teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2018


2017. aasta lõpus avatud kirikutekstiilinäituseid sai vaadata ka 2018. aastal. Tiina Puhkani loodud liturgiliste tekstiilide näitus "Pühade värvid" oli avatud 10. jaanuarini. Sakraaltikandi näitus püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus aga 11. veebruarini. Veebruari lõpust aprillini oli võimalik sakraaltikandeid vaadata Kohila kiriku tornigaleriis.

Pühakodade riikliku programmi raames konserveeriti kevadel Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses "Kanut" Haapsalu Jaani kiriku kantslikate. Nüüd on see kauni tikandiga kirikutekstiil kasutusel altarikattena.

2. juunil pühitseti Valga Jaani kiriku uued rohelised altari- ja kantslikatted. Nende autor on Karin Varblane.

Valga kiriku roheline altarikate.

Marju Kullerkupp valmistas Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiilkäsitöö eriala lõputööna neli liturgilist värvi karikakatet Keila kirikule. 17. juunil said kirikulised enne ja pärast jumalateenistust neid katteid Keila kirikus vaadata. Suvel olid katted eksponeeritud Haapsalu kultuurikeskuses kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitusel. Karikakatted võeti Keila kirikus kasutusele lõikustänupühal.

Karikakatete väljapanek Keila kirikus 17. juunil.
Kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitus. Karikakatted on fotol vasakul.

10.-12. augustini toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmetele kuldtikandi kursus, mille eesmärgiks oli saadud oskuste rakendamine edaspidi mõne kirikutekstiili loomisel. Kuldtikandit on kirikutekstiilide valmistamisel kasutatud läbi sajandite ja see kaunis tikand sobib hästi ka tänapäevaste altari-, kantsli- ja karikakatete kaunistamiseks.
Kuldtikandit õpetas Lilian Bristol. Kursuslased said lähedalt vaadata Tallinna Kaarli kiriku kuldtikandiga altarikatet aastast 1938. Kursuse käigus tikkisid nad läbi samasuguseid motiive nagu on sel altarikattel. Kursuse korraldamise asjaliku poole eest kandis hoolt Signe Susi ja kursuse toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kuldtikandi kursuslased tööhoos.
Valmimisjärgus tikandinäidis.

19. augustil pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma taastatud Naissaare kabeli. Sündmus oli väga pidulik, kohal oli Rootsi kroonprintsess Victoria koos abikaasa prints Danieliga ja president Kersti Kaljulaid. Pühitsemise käigus asetati altarile katted ja kantslile kinnitati puldikate. Tekstiilid saadi Rootsist koos kiriku sisustusega.

18. novembril õnnistati Rapla kiriku uus punane põrandavaip.

Detsembris valmisid Haljala kiriku violetne ja valge altarikate. Nende autor on tekstiilikunstnik Elna Kaasik.

Haljala kiriku uued altarikatted (fotod: EELK Haljala kogudus).

7. detsembril avati Tallinna Jaani kiriku Lõunasaalis Anu Raua vaipade näitus "Issaristike". Tegemist ei ole küll otseselt kirikutekstiilide näitusega aga ristiusu ja kiriku teema käib läbi mitmetest Anu Raua loodud vaipadest. Näitus oli avatud tänavuse aasta 9. jaanuarini.

Vaade näitusele "Issaristike".

27. detsembril jõudis pärast seiklusi postiteenistuses kohale Põlva kiriku uus punane põrandavaip. Vaiba pikkus on 19 meetrit ja see katab kiriku vahekäiku peauksest altarini. Tegemist on väga ilusa kookosvaibaga. Selliste vaipade kasutamine Eesti kirikutes ulatub 1930. aastatesse. Need vaibad on armastatud kena väljanägemise ja vastupidavuse poolest. 1930. aastatel ostetud kookosvaipu on kasutusel veel õige paljudes Eesti luterlikes kirikutes, mis näitab nende vastupidavust. Muidugi sõltub palju ka sellest, kui palju inimesi mööda vaipa käib. Kokkuvõtteks – Põlva kogudus tegi hea valiku, mis minu südant küll väga rõõmustab!

Põlva kiriku uus põrandavaip (fotod: Toomas Nigola).



pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2017


Aasta tagasi jäi mul kirikutekstiilikroonika kirjutamata. Aga päris tegemata ma seda jätta ei taha. Enne kui postitan ülevaate eelmisel aastal toimunust, vaadakem tagasi üle-eelmisesse aastasse.

