laupäev, 2. jaanuar 2021

Õpetaja Laine Villenthali loodud kirikutekstiilid

 

Laine Villenthal (1922-2009) oli 1954. aastast Misso abikiriku ja 1964. aastast Pindi koguduse jutlustaja. Ta ordineeriti õpetajaks 1967. aastal. Pindi koguduses töötas ta õpetajana kuni 2003. aasta lõpuni. Aastatel 1984-2003 oli ta ka Petseri Peetri koguduse hooldajaõpetaja. 2004. aastast kuni oma surmani elas Laine Villenthal Nissi vennastekoguduse palvemajas ja oli abiks kohalikul kirikuõpetajal Lea Jants-Ylonenil.

Laine Villenthaliga kohtusin ma esimest korda õige ammu. See oli 2001. aastal Toilas EELK õpetajate konverentsil. Küllap olin selleks ajaks juba tema vaipadest kuulnud. See võis olla toonane konsistooriumi arhivaar Sirje Simson, kes mulle temast ja ta töödest kõneles. Toona konverentsil astus Laine Villenthal mu juurde, rääkisime paar sõna ja ta kinkis mulle enda pildiga kaardi. 2004. aastal käisin Pindi kirikus ja nägin tema valmistatud vaipasid ning altarilinapitse. Ta ise oli toona juba Pindi kiriku õpetaja ametikohalt lahkunud ja elas Nissis. Kirjutasin talle ja ta jagas mulle lahkelt infot nii Pindi, Vastseliina kui ka Petseri kiriku ja Misso abikiriku tekstiilide kohta. Nissis käisin ja kohtusin temaga 2004. ja 2008. aastal. Need olid väga toredad kohtumised.

Õp. Laine Villenthal (foto: Peeter Laurits)
 

Pindi kiriku altar 21.07.2004

Altarilinad

Laine Villenthal on kirjutanud mälestusteraamatus "Sina juhid minu elu" põgusalt ka tekstiilidest, mida ta valmistas. Sealt võib lugeda, et 1981. aasta 4. oktoobril tähistati Pindi kiriku juubelit – täitus sada aastat kiriku pühitsemisest. Peapiiskop Edgar Hark oli oma tervituskõne aluseks valinud 1. Moosese raamatu 28. peatükist 17. salmi: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!". Laine Villenthal heegeldas peapiiskopi valitud kõneteksti uue altarilina pitsi sisse.

Heegelfileetehnikas pits on altarilina kolmes servas – külgedel ja esiosas. Tekst on kogu pitsi ulatuses algusega altari tagumisest vasakpoolsest nurgast kuni parempoolse tagumise nurgani: JEHOOVA ON TÕESTI SELLES PAIGAS. MINA AGA EI TEADNUD SEDA! KÜLL ON SEESINANE PAIK KARDETAV! SEE POLE MUUD MIDAGI KUI JUMALA KODA JA TAEVA VÄRAV! (1Ms 28:16-17).

Altarilina äärepits (detail)

Teine altarilina, mille Laine Villenthal Pindi kirikusse valmistas, on üleni heegeldatud. Sellel on samuti kolmes servas tekst. See on Matteuse evangeeliumist: ARMASTAGE OMA VAENLASI! TEIE OLGE SIIS TÄIUSLIKUD, NÕNDA KUI TEIE TAEVANE ISA ON TÄIUSLIK. ÕNDSAD ON RAHUNÕUDJAD (Mt 5:44, 48, 9).

Altarilina (detail)

Laine Villenthali loodud altarilinad on kujunduselt lihtsad ja kenad ning samas sisult mõjuvad.

Vaibad

Oma raamatus meenutab Laine Villenthal, et Ungaris 1982. aasta konverentsi aegu nähtud kaunid käsitööd leidsid temas uuesti üles käsitööpisiku. Lasva kultuurimajas alustas tööd käsitööring külanõukogu sekretäri Asta Tammsalu juhendamisel. Laine Villenthal osales selle töös, kudus endale rõivaid ja tikkis pilte. Raamatus kirjutatu põhjal järgnes sellele kangakudumine. Tegelikkuses valmis tema vaip "Meie Isa" juba enne 1980. aastat.

