laupäev, 8. märts 2014

Kirsturaami kate

Kirikus toimuva matusetalituse ajaks tuuakse altari ette kirsturaam ning sellele laotatakse riidest kate. Enamasti on see kate õmmeldud musta värvi villasest kangast ning kaunistatud servades narmastega. Narmad on mustad, valged, hõbedased, kuldsed või kollased. Sageli kaunistused sellega piirduvadki. Vahel on katte keskele õmmeldud paelast või kangast ladina rist, mõnikord kaunistab katet tagasihoidlik tikand. Mitmes Eesti kirikus on säilinud katteid, mis on seotud kindla piirkonnaga. Need pärinevad ajast, mil kirikutes toimus palju matuseid. Ümberkaudsete külade inimesed valmistasid katteid oma külast pärit inimeste matusteks ning küla nimi tikiti kattele.

Traditsioonilise kujundusega kirsturaami kate.

Eesti kirikutekstiilide hulgas pisut ebatraditsioonilisem kate.

Heegeldatud musta värvi äärepitsi ja rohelise tikandiga kate.

Eelmisel fotol kujutatud katte tikand.

Tänapäval piisab kui kirikus on olemas üks kirsturaami kate. See ei pea tingimata must olema. Sobilikud on ka valge ja hall, sinised ja rohekad toonid. Ka narmad ei ole kohustuslikud. Katete kujundamisel kindlaid reegleid ei ole. Oluline on, et kate sobiks oma sisult ja kujunduselt matusetalitusel kasutamiseks.
Kui Eestis on kasutusel kirsturaami katted, siis Soomes on kirstukatted. See erinevus tuleneb erinevatest matusetraditsioonidest - kas matuse ajal on kirst avatud või mitte. Kirstule laotatud kattega soovitakse rõhutada, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed.

Üks näide soome kirstukatetest. Keskel on auk lillekimbu jaoks.

Kuna ka Eestis toimub matuseid, kus kirst on suletud, siis võiks tänapäeval katte kavandamisel silmas pidada, et seda saaks kasutada vastavalt vajadusele nii kirstu all kui peal.
Kunagi kõneles mulle üks mu tuttav soome tekstiilikunstnik, et tema õe matustel oli kirst kaetud selle tekstiilikunstniku enda loodud kirstukattega. Kas pole kaunis kui inimesel on võimalus sel viisil oma lähedast teele saata!
Eestis tean ma kahte kirsturaami katet, mis on pühendatud konkreetsete inimeste mälestusele. Üks neist on Käsmu kirikus kasutusel. See on valmistatud kapten O. L. Tiedemanni 1928. aastal surnud abikaasa Anette mälestuseks.

Käsmu kiriku kirsturaami kate.

Mujal maailmas on olemas katted, mis kuuluvad ühele suguvõsale ning kasutatakse selle liikmete matustel. Meilgi võiks mõni suguvõsa sellise katte loomisele mõelda. Vappi, mida lisaks kristlikule sümboolikale kattel kujutada, meist enamikul ei ole. Küll aga võiks kattele või selle voodrile tikkida lahkunud lähedaste ja eelkäijate initsiaalid või nimed.

Kantslikate, mille voodril on jäädvustatud lahkunute nimed.

Soomes on kirstukatteid (ja matusekabeli tekstiile) valmistanud tekstiilieriala õpilased oma õppetöö raames. Ma ei mäleta, et Eestis oleks mõni matusetekstiil koolitööna valminud. Ehkki võiks ju küll, sest surm ja lein on elu lahutamatu osa.
Soome kirstukatetega tutvumiseks ja inspiratsiooni saamiseks soovitan vaadata näiteks tekstiilikunstnik Silja van der Meer'i kodulehte: http://siljavandermeer.fi/kuvagalleria/arkkupeitteet/


P.S. Eesti kirikutes leidub ka kirsturaame, mis kannavad mõnd kohanime või on kellegi mälestuseks valmistatud. Kui Jumal lubab, siis kirjutan millalgi ka neist.

laupäev, 1. märts 2014

Sinised tekstiilid kirikus

Kirikutekstiilid võib värvi poolest jagada kolme rühma:
  • kirikutekstiilid, mille värv ei ole määratud (põranda- ja seinavaibad, tukukotid)
  • valged (karikarätt, alba, lõkmed) või musta värvi (talaar, luterok) tekstiilid
  • liturgilist värvi tekstiilid (altari- ja kantslikatted, stoola, kaasula)

Erinevates kirikutes on liturgiliste värvide kasutus erinev. Eesti luterlikus kirikus on viis liturgilist värvi – valge, punane, violett, must ja roheline. Liturgilist värvi katteid vahetatakse vastavalt kirikuaasta kulgemisele ning nende ülesanne on kirikulistele sõnatult kõnelda Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost.
Liturgilistel värvidel ma siin ja täna pikemalt ei peatu. Möödunud Eesti Vabariigi aastapäeva puhul peatun ma sinist värvi tekstiilide kasutamisel meie luterlikus kirikus.