2016. kirikutekstiiliaasta kajastusse ei jõudnud aasta viimane uudis. Olgu see siis siin nimetatud – jõulupühadeks valmisid tekstiilikunstnik Ehalill Halliste loominguna Heimtali kirikule Võrumaal rohelist värvi altari- ja lugemispuldikate. Neist katetest ilmus ajalehes "Eesti Kirik" artikkel "Heimtali kirikus uued kirikutekstiilid".

2016. aastal Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Anu Rauast ilmus ajalehes "Eesti Kirik" aasta alguses artikkel "Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks". Ajakirjanik Liina Raudvassar kirjutab selles kristlikust temaatikast Anu Raua loomingus ja tema loodud kirikutekstiilidest.

Kevadel oli mul rõõm pidada kaks ettekannet. 23. märtsil rääkisin Eesti Vabaõhumuuseumis Maaarhitektuuri keskuse korraldatud tekstiilipäeval Eesti kirikutekstiilidest ning 30. märtsil Muinsuskaitseametis kunstimälestiste teabepäeval väärtuslike tekstiilide hooldusest kodus ja kirikus.

20.-21. mail käisime koos soome tekstiilikunstnikega tutvumas Tartu kirikute tekstiilidega. Meil oli suur rõõm külastada EMK Tartu Püha Luuka kirikut, EELK Maarja koguduse maja ning kirikut, Jaani kirikut ja Pauluse kirikut. Meid võtsid vastu ja rääkisid oma kirikutekstiilidest pastorid Priit Tamm, Joona Toivanen ja Kristjan Luhamets. Luuka kirikus jagas selgitusi ka tekstiilikunstnik Riste Laasberg, kes on sealsete tekstiilide autor. Tema loodud katted olid parasjagu vaatamiseks väljas kiriku kohvinurgas. Tartu-reisi teisel päeval külastasime Eesti Rahva Muuseumi. Oli väga sisukas ja hingerõõmustav reis. Suur tänu meid vastu võtnud kogudustele!

EMK Tartu Püha Luuka kirikus.
EELK Tartu Maarja koguduse majas.

27. mail annetas EELK tekstiilikunstnik Anu Rauale meediapreemia kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti. Sel puhul ilmus ajalehes "Eesti Kirik" Sirje Semmi sulest artikkel "EELK meediapreemia pälvib Anu Raud".

Kevadel kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõputööna oma teise magistritöö kirikutekstiilidest. Kui ma oma esimest kirikutekstiilide-alast magistritööd 1999. aastal plaanisin, siis väitsid mulle kaks väga auväärset isikut, et eesti kirikutekstiilidest ei ole materjali vähesuse tõttu võimalik magistritööd teha. Nüüd siis on magistritöid juba kaks. Kui esimene tutvustas luterliku kiriku 20. sajandi kirikutekstiile, siis teine keskendub kirikutekstiilide muinsuskaitse alla võtmisele. Töö kannab pealkirja "Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud" ning seda saab lugeda siit.
Veel enamgi – 2016. aastal kaitses Lilian Bristol magistritöö kuldtikandist, kus ta muu hulgas vaatles kuldtikandi kasutamist kirikutekstiilidel. Madli Sepper on kirjutamas magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest. Seega tuleb tõdeda, et materjali vähesuse üle kurta ei saa ja kirikutekstiilide vallas on veel palju uurida-kirjutada.

Suvel sai uued rohelised katted Viimsi Püha Jaakobi kirik. Need sündisid kohaliku päevakeskuse käsitööringi tööna.

Sügisel valmisid Tallinna Jaani kiriku violetsed altari- ja kantslikatted. See on neljas liturgiliste katete komplekt, mille Jaani kirik tekstiilikunstnik Tiina Puhkani tööna sai. Ees on veel musta värvi katete kudumine.

Tallinna Jaani kiriku altar.

29. oktoobril avati Tallinnas Jaani kirikus tekstiilikunstnik Tiina Puhkani loodud altari- ja kantslikatete näitus "Pühade värvid". Lisaks katetele olid näitusel eksponeeritud nende kavandid ning vaip "Evangeelium", millest Jaani kiriku katete valmistamine algtõuke sai. Näitus oli selle poolest tavapärasest erinev, et eksponaadid s.t. katted vahetusid vastavalt kirikuaasta kulgemisele ja parasjagu altaril- ja kantslil olevad katted olid osa näitusest. Pikemalt saab toimunust lugeda minu blogipostitusest.