Vaiba saamisloo kohta kirjutab Laine Villenthal:

Kord küsis ta (Asta Tammsalu – MR) minult, kas ma ei tahaks endale teha ka mõnd kirikuteemalist vaipa. Olin sellest ammugi unistanud, aga polnud julgenud rääkida. Enam ei tohtinud kahelda. Käsitööajakirjade mustrilehtedelt olin leidnud üksiku põleva küünla, ristikujuliste lilledega vaasi, risti ja krooni kujusid. Omaloominguna tegin piibliraamatu, armulauaveini karika ja leibade karbi. Asetasin need mõttes tervikuks nii, nagu oleksid need esemed altarilaual. Mõtlesin sellist altarit kududa vaibale kolm rida järjest. Kui Astale – ta oli parajasti valimisjaoskonnas telefonivalves – selle näha viisin, oli ta päri. Loov kunstnikutaip temas lisas aga kohe juurde: "Kas kirikus ei ole mõnd üldtuntud lauset, mille võiks asetada keskmise mustrirea asemele?" See sai mulle uueks mõtlemisülesandeks. "AU OLGU JUMALALE KÕRGES", tuli esimesena meelde. Laiuselt oli see paras, aga pikkuselt oleksid tähed saanud ebatavaliselt ülikõrged. Teiseks mõtlesin Jeesuse õpetatud palvesõnu: "MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS! PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI; SINU RIIK ..."

Kui need Astale vaatamiseks viisin, jõudsime ühisele järeldusele: MEIE ISA PALVE algussõnad. Igaüks peab ise edasi mõtlema. Põhitoonideks valisin tumepruuni, helepruuni ja helebeeži, mustrivärviks kuldkollase. Asta määras vaiba põhja kudumi mustri. Töö algas, kulges. Mu teised tööd läksid kevadel kultuurimajja näitusele, selle kinnitasin valmissaanuna koguduse kantselei seinale, sest selles ruumis töötasin ise ja sealt otsisid mu üles koguduse liikmed iga kord, kui nad mind vajasid. Õhtul tuli Asta vaipa vaatama ja avaldas kahjutunnet, et seda ei saanud näitusele viia. Ütlesin talle naerdes: "Siis oleks ju näitus ideeliselt läbi kukkunud." 

Vaip "Meie Isa"

Laine Villenthal kirjutab oma mälestustes, et vaibal kujutatud motiivid võttis ta ajakirjadest. Rist ja kroon tema vaibal on samasugused nagu need on Pindi kiriku valgete katete heegeldatud äärepitsidel. Need pitsid on omakorda valmistatud Kadrina altarilina pitsi eeskujul (sama mustriga pitse on veel mõnes Eesti kirikus, kuid see on juba mõne teise postituse teema). Tõenäoline on, et risti ja krooni kujutise sai Laine Villenthal Pindi kiriku katetelt.

Laine Villenthali viimastel eluaastatel oli vaip tema kodus toa seinal. Tema matustel sai vaibast kirstukate.

Pindi kirikus on kaks Laine Villenthali valmistatud põrandavaipa.

Kiriku pikihoone vahekäigus on telgedel kootud geomeetrilise mustriga 12 meetri pikkune vaip. See valmis Laine Villenthali meenutuste kohaselt umbes 1987. aastal. Raamatus "Sina juhid minu elu" on ta vaiba valmimise kohta kirjutanud:

Kiriku pikk põrandavaip juhtis tähelepanu uuendamise vajadusele. Palusin kogudusenaisi koelõnga valmistamiseks tuua lambavilla. Vahetasime villa lõnga vastu ja lasime selle värvida pruuniks ning beežiks. Lõimeks saime võrguniiti. Koguduseliikme Koidu Vassiljeva käest saime tema ema Luise Sireli laiad kunstkangasteljed koguduse omandiks. Millegipärast tuli mul isu ise kuduma hakata. Konsulteerisin Võrus elava endise Lasva valla Maanaisteseltsi esinaise Irma Nassariga. Tema valis mustri ja õpetas mind seda kuduma. Irma tõi kohale tema abikaasa Richard Nassar, kes meie ühistööd ka hoolega pidevalt jälgis. Kuulsin inimestelt, kes seda abielupaari lähemalt tundsid, et mõlemad töötavad käsitöömeistritena, kuid eriti hästi õnnestuvat mehe käes värvitoonide valimised. Suvel alustasin ja valmis sain jõululaupäeval. Roosi jt rõõmustasid, et kasutusele saab võtta just jõululaupäeval, Jeesuse sünnipäeval Õnnistegija auks. 

 
Detail vaibast.

Pikihoone vaip on ilus ja rahulik. See teeb kirikuruumi pidulikumaks ja hubasemaks. Tagasihoidlikud värvid ja kujundus ei mõju pealetükkivalt, vaid lasevad esile tõusta sel, mis kirikuruumis olulisim – altaril.