1936. aastal seadustati Eesti luterlikus kirikus sinise värvi kasutamine. Piiskop H. B. Rahamägi otsus kõlas: Määran Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus soovikorral tarvituselevõtmiseks lisaks viiele liturgilisele värvile ka veel sinise värvi, nagu see Eesti riigi rahvuslipul on. Sinisevärvilised altari ja kantsli katted tuleksid tarvitamisele riiklikel pühil, nagu Vabariigi aastapäeval, kohalikul vabastuspühal j.n.e.
Sinise värvi ülesandeks oli rõhutada tänutundeid kõikväelise Jumala vastu tema helduse ja truuduse eest, et ta on kinkinud iseseisvuse, vaba Eesti riigi ja isamaa.
Teateid sinist värvi altari- ja kantslikatete valmistamise kohta enne II maailmasõda on neljast kogudusest – Petseri Peetri, Tallinna Kaarli, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani Johannese kogudusest.
1937. aastal valmistati Petseri Peetri kirikusse rukkilillesinised altarikatted. Kahjuks ei ole teada, millised need välja nägid.
1938. aasta ajalehest saame teada: Kaarli kogudus on otsustanud esmakordse üritusena Võidupühal panna oma kiriku pidulikku ehtesse. Peasissekäigu portaalidele asetatakse lipukangad. Seest kaunistatakse kiriku altari osa sini-must-valgega. Ei ole teada, et Tallinna Kaarli kirikule oleks valmistatud siniseid kantsli- ja altaripõllesid. Küll aga on säilinud sinised mustade narmastega altariaia ja kantsli ääre katted. Arvan, et toona kasutati neid katteid koos olemasolevate valgete kantsli- ja altaripõlledega.
1939. aastal kinkisid Pärnu Eliisabeti koguduse naised oma kirikule sinised katted. Nende kasutuselevõtuga tekkis probleeme, sest üks vaimulikest keelas need põhjendusega, et sinine ei kuulu E.E.L.K. liturgiliste värvide hulka. Ka need katted ei ole säilinud.
Juba enne eelpool mainitud otsuse vastuvõtmist olid sinised katted valmistatud Suure-Jaani kirikusse. Sinise altari- ja kantslipõlle kinkis kirikule 1935. aastal Vastemõisa Maanaiste Selts.

Suure-Jaani kiriku kantslipõll

Sinist värvi katete levik Eesti luterlikus kirikus ei olnud enne II maailmasõda kuigi ulatusliku loomuga. Nõukogude perioodil ei olnud see võimalikki. Küll aga sai seda teha piiri taga. 1964. aastal Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopiks valitud J. O. Lauri võttis piiskopirõivastuse osana violetse vöö asemel kasutusele sinise vöö. Koos valge alba ja musta värvi piiskopimantliga tuletas see meelde, et ka eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki.

1990. aastate alguses võis Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi aastapäeval näha taas sini-must-valgete tekstiilide kombinatsiooni – koos vanade siniste katetega kaunistasid altarit ja kantslit vastvalminud valged rukkililledega altari- ja kantslipõlled.

Tallinna Kaarli kiriku altaripõll (keskel) ja kantslipõlled

Tallinna Kaarli kiriku altariaia kate

1995. a. valmistas Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola Tallinna Püha Vaimu kirikule.

Püha Vaimu kiriku altaripõll

Kui Kaarli kirikus jäi siniste katete kasutamine 1990. aastatesse, siis Püha Vaimu kirikus võib sinist altaripõlle ja stoolat aeg-ajalt näha ka tänapäeval – Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ja küüditamise aastapäeval.

Ka Ruhnu kirikus on sinised katted. Seal viitavad need mere lähedusele.

Ruhnu kiriku kantslipõll (Foto: S. Simson)

Rooma-katoliku kirikus on sinine Maarja värv, kuid üldjuhul on Maarjaga seotud pühadel kasutusel valget värvi tekstiilid. Nii ka luterlikes kirikutes. Erandina on ka mõnedes luterlikes kirikutes (nt. Rootsi) Maarja-pühadel tarvitusel sinised tekstiilid. Mõnel pool asendatakse violett eelpaastuajal (kaks ja pool nädalat enne paastuaega kuni tuhkapäevani) sinisega ning sel juhul on tegemist nö. heledama violetiga. Soomes võib kohata luterlikel piiskoppidel siniseid piiskopimantleid. Kui Eesti luterliku kiriku peapiiskopil on mitu erinevates liturgilistes värvides piiskopimantlit, siis Soomes on tavaks, et piiskopil on üks mantel, mis on sellise kujundusega, et sobib kanda kogu kirikuaasta vältel. Piiskopimantleid on nii valgeid, erinevaid toone rohelisi, kuldseid, violetsed. Sinist värvi piiskopimantlite puhul viitab nende värv elavale veele, taevale, kõiksusele, igavikulisusele.

Kuopio piiskopi rõivad - sinine piiskopimantel ja mitra ning hele stoola (asetatud vaatamiseks piiskopimantli peale)

Liturgilistest värvidest ja siniste tekstiilide kasutamisest Eesti luterlikus kirikus saab lähemalt lugeda minu raamatust "Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917-2000" (Tln. 2003). Toredasti on seda teemat käsitlenud ka Liina Raudvassar artiklis "Märk rahvusest ka kirikus" ("Eesti Kirik" 22.02.2006).