24. novembril esines Madli Sepper Tartu Ülikooli ajaloo, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikooli sügiskooli raames ettekandega "Õigeusukiriku tekstiilide tähendused". Madli on Viljandi kultuuriakadeemia magistrant ja nagu eelpool mainitud kirjutab ta magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest.

Madli Sepper kõnelemas õigeusu kirikutekstiilidest.

Aasta lõpupoole ilmus kaks raamatut, milles ka minu artiklid sees.
Tallinna Linnamuuseum andis juubeli puhul välja kauni ja sisuka kogumiku "Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks" (koostaja Pia Ehasalu). Minu kirjutatud on selles muuseumi kogusse kuuluva kahe kirikutekstiili – kaasula ja karikakatte – tutvustus.
Tallinna Jaani kiriku sünnipäeva puhul ilmus Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamat "Kirik keset linna : 150 aastat Jaani kogudust". Seal kirjutan Jaani kiriku tekstiilidest.
Need on väga erinevat artiklit, millest esimese puhul tuli teha tõsist uurimistööd. Jaani kiriku raamatu tekst oli mul aga esimene selline, mis kirjutatud küll faktidele toetudes, kuid kuhu sai sisse pandud ka isiklikku suhet kirikutekstiilidesse.

 


Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus on ka Anu Männi artikkel Oleviste kiriku altarikattest ja Merike Neidorpi lugu Johann von Derfeldeni leinalipust, mille algne asukoht oli arvatavasti Tallinna Niguliste kirikus.

13. detsembril ilmus ajalehes "Eesti Kirik" intervjuu, milles Liina Raudvassar vestleb minuga kirikutekstiilide teemal. Intervjuud saab lugeda siit.

30. detsembril oli EAÕK Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus õigeusu sakraaltikandite näituse "Kõik mustrid minus kiitku Issandat" avamine. Näitusel olid eksponeeritud tänapäeval valminud tikandid koos ajaloolistega. Oma töid esitlesid Epp Haabsaar, Madli Sepper, Sirje Säär ja Eliisabet Tomasberg-Koidu. Sirje Säär ja Madli Sepper kõnelesid näitusest ka Pereraadio saates "Ortodoksia". Saadet saab kuulata siit (alates saateminutist 32:51).

Sirje Sääre tikandid.
Madli Sepperi loodud vaimulikurüüd.


reede, 28. detsember 2018

Kuidas altari- ja kantslikatteid hästi hoida

Kuidas kirikutekstiile hoiustada nii, et need püsiksid kaua ilusad ja vajaksid võimalikult vähe hoolt? Täna kirjutan kahest võimalusest, mida on kasutatud altari- ja kantslikatete puhul.

Kapp

Aastatel 2011-2014 valmistas tekstiilikunstnik Ehalill Halliste Hageri kirikule viis komplekti liturgilist värvi katteid. Igas komplektis on kolm eset – altarikate, kantslikate ja puldikate. Kokku on katteid 15. Tegemist on unikaalsete ja hinnaliste tekstiilidega, mis peaksid kogudust teenima aastakümneid ja hea hoidmise korral säilivad aastasadu.
Tekstiilide hoiustamiseks valmistas Hageri koguduse juhatuse esimees, kuldsete kätega meister Agu Kaljuste kapi. Igale komplektile on selles eraldi sahtel (kokku neli sahtlit, sest üks komplektidest on kasutusel ja neli kapis ootamas). Sahtlid on nii suured, et ühtegi katet ei ole vaja kokku voltida st ka kõige suuremad katted – altarikatted – saab asetada sahtlitesse laialilaotatuna. Altarikatte peale pannakse sama komplekti kantsli- ja puldikate. Kuna igale komplektile on oma sahtel, siis ei ole tüütut ja tekstiile kahjustava esemete üksteise alt otsimist. Sahtlite ees on küljel haakidega suletav uks, mis takistab tolmu sattumist kappi. Kapp sai tehtud selline, et kirsturaam mahub selle alla. Ruumi kokkuhoiu seisukohast on see väga hea lahendus. Samuti on kirikuteenijal mugavam katteid välja võtta ja tagasi panna, sest sahtlid ei ole liiga madalal.