Teine Laine Villenthali valmistatud vaip on altaris – kohas, kus jumalateenistuse ajal vaimulikud teenivad. Tikitud vaibal on kaheksakandade vahel tekst Teisest Moosese raamatust "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5). Vaiba kitsas äärekirjas korduvad samad tillukesed geomeetrilised motiivid nagu on Laine Villenthali loodud altarilinade heegelpitsides teksti ääristamas.

Värvidelt sarnane pikihoone vaibale tõmbab see vaip tekstiga ometigi tähelepanu. Sõnum sel vaibal rõhutab altari ja kiriku pühadust.

Tekstidega kirikutekstiile ei ole meie luterlikus kirikus just palju. Laine Villenthali tekstiilid on erilised nagu ta isegi oli oma usus, armastuses ja teenimises eriline.

teisipäev, 29. detsember 2020

Kirikutekstiilikroonika 2020

 Üks aasta hakkab jälle lõpule jõudma ja on aeg mõned mulle teada olevad sündmused kirja panna. Tavapäraselt on need reastatud ajalises järjekorras.

Ridala koguduse õpetaja Küllike Valk valmistas oma teenitavasse kirikusse altarilina heegelpitsi. Pitsi mustri võttis ta Vigala kiriku heegelpitsidelt, mis valmisid üle saja aasta tagasi koguduse õpetaja Moritz Maximilian Buschi abikaasa Marie tööna. Ridala kiriku pitsi valmimisest saab lugeda siit.

Ridala kiriku altar uue altarilinaga

Altarilina pitsi detail

Vigala koguduse mõjutused (küll palju hilisemast ajast) jõudsid selle aasta suvel ka Pärnu-Jaagupi kirikusse. Sealse käsitööringi naised koos hooldajaõpetaja Kristiina Jõgiga valmistasid punased altari- ja kantslikatted, karikakatte ning stoola. Ise ma katteid oma silmaga näinud veel ei ole, kuid fotodelt paistab, et kasutatud on värvilist heegeldust ja esemed on mõnevõrra sarnased tekstiilidele, mida õpetaja Kristiina Jõgi on heegeldanud Vigala kirikusse. Peapiiskop Urmas Viilma sõnul punaseid kirikutekstiile enne kogudusel kasutada ei olnud. Küllap need olid 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel kirikus siiski olemas ja kasutusel, kuid mingil ajal kasutusest kõrvale jäetud ja hävinud.

Harju-Madise kogudus sai septembris Soome sõpradelt Masku koguduse tekitegijate ringilt kümme kootud lappidest tekki, mida külmas kirikus istumise alla või õlgadele panna. Neid tekke nimetatakse Ema Teresa tekkideks, sest algselt hakati neid tegema tema lastekodu jaoks Indias.

11. oktoobril pühitseti Risti kiriku roheliste katete komplekt – altari- ja kantslikate. Selle autor ja valmistaja on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan. Katete kavandite loomisel on olnud inspiratsiooniks kiriku seinamaalingud ja aknavitraažid. Varasemalt Risti kirikus rohelisi katteid teadaolevalt ei olnud.

Risti kiriku roheline altarikate

Risti kiriku roheline kantslikate

Lõikustänupühal annetas Soome Mikkeli kogudus Tallinna Peeteli kogudusele neli liturgilist värvi lugemispuldikatet. Katete autor on tekstiilikunstnik Anu Raud ja need valmisid aastatel 2003-2004 Mikkeli toomkirikule Soomes.

Põltsamaa kirik saab uued põrandavaibad. Vaipade valmistajaks on käsitöömeister Kersti Pook. Novembris kudus ta valmis esimese – 27 meetri pikkuse – lõimeripstehnikas vaiba. Uued vaibad valmivad olemasolevate 1956.-1957. aastal kootud vaipade eeskujul. Vanade vaipade mustri on loonud kunstnik Rudolf Sepp ja vaibad kudusid Aino Välbe (Meerits) ja Paula Roosvald. Põltsamaa kiriku uuest vaibast saab lähemalt lugeda näiteks siit. Põltsamaa kirik on teine kirik, mis sel sajandil saab uued lõimeripstehnikas käsitööna valmivad põrandavaibad. Esimene oli Urvaste kirik, kuhu kudus vaibad Karmen Kroonmäe 2013. aastal.

