reede, 14. veebruar 2020

Vanda Juhansoo näitusesaalis


Hea lugeja! See lugu ei ole kirikutekstiilidest, vaid on minu väikene kõrvalepõige selle blogi teemaderingist.

Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.



Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"

kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020

Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid, esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad. Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega. Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui tagant.


Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.

Autorsus kahtluse all

Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.

Roosidega padi maalitud toolil
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis. Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus. Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.

Tanulindi tikand
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.

Väited ja vastuväited

Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.

Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015" ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". Vanda Juhansoost on sissekanne nii "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis" (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud "Eesti kooli biograafilises leksikonis" (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.

Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et "kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?". Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: "Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni". Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.

Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.

Igatahes on näitus "Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?" väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!

pühapäev, 2. veebruar 2020

Torma kiriku vaibad


Hiljuti ilmus Tiit Pädami koostatud raamat "Igavikust kantud maastik. Kirikuhoonetest ja inimestest Nõukogude Eestis". See on põnev artiklite kogumik, milles erinevad autorid kirjutavad kirikuhoonete tähendusest, saatusest ning remontimisest, vitraažide loomisest ja orelitest. Artiklite seas on avaldatud ka Torma koguduse õpetaja Jaan Muru kirjutis 1965. aastast, milles ta kirjeldab põrandavaipade kudumist Torma kirikusse.


Torma kiriku vaip on kootud lõimeripstehnikas. Värvilt on see punane, värviliste triipudega servades. Raamatus on vaibast must-valge foto.

Sattusin Torma kirikusse ja pastoraati endalegi ootamatult 2013. aasta 9. augustil. Tol päeval ei olnud Tormasse minek mul plaanis. Lohusuu kirikust tulles kohtasin Avinurmes juhuslikult EELK konsistooriumi arhivaari Janis Tobrelutsu, kes mind kohe Tormasse minema õhutas. Ta helistas Torma koguduse õpetajale Mehis Pupartile, et mu tulek kokku leppida. Õpetaja võttis mind lahkelt vastu, rääkis kiriku ja koguduse ajaloost ning näitas mulle Torma kiriku tekstiile. Õpetaja Jaan Muru ajal valmistatud põrandavaibad ei olnud enam kirikus kasutusel, vaid olid lühemate juppidena pastoraadi põrandal. Lisan siia pildi, mille ma toona pildistasin. Pilt on avaldatud ka ühes minu varasemas postituses, mille kirjutasin kunagi lõimeripsvaipadest. Seal on ka Torma kiriku vaipadest põgusalt juttu. Postitust saab lugeda siit.

Torma kiriku vaibad pastoraadi põrandal.

Jaan Muru kirjutis selles kogumikus kirjeldab toredasti, milline oli kirikuvaipade kudumise käik nõukogude ajal. Millised olid takistavad asjaolud ja kuidas inimesed selle tööga kaasa tulid. Kangakudujatele muidugi pakuksid huvi vaipade kudumise tehnilised üksikasjad aga kuna õpetaja ise ei kudunud, siis neid sellest kirjutisest ei leia. Sellest hoolimata on tegemist väärt lugemisvaraga. Tore, et see on nüüd ses kogumikus avaldatud ja sellega suuremale hulgale inimestest kättesaadavaks tehtud.

laupäev, 1. veebruar 2020

Kirikutekstiilikroonika 2019

Aeg vaadata tagasi eelmisele aastale.

7. detsembril 2018 alanud Anu Raua tekstiilide näitus Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis ulatus uude aastasse. Pärast selle lõppemist avati 11. jaanuaril taas tekstiilide väljapanek – tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus "Heledam pool". Nagu Anu Raua näitusel nii ka seekord ei olnud väljas otseselt kirikutekstiililooming. Mõlemad autorid on aga valmistanud ka kirikutekstiile. Nii oli Riste Laasbergi vaipade seas eksponeeritud väike stend fotodega EMK Tartu Püha Luuka kirikule kootud liturgilist värvi katetest.
 
EMK Tartu Püha Luuka kiriku katete pildid Riste Laasbergi loomingu näitusel "Heledam pool".

Vaimuliku rõivaid ja mõnda kiriklikel talitustel kasutusel olnud kleiti oli võimalik vaadata Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones näitusel "Moejoon. Pidulik rõivamood 1920-1940". Seal olid väljas vaimuliku talaar koos lõkade ja kikilipsuga, õpetaja Karl Koppeli vaimulikubarett ning leeri-, laulatus- ja ristimiskleidid.

Kirikutekstiilide ja rõivaste väljapanek näitusel "Moejoon".

Maikuus valmis Meeli Pärtelpoja kätetööna suursuguse heegelpitsiga altarilina Pöide kiriku altarile. Punase ja violetse altarikatte tikkis Kadri Tomasson.
 
Pöide kiriku altar uute altaritekstiilidega (foto autor: Anne Untera).

29. mail kaitses Madli Sepper TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas magistritöö "Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel”. Tööga saab tutvuda siin.

Juunis sai Tallinna Jaani kirik uue punase vaiba pikihoone vahekäiku. Eelmine vaip oli vastu pidanud 12 aastat ja miljonite jalaastete all sedavõrd kulunud, et tuli uue vastu vahetada.

15.-16. juunil oli Eestis ametlikul visiidil Taani kuninganna Margrethe II. Sel puhul oli Tallinna toomkirikus vaatamiseks välja pandud Kronborgi lossi kabeli kaasula, mille kuninganna 1985. aastal valmistas. Kuninganna osales ka 16. juunil toimunud jumalateenistusel toomkirikus.

Taani kuninganna Margrethe II valmistatud kaasula Tallinna toomkirikus.