Hageri kiriku altar ja roheline altarikate.
Kapp altari-, kantsli- ja puldikatete hoiustamiseks.
Kapp avatuna - igale katetekomplektile on oma sahtel.

Karbid

Alates 2012. aastast on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmistanud Tallinna Jaani kirikule neli imekaunist liturgilist värvi katete komplekti. Alguses hoiustati neid papptorude ümber keeratuna, et katetesse ei tekiks kortse. See ei olnud neile parim hoiustamisviis, sest rulli keeratuna pikalt seistes kippusid katted koolduma. Selleks, et katted ei vajaks enne altarile ja kantslile panekut sirgestamist, otsustati tellida nende hoiustamiseks karbid. Tasapindselt lebades on katted sirged ja ei vaja kasutusele võttes hooldust. Karbikaante külgedele said kleebitud liturgilist värvi paberitükid, et oleks ilma karpi avamata teada, millises karbis üks või teine komplekt on. Karbid telliti vastavalt altarikatte kui komplekti kõige suurema tekstiili mõõtmetele. On väga oluline, et karbid oleksid paraja suurusega. Liiga suures karbis võivad hakata tekstiilid libisema ja vajuda ühte serva kortsu. Liiga väikesesse karpi ei saa katteid kokkuvoltimata asetada. Jaani kiriku karbid on lastud valmistada spetsiaalsest arhiivipapist. Need karbid on üsna kallid aga arvestades, et nende kasutusaega saab mõõta aastakümnetes, ei ole see kulu väga suur.

Jaani kiriku altar ja violetne altarikate.
Karbid katete hoiustamiseks.
Violetsed katted karbis. Katete vahel on siidpaber.

 Tekstiile tuleks kasutada ja hoiustada viisil, et vajadus neid puhastada ja triikida oleks nii väike kui võimalik. Igasugune hooldamine – plekkide eemaldamine, tolmust puhastamine, pesemine, triikimine – kulutab tekstiili ja lühendab selle kasutusaega. Mida vähem tekstiili hooldada, seda parem. Samas mustus on tekstiilile kahjulik, sest on hea toidulaud kahjuritele. Tekstiilide hea väljanägemise ja pika kasutusaja nimel on parim, kui neid kasutatakse ja hoiustatakse viisil, et vältida nii palju kui võimalik nende määrdumist ja kortsumist.


laupäev, 1. detsember 2018

Pühade värvid - meenutus ühest imekaunist näitusest

Juba aastaid on Tallinna Jaani kiriku galeriis (lõunasaalis) korraldatud kunstinäituseid. Hulk aega oli nende näituste eestvedajaks kunstnik Eva-Aet Jänes. Nüüd on näituste korraldamise suur töö Erkki Juhandi kanda. Teiste kunstnike loomingu reas on väljas olnud ka tekstiilikunstnike tööd. 2006. aastal toimus kirikutekstiilide näitus "Okaskroon", 2009. aastal soome tekstiilikunstniku Päikki Priha kirikutekstiililoomingu näitus "Seitse teerada". 2013. aastal oli samas saalis Anu Raua ja 2014. aastal Aune Taamali personaalnäitus.

29. oktoobrist 2017 kuni selle aasta 10. jaanuarini olid Jaani kiriku galeriis vaatamiseks väljas kiriku enda liturgilistes värvides altari- ja kantslikatted, mille autoriks on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan. Näitus kandis nime "Pühade värvid".

Vaade väljapanekule.
Vaade väljapanekule.

Tiina Puhkan on loonud liturgilist värvi altari- ja kantslikatteid Tallinna Jaani kirikule alates 2012. aastast. Valminud on neli katetekomplekti – roheline, valge, punane ja violetne. Ees ootab musta värvi katete valmistamine. Igasse komplekti kuulub altarikate ja kaks kantslikatet. Katted on Tiina Puhkan loonud just Jaani kiriku jaoks arvestades kiriku sisekujundusega.

Näitusel olid eksponeeritud senivalminud neli komplekti ning nende loomisprotsessis sündinud kavandid. Kavandeid vaadates võis jälgida kunstniku mõtte liikumist ristiusu sõnumi väljendamisel. Ei ole ju kirikutekstiilid lihtsalt tarbeesemed. Liturgilist värvi altari- ja kantslikatted on pildid, mis kuulutavad sõnumit. Tiina Puhkani puhul äratab aukartust kavandite hulk, mis ta kirikutekstiile luues valmistab. Kusjuures näitusele ei pääsenud sugugi kõik kavandid. Kunstnik tegi koos oma õpetaja ja lähedase kolleegi tekstiilikunstnik Maasike Maasikuga kavanditest oma valiku.