Mardipäeval 10. novembril toimus Tallinna Jaani kirikus sümpoosion "Kirikutekstiil kui sõnumikuulutaja". See oli kolmas sümpoosion Muinsuskaitseameti ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koostöös toimuvate sümpoosionite reas. Tervitussõnad ütlesid Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ja Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Viimane luges ette ka piiskop Tiit Salumäe tervituse. Ettekannetega astusid üles Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir, Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Janika Turu, tekstiilikunstnik Ehalill Halliste ja mina. Sümpoosioni ajaks olid vaatamiseks välja pandud Tiina Puhkani valmistatud Jaani kiriku altari- ja kantslikatted. Käärkambri juurde vitriinidesse olin koos abilistega seadnud üles näituse Jaani kiriku armulauatekstiilidest ja katetest. Seda näitust saab vaadata kuni 7. jaanuarini.

Valik Tallinna Jaani kiriku armulauatekstiile

Valik Tallinna Jaani kiriku altari- ja kantslikatteid

Esimese advendi jumalateenistusel pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris uus välisuksest altarini ulatuv põrandavaip. See on punast värvi ja ääristatud vabadusristi lihtsustatud kujutistega. Vaip valmistati Vändra ettevõttes OÜ Valley ja on nende kingitus kirikule.

21. detsembril pühitses peapiiskop Urmas Viilma Saku Toomase kiriku. Altaripildiks on ses kirikus tekstiilikunstnik Maasike Maasiku loodud vaip aastast 1989. Algselt kooti vaip Keila kirikuaias asuva Vääna mõisnike Stackelbergide perekonna matusekabeli jaoks. Kabel restaureeriti 1989. aastal ja oli plaan hakata seal korraldama ilmalikke matuseid. Plaanid aga muutusid ja ühtki matust selles kabelis ei toimunud. Vaip rippus kabeli seinal 31 aastat kuni peapiiskop Urmas Viilmal tekkis mõte, et see vaip võiks olla uue peatselt valmiva Saku kabeli altaripildiks. 22. septembril võeti vaip Stackelbergide kabeli seinalt maha. Vaiba korrastasid Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse "Kanut" konservaatorid ning nüüd on see sõnumikuulutajaks Saku Toomase kirikus.

Vaip Stackelbergide kabelis

Vaip Saku kirikus altaripildina

Kui midagi olulist siin nimetamata jäi, siis palun asjaosalistel sellest mulle teada anda. Olen alati tänulik teabe eest kirikutekstiilide vallas toimunust ja toimuvast.

kolmapäev, 8. juuli 2020

Kileribadest kirikuvaibaks


Vaatan, et olen oma postitustest kirjutanud õige palju põrandavaipadest. Olgu siis veel ühe vaiba lugu siinkohal kirja pandud.

Saaremaal Kärla kirikus käisin esamkordselt 23. septembril 2000. aastal. Olin siis noor ja roheline kirikutekstiilide uurija ja astusin sel teel oma esimesi samme. Kärla kirikus oli kaks tähelepanuväärset kirikutekstiili – üks vana valge altarikate, millest kirjutan kunagi hiljem, ja kileribadest põrandavaip kiriku pikihoones.
Kileribadest valmistatud põrandavaipadega olin varemgi kokku puutunud, sest mu ema heegeldas neid. Ta kasutas selleks ribadeks lõigatud piimapakke. Kärla kiriku vaip oli aga telgedel kootud. Tegin toona vaibast fotod ja märkisin valmistajate nimed üles.

13 aastat hiljem otsustasin vaiba kuduja üles otsida, et temalt endalt kuulda vaiba saamise lugu. See oli mõneti eriline ettevõtmine, sest sain kirikuõpetajalt küll tema aadressi, kuid mitte telefoninumbrit. Pidin kohale saabuma etteteatamata, mida ma tavaliselt ei tee. 3. augustil 2013 olin taas Saaremaal. Jõudnud külla uurisin kohalikelt, et millises majas proua Leili V. elab. Leidsin ta elamise hõlpsasti üles. Mind võttis lahkelt vastu elurõõmus naisterahvas. Ei lugenud midagi, et ma etteteatamata kohale ilmusin. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Ta rääkis, et valmistas Kärla kiriku põrandavaiba 1975. aasta kevadpühadeks. Lõime pani üles ta ema Marta L, kes oli ühtlasi kirikunõukogu liige. Leili kudus pärast tööd ja nädalavahetustel. Kogudusel oli toona noor uus õpetaja Elmar Reinsoo, kes kiriku korda tegi. Enne teda olevat Kärla kirik olnud halvas seisukorras. Uue vaiba idee tuli koos kiriku korrastamisega. Leili töötas Saare kombinaadis (Kahu vabrikus Kuressaares), kus ta oma leivatööna vaipu kudus. Kärla kiriku põrandavaiba muster ongi kombinaadist pärit. Kombinaadis tehti nii villaseid kui ka kaltsuvaipasid. Kärla kiriku vaiba valmistas Leili, nagu eespool mainitud, kileribadest. Neid sai ta Tallinnast ja need olid kaabli valmistamise jäägid. Leili kiitis, et see on hea pehme materjal. Ta arutas, et peaks kirikule uue vaiba kuduma. Tal on veel poole vaiba jagu seda materjali alles!