28. septembril külastasid Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmed meie hea sõbra Päikki Priha kutsel Helsingit, et üheskoos nautida tekstiilikunsti, kirikutekstiile ja tutvuda põnevate kohtadega Helsingis. Oli sisutihe, hinge kosutav ja silma rõõmustav sügispäev. Esmalt külastasime tekstiilikunstnik Inka Kivalot, kes tutvustas meile oma loomingut. Metodisti kirikus vaatasime sealseid kauneid altarikatteid. Edasi siirdusime Helsingi keskraamatukokku Oodi, kus Päikki tutvustas meile maja ja pakkus lõunat. Seejärel tutvusime Aalto ülikooli hoonega. Lõpuks astusime sisse vaikuse kabelisse, kus meil oli võimalus näha ka altarikatteid. Päris enne lahkumist külastasime kahte raamatupoodi. Suur tänu meie võõrustajale Päikki Prihale!

Kirikutekstiilide sõbrad metodisti kirikus.
Sügisel jõudis Tallinna Peeter-Pauli kirikusse tagasi kaasula, mis oli Eduard Proffitlichil seljas Eesti katoliku kiriku piiskopiks pühitsemisel 1936. aastal. Uudislõiku kaasula kojujõudmisest saab vaadata ETV kodulehelt.

Saaremaa muuseum on aastaid korraldanud Kuressaare piiskopilinnuses muuseumiüritust nimetusega "Piiskopi pidusöök". Kuna seni seal kasutusel olnud rüüd olid juba väsinud ilmega, siis otsustati tellida uued. Piiskopimantli loomisel võeti aluseks Saare-Lääne piiskopi Münchhauseni piiskopimantel 15. sajandi lõpust. See on teadaolevalt ainus tänaseni säilinud keskaegne kirikutekstiil, mida Eesti alal kasutatud on. Originaalne piiskopimantel on rohke ja hinnalise tikandiga kaunistatud. Teatraliseeritud muuseumiürituse tarbeks valmistasid Jaana Ratas ja Saaremaa ettevõte Niidihaldjas digiprinditud piiskopimantli.

"Piiskopi pidusöögi" piiskopimantel (foto autor: Niidihaldjas).

Novembris ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". Seda artiklit võib lugeda sündmuseks. Esmalt seetõttu, et Karin Paulus kirjutas kirikuvitraažidest. Arutelu selle üle, milliseid vitraaže kirikutesse luua ja milliseid mitte, on väga vajalik ja peaks kindlasti jätkuma. 11. juunil toimus küll Munsuskaitseameti korraldusel osavõtjaterohke ja sisukas kirikuvitraažide sümpoosion aga üksjagu küsimusi jäi seal käsitlemata. Karin Pauluse artikkel oli väga oluline ka seetõttu, et pika aja järel kirjutati kirikutekstiilidest ajalehes, mis on üle-eestilise levikuga ja tiraažiga ligikaudu 25 000 eksemplari. Kirjutasin selle artikli põhjal blogipostituse, mida võib lugeda siit.

Aasta lõpus valmis uus heegelpitsiga altarilina Käsmu kirikusse. Lugu, mis selle pitsi mustri kohta käib, on vahva. Käsmu kogudus kirjutab:
"Sellel näeme kirikusse minevaid inimesi, keda ühendab ristiusu rõõmus sõnum päästest: tee taevariiki on avatud kõigile soovijatele.
Aidaku Jumal, et sama rohkearvuliselt ja rõõmsalt, nagu läksid inimesed möödunud suvel juubelilaulupeole, tuleksid nad ka pühakotta."

Käsmu kiriku uus altarilina (foto: EELK Käsmu kogudus).

Uusi kirikutekstiile valmistati sel aastal kirikutesse vähe. Kindlasti ei ole põhjus raha puudumises kui vaadata näiteks seda, millise hooga kirikutesse vitraažaknaid tehakse. Minu meelest peaks küll esimeses järjekorras pöörama tähelepanu altarile ja sealhulgas altaritekstiilidele. Pikihoone akende kaunistamise võiks siis ette võtta, kui kõik muu on kirikuhoones korras. Paraku on tänapäeval kirikutes sageli suhtumine, et altarikatetele hakatakse tähelepanu pöörama kõige viimasena. Huvitav, mida selline mõttelaad meie kiriku kohta ütleb? Kirikuhoone korrastamine võib võtta aastaid. Kui sel ajal toimuvad kirikus teenistused ja talitused aga altaril on kulunud ja haleda väljanägemisega altaritekstiilid, siis kas ootamine on ikka õigustatud?

Kui aga uued tekstiilid muretsetud, siis mida teha vanadega? Kindlasti ei tohi neid pikemalt mõtlemata minema visata. Meie kirikutes on väga väärtuslikke kirikutekstiile, mida ei saa küll enam igapäevaselt kasutada, kuid mis tuleb kindlasti alles hoida. Kui tekib küsimus, kas olemasolevad tekstiilid väärivad säilitamist, siis alati võib pöörduda oma küsimusega minu poole. Kirikutekstiilidest olen ma valmis kõnelema igal ajal.

Praegu on ehitamisel mitu uut luterlikku kirikut – Saku, Saue, Mustamäe. Loodan väga, et nendesse kirikutesse tellitakse väärikad sõnumiga altari- ja kantslikatted. Kirikuruum ja selles toimuv on tervik, mille iga element on oluline ja peab olema läbi mõeldud. See ei ole pelgalt esteetiline küsimus, vaid see on oluline kiriku sõnu kuulutamise kohalt. Me peaksime taotlema täislikkust. Miks peaksime leppima poolikuga, rahuldavaga kui me suudame olla väga head või isegi pea-aegu täiuslikud? Ja Jumalale peaks inimene andma endasti parima.