemi (1914-1996) saua, mitra ja piiskopisärgi.

Kevadel sai Tallinna Jaani kirik rikkamaks veel ühe kunstiteose võrra – kooriruumi kõrval seinal kõigi kirikuliste silme ees on Anu Raua vaip "Issaristike". 2014. aasta lõpus oli see olnud eksponeeritud Viimsi Püha Jaakobi kirikus Anu Raua isiknäitusel "Lõpik" ning seejärel võis vaipa näha Tallinna Kunstihoones näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015".

"Issaristike" Jaani kiriku seinal

9. mail toimus Viljandimaal Kõpu Peetri kirikus seminar "Kristlikud sümbolid ja kirikutekstiilid". Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa rääkis väga põnevalt kristlikest sümbolitest. Sellele järgnes vestlusring Kadi Pajupuu juhatusel, kus sai aru peetud kirikutekstiilide loomise mitmete tahkude üle. Lõpetuseks jagasin mina praktilisi nõuandeid kirikutekstiilide valmistamiseks. Seminar oli väga põnev. Osalejad arutasid aktiivselt ja tekkis hulga uusi mõtteid ja vaatenurki. Kiriku võlvide peal sai vaadata näitust "Igaviku märgid – sümbolitesse talletatud tarkus. Sümbolid EELK Viljandi praostkonna kirikutes". Seminari korraldajateks olid Kõpu kogudus ja Eesti Kirikutekstiili Sõprade Selts.

Õpetaja Hedi Vilumaa tervitamas seminarist osavõtjaid

17. mail oli Vikerraadio eetris saade "Kirikuelu", kus rääkisime saatejuht Meelis Süld'iga kirikutekstiilidest ja Kõpu kirikus toimunud seminarist. Saadet saab järelkuulata ERR arhiivi leheküljel.

31. juulil toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi järjekordne kirikutekstiilireis. Esmalt külastasime Pikwa Miikaeli kabelit, kus Tallinna Ülikooli lektor Tiia Artla tutvustas meile sealseid kirikutekstiile ja nende valmimise lugu. Edasi sõitsime Järva-Jaani Ristija Johannese kirikusse. Kirikus oli olnud tekstiilikunstnik Aune Taamali tööde näitus "Ajarändur". Saime näha nii näitusetöid kui ka Aune loodud altari- ja kantslikatteid. Selgitusi jagasid Aune ise ja koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder. Pärast lõunasööki "Põhjaka" mõisas suundusime Hageri kirikusse. Seal tervitas meid koguduse õpetaja Jüri Vallsalu. Ehalill Halliste rääkis meile, kuidas sündisid sealsed altari- ja kantslikatted. Vaatasime nii katteid kui ka Ehalille loodud kavandeid. Nagu eelmistelgi reisidel nii olid ka seekord koos meiega reisimas kirikutekstiilihuvilised sõbrad Soomest.

Järva-Jaani kirikus

Hageri kirikus

11. septembril rääkisin kirikutekstiilidest Pärandivaderite projekti raames Muhu pastoraadis.

Novembris ilmus Tallinna Kaarli koguduse ajakirja "Sulane" uus number, milles on minu artikkel 1930ndatel aastatel Kaarli kirikule liturgilised katted valmistanud kunstnik Aino Schmidtist. Artikkel ilmus seoses sellega, et tema sünnist möödus sel aastal 100 aastat. Olin seda artiklit juba ammu kavandanud ja selle nimel arhiivis tööd teinud. Järgmisel aastal ilmub minu sulest kirjatükk Aino Schmidti kaastöölisest Asta Heinsaarest.

Asta Heinsaar ja Aino Schmidt

Sel aastal täienes EMK Tartu Püha Luuka kiriku tekstiilivaramu nelja katte võrra. Paastuajal sai kirik purpurvioletse ja advendiajaks sinakasvioletse kantslikatte. Sel aastal on valminud ka punane ja valge kate. Katete autor on tekstiilikunstnik Riste Laasberg.

 Advendiaja kantslikate

(foto: EMK Tartu Püha Luuka kogudus)

Aasta lõpus tuli uudis, et Heimtali kirik Võrumaal on saanud endale Anu Raua seinavaiba "Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!". Vaiba saamisloost saab lähemalt lugeda ajalehest "Eesti Kirik".

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!"

(foto: Anu Raua kogust)

Kirikutekstiili-uudiseid on usinasti kajastanud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu leht "Koiliblikas". Suur tänu, Kadi Pajupuu!

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik autasustab kord aastas nelipühal paljusid ustavaid kirikuliikmeid ja isikuid, kes on osutanud teeneid kirikule. Sel aastal autasustati teiste hulgas ka mind - pälvisin Teeneteristi III järgu ordeni. See on mulle suureks auks. Olen selle eest tänulik - autasu annab tunnistust, et see töö, mida olen seni teinud, on olnud vajalik, ning innustab mind ka edaspidises töös.

(Foto: Alar Raabe)