Leilil olid teljed üleval ka tol päeval, mil teda külastasin. Palusin, et ta näitaks mulle neid vaipasid, mida ta nüüd kudunud on. Ta tõigi neli vaipa, mis tal kodus olid, mulle näha. Ühe vaiba materjali kohta rääkis ta järgmist: Teed, mis tema talu juurest mööda läheb, kasutati ühel rallisõidul. Sõidu ajaks oli tee piiratud sinivalgete kilest lintidega. Kui ralli lõppes, ei tulnud keegi linte ära korjama. Lõpuks kerisid Leili lapsed lindid kokku ja tõid talle kudumismaterjaliks. Ühte väikesesse vaipa oligi neid linte kootud. Leili ütles, et sinine värv kulub küll vaibalt maha aga temal pole sellest midagi.



See on huvitav, kuidas kodus kasutatud materjalid ja kodusisustuses olevad mustrid on kirikusse jõudnud. Eks inimesed tikkisid-kudusid põrandavaipadesse seda, mis oli tuttav ja omane. Põrandavaipa ongi keeruline kristlikku sümboolikat kududa, sest igale sümbolile ei sobi jalaga astuda. Sellevõrra on põrandavaipade valmistamine olnud ka lihtsam, et ei ole pidanud otsima ristiusu sõnumit kandvat mustrit, vaid mustri valikul on olnud määravaks ilu ja pidulikkus.


P.S.
Tehismaterjalidest vaipade kirikusse ostmisel peab olema pisut ettevaatlik. Olenevalt kiriku sisekliimast võib juhtuda, et vaiba alla hakkab niiskus kogunema. Kui vaip on kodus valmistatud, siis on see oht arvatavasti väiksem, sest kodukootud vaipade kude ei ole nii tihe ja laseb seetõttu õhku läbi.

teisipäev, 28. aprill 2020

Käsitöövaibad altariruumis

Varasemalt olen kirjutanud siin lõimeripsvaipadest kiriku pikihoones. Vaipu võib leida kirikuhoones mujalgi. Seekord suundume kooriruumi ja heidame pilgu esmalt altarivaipadele. Need on vaibad, mis asuvad seespool altariaeda ja neile astub kirikuõpetaja jalg. Kirikulised altarisse ei lähe ning kaugelt kirikupingist need vaibad neile kätte ei paista. Küll aga on altarivaip silme ees neil, kes kogunevad altari äärde – armulaualised, ristitavad ja nende lähedased, leerilapsed ning noorpaarid.
Enamasti on Eesti kirikute altarites vabrikutes toodetud vaibad. Need on ostetud poest ja on samasugused nagu on me kodudes. Vahel harva aga on altaris käsitööna valminud vaip. Ka sel puhul ei ole altarivaibal erilist kiriklikku mustrit. Vaiba valmistamiseks on kasutatud mõnda ilusat kirikusse sobivat kavandit. Mine tea – äkki leidub samasuguste mustritega vaipasid ka Eesti kodudest.

Tutvustan siin tikitud altarivaipasid, mida oma kirikukülastustel kohanud olen.

Ridala kiriku vaiba tikkis õpetaja Arved Pauli perekond umbes aastatel 1956-1960.

Ridala kiriku altar

Ridala kiriku altarivaip

Detail Ridala kiriku altarivaibast - pleekimata vaiba serv, kus on näha vaiba algsed värvid.

Imeilus tikitud vaip on Pilistvere kiriku altaris. Selle valmistajad ja valmistusaeg on mulle kahjuks teadmata.

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altarivaip

Pindi kirikus on kaks altarivaipa. Otse altari ees oleva vaiba tikkis kirikuvanem Eha Harak 1980. aastatel.

Pindi kiriku altar ja altarivaip

Pindi kiriku altarivaip (detail)

Teise altarivaiba tikkis Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal 1990. aasta paiku. Kui ma eelpool nimetasin, et altarivaibal ei ole erilist kiriklikku mustrit, siis see vaip on erand - sellel on tekst Vanast Testamendist: "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5).

