Sinised tekstiilid kirikus

Kirikutekstiilid võib värvi poolest jagada kolme rühma:

• kirikutekstiilid, mille värv ei ole määratud (põranda- ja seinavaibad, tukukotid)
• valged (karikarätt, alba, lõkad) või musta värvi (talaar, luterok) tekstiilid
• liturgilist värvi tekstiilid (altari- ja kantslikatted, stoola, kaasula)

Erinevates kirikutes on liturgiliste värvide kasutus erinev. Eesti luterlikus kirikus on viis liturgilist värvi – valge, punane, violett, must ja roheline. Liturgilist värvi katteid vahetatakse vastavalt kirikuaasta kulgemisele ning nende ülesanne on kirikulistele sõnatult kõnelda Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost.

Liturgilistel värvidel ma siin ja täna pikemalt ei peatu. Möödunud Eesti Vabariigi aastapäeva puhul peatun ma sinist värvi tekstiilide kasutamisel meie luterlikus kirikus.

1936. aastal seadustati Eesti luterlikus kirikus sinise värvi kasutamine. Piiskop H. B. Rahamägi otsus kõlas: Määran Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus soovikorral tarvituselevõtmiseks lisaks viiele liturgilisele värvile ka veel sinise värvi, nagu see Eesti riigi rahvuslipul on. Sinisevärvilised altari ja kantsli katted tuleksid tarvitamisele riiklikel pühil, nagu Vabariigi aastapäeval, kohalikul vabastuspühal j.n.e.

Sinise värvi ülesandeks oli rõhutada tänutundeid kõikväelise Jumala vastu tema helduse ja truuduse eest, et ta on kinkinud iseseisvuse, vaba Eesti riigi ja isamaa.

Teateid sinist värvi altari- ja kantslikatete valmistamise kohta enne II maailmasõda on neljast kogudusest – Petseri Peetri, Tallinna Kaarli, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani Johannese kogudusest.

1937. aastal valmistati Petseri Peetri kirikusse rukkilillesinised altarikatted. Kahjuks ei ole teada, millised need välja nägid.

1938. aasta ajalehest saame teada: Kaarli kogudus on otsustanud esmakordse üritusena Võidupühal panna oma kiriku pidulikku ehtesse. Peasissekäigu portaalidele asetatakse lipukangad. Seest kaunistatakse kiriku altari osa sini-must-valgega. Ei ole teada, et Tallinna Kaarli kirikule oleks valmistatud siniseid kantsli- ja altaripõllesid. Küll aga on säilinud sinised mustade narmastega altariaia ja kantsli ääre katted. Arvan, et toona kasutati neid katteid koos olemasolevate valgete kantsli- ja altaripõlledega.

1939. aastal kinkisid Pärnu Eliisabeti koguduse naised oma kirikule sinised katted. Nende kasutuselevõtuga tekkis probleeme, sest üks vaimulikest keelas need põhjendusega, et sinine ei kuulu E.E.L.K. liturgiliste värvide hulka. Ka need katted ei ole säilinud.

Juba enne eelpool mainitud otsuse vastuvõtmist olid sinised katted valmistatud Suure-Jaani kirikusse. Sinise altari- ja kantslipõlle kinkis kirikule 1935. aastal Vastemõisa Maanaiste Selts.

Suure-Jaani kiriku kantslipõll

Sinist värvi katete levik Eesti luterlikus kirikus ei olnud enne II maailmasõda kuigi ulatusliku loomuga. Nõukogude perioodil ei olnud see võimalikki. Küll aga sai seda teha piiri taga. 1964. aastal Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopiks valitud J. O. Lauri võttis piiskopirõivastuse osana violetse vöö asemel kasutusele sinise vöö. Koos valge alba ja musta värvi piiskopimantliga tuletas see meelde, et ka eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki.

1990. aastate alguses võis Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi aastapäeval näha taas sini-must-valgete tekstiilide kombinatsiooni – koos vanade siniste katetega kaunistasid altarit ja kantslit vastvalminud valged rukkililledega altari- ja kantslipõlled.

Tallinna Kaarli kiriku altaripõll (keskel) ja kantslipõlled

Tallinna Kaarli kiriku altariaia kate

1995. a. valmistas Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola Tallinna Püha Vaimu kirikule.

Püha Vaimu kiriku altaripõll

Kui Kaarli kirikus jäi siniste katete kasutamine 1990. aastatesse, siis Püha Vaimu kirikus võib sinist altaripõlle ja stoolat aeg-ajalt näha ka tänapäeval – Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ja küüditamise aastapäeval.

Ka Ruhnu kirikus on sinised katted. Seal viitavad need mere lähedusele.

Ruhnu kiriku kantslipõll (Foto: S. Simson)

Rooma-katoliku kirikus on sinine Maarja värv, kuid üldjuhul on Maarjaga seotud pühadel kasutusel valget värvi tekstiilid. Nii ka luterlikes kirikutes. Erandina on ka mõnedes luterlikes kirikutes (nt. Rootsi) Maarja-pühadel tarvitusel sinised tekstiilid. Mõnel pool asendatakse violett eelpaastuajal (kaks ja pool nädalat enne paastuaega kuni tuhkapäevani) sinisega ning sel juhul on tegemist nö. heledama violetiga. Soomes võib kohata luterlikel piiskoppidel siniseid piiskopimantleid. Kui Eesti luterliku kiriku peapiiskopil on mitu erinevates liturgilistes värvides piiskopimantlit, siis Soomes on tavaks, et piiskopil on üks mantel, mis on sellise kujundusega, et sobib kanda kogu kirikuaasta vältel. Piiskopimantleid on nii valgeid, erinevaid toone rohelisi, kuldseid, violetsed. Sinist värvi piiskopimantlite puhul viitab nende värv elavale veele, taevale, kõiksusele, igavikulisusele.

Kuopio piiskopi rõivad - sinine piiskopimantel ja mitra ning hele stoola (asetatud vaatamiseks piiskopimantli peale)

Liturgilistest värvidest ja siniste tekstiilide kasutamisest Eesti luterlikus kirikus saab lähemalt lugeda minu raamatust "Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917-2000" (Tln. 2003). Toredasti on seda teemat käsitlenud ka Liina Raudvassar artiklis "Märk rahvusest ka kirikus" ("Eesti Kirik" 22.02.2006).