Karikarätt – väike aga vajalik

Karikarätt on kõige väiksem kirikutekstiil aga see-eest pea-aegu hädavajalik. Karikarätti kasutab vaimulik armulaua jagamisel karika serva puhastamiseks. Tõsi – olen kuulnud, et mõnes kirikus on selleks otstarbeks kasutatud ka paberist salvrätte. Loodan siiski, et sel puhul on tegemist olnud ajutise lahendusega. Seda enam, et karikaräti valmistamine on võrreldes teiste kirikutekstiilide tegemisega suhteliselt hõlbus. Esiteks kulub karikaräti valmistamiseks tunduvalt vähem materjali ja aega. Teiseks on tehnikad, mida karikaräti valmistamiseks kasutada, enamusele käsitöömeistritele tuttavad ja omased.

Teekonda kirikutekstiilide valmistamise lummavasse maailma võikski alustada karikaräti valmistamisest. Esimene kirikutekstiil, mille mina tegin, oligi karikarätt. Ühel päeval umbes 20 aastat tagasi astus kirikus minu juurde meie kirikuteenija tädi Veera ja ütles: "Sina õpid seal koolis käsitööd. Meil oleks vaja selliseid karika puhastamise rätte. Kas sa ei teeks meile mõned?" On tore, kui koguduses on tädiveerasid, kes koguduseliikmete võimeid tähele panevad ja neid rakendavad.

Tikkisin selle karikaräti Tallinna Pedagoogikaülikooli tudengina. Räti servades on tagid ja pilupalistus. Nurka on tikitud hardangertikandis viinapuuleht.

Karikarätid on valget värvi, enamasti ruudukujulised ning küljepikkusega umbes 30 cm. Räti võib valmistada ka ristkülikukujulise. Kasutamisel on rätt kuueks kokkuvolditud. Kuna räti ülesanne on puhastada karika serva, siis peab ta olema valmistatud hästi niiskust imavast kangast. Sobivaim selleks on linane kangas. Kangas ei tohi olla liiga õhuke. Samas ei tohi see olla ka liiga tugev ja jämedakoeline, et ei kahjustaks armulauakarika pinda. Nii materjali kui ka valmistamistehnikate valikul tuleb silmas pidada, et karikarätt peab taluma sagedast pesemist ja triikimist. Tuleb ju rätti puhastada iga kasutuskorra järel s.t. alati pärast armulauaga jumalateenistust.

Kujunduselt võib karikarätt olla väga lihtne – näiteks neljast servast õmblusmasinal palistatud. Sageli on aga karikarätte püütud kasvõi natukenegi kaunistada. Räti servadesse sobib nii pilupalistus kui ka kitsas pits. Räti pinnale võib tikkida sobivaid kristlikke sümboleid. Aukudega tikandit (broderii, rišeljöö, hardanger, toleedo) ma ei soovita, sest auklik pind niiskust ei ima. Nagu karikarätt ise, nii peaksid ka pitsid ja tikandid olema valget värvi.

Karikarätte võiks igas koguduses olla kohe õige mitu – et oleks tagavaraks ja alati käepärast võtta. Mõnel pool jagavad armulauda korraga mitu vaimulikku. Siis on ka üheaegselt vaja mitut rätti.

Kuna karikarätid kuluvad ruttu, siis enamasti vanu ajaloolisi karikarätte kogudustes säilinud ei ole. Mõned näited vanadest karikarättidest saab siiski siinkohal tuua:

Oma seni viimase karikaräti valmistasin 2011. aastal kingituseks Risti kiriku õpetaja Annika Laatsile. Serva kaunistasin jälle tagidega ja palistuseks valisin pilupalistuse. Räti ühte serva tikkisin ristikulehe-risti. See risti vorm on õp. Annika Laatsile tähenduslik, sest samasugused ristid on kujutatud Risti kiriku ustel ja seintel.