Pindi kiriku altarivaip

Viimane vaip, millest ma seekord kirjutan, on Kuusalu kiriku pruudivaip. Selle tikkisid 1957.-58. aastal koguduse naised. Ehkki nimetus on sel vaibal "pruudivaip", kasutati seda ka muudel pidulikel sündmustel lisaks laulatusele. Kui eelpool nimetatud vaibad on kasutusel altaris, siis Kuusalu kiriku pruudivaip laotati altariaia ette – kohale, kus pruutpaar laulatuse ajal seisab. Selle vaiba sünniloost on kirjutanud Ester Paenurm ajalehe "Eesti Kirik" 2000. aasta 15. novembri numbris. Toon siin välja mõned faktid tema artiklist. Vaip tikiti ristpistes villaste lõngadega. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis harutati lahti ja õmmeldi omavahel kokku. Muster oli pärit arvatavasti ühest saksa ajakirjast. Lõngad koguti annetusena, need värvis vajalikesse toonidesse koguduse õpetaja abikaasa.

Kuusalu kiriku pruudivaip

Ehk innustab siinne tutvustus mõnda kogudust ka oma kodukirikusse vaipa tikkima. See on päris suur töö, aga hulgakesi tehes rõõmsalt teostatav.


Täiendus 19. juunist 2020:

Eile leidsin "Nõukogude Naise" 1955. aasta veebruarinumbri tagakaanelt G. Leškina vaibakavandi. See tuli mulle kohe tuttav ette. Selgus, et Kuusalu kiriku pruudivaiba muster ei pärinegi saksa ajakirjast, vaid on Eesti tekstiilikunstniku Galina Leškina (1925-2009) looming. Aga nagu ikka käsitöö puhul kipub juhtuma - kavand ei ole vaibaks saanud üks-ühele, vaid seda on pisut muudetud. Selle eesmärk oli ilmselt teha pikem vaip, kui G. Leškina muster võimaldas.








reede, 14. veebruar 2020

Vanda Juhansoo näitusesaalis


Hea lugeja! See lugu ei ole kirikutekstiilidest, vaid on minu väikene kõrvalepõige selle blogi teemaderingist.

Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.



Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"

kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020

Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid, esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad. Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega. Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui tagant.


Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.

Autorsus kahtluse all

Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.

Roosidega padi maalitud toolil
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis. Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus. Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.

Tanulindi tikand
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.

Väited ja vastuväited

Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.

Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015" ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". Vanda Juhansoost on sissekanne nii "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis" (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud "Eesti kooli biograafilises leksikonis" (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.

Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et "kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?". Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: "Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni". Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.

Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.

Igatahes on näitus "Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?" väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!

pühapäev, 2. veebruar 2020

Torma kiriku vaibad


Hiljuti ilmus Tiit Pädami koostatud raamat "Igavikust kantud maastik. Kirikuhoonetest ja inimestest Nõukogude Eestis". See on põnev artiklite kogumik, milles erinevad autorid kirjutavad kirikuhoonete tähendusest, saatusest ning remontimisest, vitraažide loomisest ja orelitest. Artiklite seas on avaldatud ka Torma koguduse õpetaja Jaan Muru kirjutis 1965. aastast, milles ta kirjeldab põrandavaipade kudumist Torma kirikusse.


Torma kiriku vaip on kootud lõimeripstehnikas. Värvilt on see punane, värviliste triipudega servades. Raamatus on vaibast must-valge foto.

Sattusin Torma kirikusse ja pastoraati endalegi ootamatult 2013. aasta 9. augustil. Tol päeval ei olnud Tormasse minek mul plaanis. Lohusuu kirikust tulles kohtasin Avinurmes juhuslikult EELK konsistooriumi arhivaari Janis Tobrelutsu, kes mind kohe Tormasse minema õhutas. Ta helistas Torma koguduse õpetajale Mehis Pupartile, et mu tulek kokku leppida. Õpetaja võttis mind lahkelt vastu, rääkis kiriku ja koguduse ajaloost ning näitas mulle Torma kiriku tekstiile. Õpetaja Jaan Muru ajal valmistatud põrandavaibad ei olnud enam kirikus kasutusel, vaid olid lühemate juppidena pastoraadi põrandal. Lisan siia pildi, mille ma toona pildistasin. Pilt on avaldatud ka ühes minu varasemas postituses, mille kirjutasin kunagi lõimeripsvaipadest. Seal on ka Torma kiriku vaipadest põgusalt juttu. Postitust saab lugeda siit.

Torma kiriku vaibad pastoraadi põrandal.

Jaan Muru kirjutis selles kogumikus kirjeldab toredasti, milline oli kirikuvaipade kudumise käik nõukogude ajal. Millised olid takistavad asjaolud ja kuidas inimesed selle tööga kaasa tulid. Kangakudujatele muidugi pakuksid huvi vaipade kudumise tehnilised üksikasjad aga kuna õpetaja ise ei kudunud, siis neid sellest kirjutisest ei leia. Sellest hoolimata on tegemist väärt lugemisvaraga. Tore, et see on nüüd ses kogumikus avaldatud ja sellega suuremale hulgale inimestest kättesaadavaks tehtud.

laupäev, 1. veebruar 2020

Kirikutekstiilikroonika 2019

Aeg vaadata tagasi eelmisele aastale.

7. detsembril 2018 alanud Anu Raua tekstiilide näitus Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis ulatus uude aastasse. Pärast selle lõppemist avati 11. jaanuaril taas tekstiilide väljapanek – tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus "Heledam pool". Nagu Anu Raua näitusel nii ka seekord ei olnud väljas otseselt kirikutekstiililooming. Mõlemad autorid on aga valmistanud ka kirikutekstiile. Nii oli Riste Laasbergi vaipade seas eksponeeritud väike stend fotodega EMK Tartu Püha Luuka kirikule kootud liturgilist värvi katetest.
 
EMK Tartu Püha Luuka kiriku katete pildid Riste Laasbergi loomingu näitusel "Heledam pool".

Vaimuliku rõivaid ja mõnda kiriklikel talitustel kasutusel olnud kleiti oli võimalik vaadata Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones näitusel "Moejoon. Pidulik rõivamood 1920-1940". Seal olid väljas vaimuliku talaar koos lõkade ja kikilipsuga, õpetaja Karl Koppeli vaimulikubarett ning leeri-, laulatus- ja ristimiskleidid.

Kirikutekstiilide ja rõivaste väljapanek näitusel "Moejoon".

Maikuus valmis Meeli Pärtelpoja kätetööna suursuguse heegelpitsiga altarilina Pöide kiriku altarile. Punase ja violetse altarikatte tikkis Kadri Tomasson.
 
Pöide kiriku altar uute altaritekstiilidega (foto autor: Anne Untera).

29. mail kaitses Madli Sepper TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas magistritöö "Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel”. Tööga saab tutvuda siin.

Juunis sai Tallinna Jaani kirik uue punase vaiba pikihoone vahekäiku. Eelmine vaip oli vastu pidanud 12 aastat ja miljonite jalaastete all sedavõrd kulunud, et tuli uue vastu vahetada.

15.-16. juunil oli Eestis ametlikul visiidil Taani kuninganna Margrethe II. Sel puhul oli Tallinna toomkirikus vaatamiseks välja pandud Kronborgi lossi kabeli kaasula, mille kuninganna 1985. aastal valmistas. Kuninganna osales ka 16. juunil toimunud jumalateenistusel toomkirikus.

Taani kuninganna Margrethe II valmistatud kaasula Tallinna toomkirikus.

28. septembril külastasid Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmed meie hea sõbra Päikki Priha kutsel Helsingit, et üheskoos nautida tekstiilikunsti, kirikutekstiile ja tutvuda põnevate kohtadega Helsingis. Oli sisutihe, hinge kosutav ja silma rõõmustav sügispäev. Esmalt külastasime tekstiilikunstnik Inka Kivalot, kes tutvustas meile oma loomingut. Metodisti kirikus vaatasime sealseid kauneid altarikatteid. Edasi siirdusime Helsingi keskraamatukokku Oodi, kus Päikki tutvustas meile maja ja pakkus lõunat. Seejärel tutvusime Aalto ülikooli hoonega. Lõpuks astusime sisse vaikuse kabelisse, kus meil oli võimalus näha ka altarikatteid. Päris enne lahkumist külastasime kahte raamatupoodi. Suur tänu meie võõrustajale Päikki Prihale!

Kirikutekstiilide sõbrad metodisti kirikus.
Sügisel jõudis Tallinna Peeter-Pauli kirikusse tagasi kaasula, mis oli Eduard Proffitlichil seljas Eesti katoliku kiriku piiskopiks pühitsemisel 1936. aastal. Uudislõiku kaasula kojujõudmisest saab vaadata ETV kodulehelt.

Saaremaa muuseum on aastaid korraldanud Kuressaare piiskopilinnuses muuseumiüritust nimetusega "Piiskopi pidusöök". Kuna seni seal kasutusel olnud rüüd olid juba väsinud ilmega, siis otsustati tellida uued. Piiskopimantli loomisel võeti aluseks Saare-Lääne piiskopi Münchhauseni piiskopimantel 15. sajandi lõpust. See on teadaolevalt ainus tänaseni säilinud keskaegne kirikutekstiil, mida Eesti alal kasutatud on. Originaalne piiskopimantel on rohke ja hinnalise tikandiga kaunistatud. Teatraliseeritud muuseumiürituse tarbeks valmistasid Jaana Ratas ja Saaremaa ettevõte Niidihaldjas digiprinditud piiskopimantli.

"Piiskopi pidusöögi" piiskopimantel (foto autor: Niidihaldjas).

Novembris ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". Seda artiklit võib lugeda sündmuseks. Esmalt seetõttu, et Karin Paulus kirjutas kirikuvitraažidest. Arutelu selle üle, milliseid vitraaže kirikutesse luua ja milliseid mitte, on väga vajalik ja peaks kindlasti jätkuma. 11. juunil toimus küll Munsuskaitseameti korraldusel osavõtjaterohke ja sisukas kirikuvitraažide sümpoosion aga üksjagu küsimusi jäi seal käsitlemata. Karin Pauluse artikkel oli väga oluline ka seetõttu, et pika aja järel kirjutati kirikutekstiilidest ajalehes, mis on üle-eestilise levikuga ja tiraažiga ligikaudu 25 000 eksemplari. Kirjutasin selle artikli põhjal blogipostituse, mida võib lugeda siit.

Aasta lõpus valmis uus heegelpitsiga altarilina Käsmu kirikusse. Lugu, mis selle pitsi mustri kohta käib, on vahva. Käsmu kogudus kirjutab:
"Sellel näeme kirikusse minevaid inimesi, keda ühendab ristiusu rõõmus sõnum päästest: tee taevariiki on avatud kõigile soovijatele.
Aidaku Jumal, et sama rohkearvuliselt ja rõõmsalt, nagu läksid inimesed möödunud suvel juubelilaulupeole, tuleksid nad ka pühakotta."

Käsmu kiriku uus altarilina (foto: EELK Käsmu kogudus).

Uusi kirikutekstiile valmistati sel aastal kirikutesse vähe. Kindlasti ei ole põhjus raha puudumises kui vaadata näiteks seda, millise hooga kirikutesse vitraažaknaid tehakse. Minu meelest peaks küll esimeses järjekorras pöörama tähelepanu altarile ja sealhulgas altaritekstiilidele. Pikihoone akende kaunistamise võiks siis ette võtta, kui kõik muu on kirikuhoones korras. Paraku on tänapäeval kirikutes sageli suhtumine, et altarikatetele hakatakse tähelepanu pöörama kõige viimasena. Huvitav, mida selline mõttelaad meie kiriku kohta ütleb? Kirikuhoone korrastamine võib võtta aastaid. Kui sel ajal toimuvad kirikus teenistused ja talitused aga altaril on kulunud ja haleda väljanägemisega altaritekstiilid, siis kas ootamine on ikka õigustatud?

Kui aga uued tekstiilid muretsetud, siis mida teha vanadega? Kindlasti ei tohi neid pikemalt mõtlemata minema visata. Meie kirikutes on väga väärtuslikke kirikutekstiile, mida ei saa küll enam igapäevaselt kasutada, kuid mis tuleb kindlasti alles hoida. Kui tekib küsimus, kas olemasolevad tekstiilid väärivad säilitamist, siis alati võib pöörduda oma küsimusega minu poole. Kirikutekstiilidest olen ma valmis kõnelema igal ajal.

Praegu on ehitamisel mitu uut luterlikku kirikut – Saku, Saue, Mustamäe. Loodan väga, et nendesse kirikutesse tellitakse väärikad sõnumiga altari- ja kantslikatted. Kirikuruum ja selles toimuv on tervik, mille iga element on oluline ja peab olema läbi mõeldud. See ei ole pelgalt esteetiline küsimus, vaid see on oluline kiriku sõnu kuulutamise kohalt. Me peaksime taotlema täislikkust. Miks peaksime leppima poolikuga, rahuldavaga kui me suudame olla väga head või isegi pea-aegu täiuslikud? Ja Jumalale peaks inimene andma endasti parima.

pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.