Valgete katete kavandid.

Lisaks loomeprotsessi kulgemisele oli võimalik vaadata lõpuks sõelale jäänud kavandeid ja võrrelda neid valminud katetega. Väikesemõõdulisel kavandil ei ole võimalik tuua välja kõiki neid nüansse, mis on valmis tööl. Kavand annab üldplaanis ettekujutuse planeeritavast tekstiiliteosest ja vahel võib olla raske kavandit "lugeda". Kavandite ja valmis katete kõrvutamine andis vaatajatele võimaluse õppida nägema kavandis loodavat eset.

Kavand suurusega 12x14 cm, altarikate suurusega 65x76 cm.

Tiina Puhkan on Jaani kiriku altari- ja kantslikatted kudunud aeganõudvas gobelääntehnikas. See tehnika võimaldab luua filigraanseid ja tundlikke mustreid. Villasele lõngale lisavad tema katetes sära hõbe- ja kuldniidid ning katete pinnale õmmeldud litrid ja helmed.


Igapäevases kasutuses näevad kirikulised liturgilisi tekstiile distantsilt. Kõige lähemal on kirikulised neile siis, kui tulevad altariaia äärde saama osa armulauast. Siis ripub altarikate kirikulistel otse silme ees, kuid mõne meetri kaugusel. Galeriis sai katteid vaadata nii kaugelt kui ka päris lähedalt, nautida ühe komplekti või kogu katetekogumi kokkukõla ning uurida kaunite mustrite moodustumist kasvõi paari sentimeetri läheduselt.

Näituse eripära oli, et ekspositsioon ei olnud kogu aeg üks ja seesama. Liturgilist värvi altari- ja kantslikatetest on üks komplekt alati kirikus kasutusel. Seepärast ei saanud kõiki komplekte korraga näitusesaali viia ja ühte komplekti neljast tuli vaatama minna kirikusse altari juurde. Kuna näitus hõlmas päris pika perioodi, siis toimus selle vältel kaks vahetust – advendiaega jõudes toodi rohelised katted näitusesaali ja violetsed viidi kirikusse altarile ja kantslile. Jõulude saabudes naasesid violetsed katted näitusesaali ja oma kohale altaril ja kantslil said asetatud valged katted.

Üks näitusel eksponeeritud tekstiil ei kuulunud liturgiliste katete hulka. Vaip nimega "Evangeelium" oli laenatud näituse jaoks Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogust. See Tiina Puhkani loodud vaip oli 2009. aastal tõukeks, et teha ettepanek just Tiina Puhkanile Tallinna Jaani kiriku altari- ja kantslikatete loomiseks.

Tiina Puhkan ja vaip "Evangeelium".

Liturgiliste katete näitus on läbi ja sellisel viisil neid katteid niipea enam vaadata ei saa. Katted teenivad edasi selles ülesandes, milleks nad loodud on. Kirikuaasta kulgemise rütmis neid vahetatakse ja kirikus käies saab aasta jooksul kõiki neid näha.

Raadio 7 tegi Tiina Puhkaniga näituse puhul intervjuu ja seda saab kuulata siin:

laupäev, 10. märts 2018

Kirikusse ilma protsendita


Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin Facebookis alljärgneva teksti. See oli reaktsiooniks toona ERR-is avaldatud uudisele "Nn protsendiseadus on avalikku ruumi toonud ligi 60 kunstiteost". Kuna protsendikunsti teema on ikka aktuaalne, siis avaldan oma toonase mõttemõlgutuse siinkohal uuesti.


Uudisest saame teada: "Kunstiteose kohustusliku tellimise seadus on viie aasta jooksul toonud avalikku ruumi ligi 60 kunstiteost."
Kirikutele ei kehti riiklikku sundust tellida kunsti. Aga kirik on avalik ruum. Hakkasin arvutama, et kui palju on viie aasta jooksul (2012-2016) tellitud kirikusse mulle tuttavat kunsti s.o. tekstiilikunsti.

Arvud on siin:

Hageri kirik
Neli altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 12 tekstiili (tekstiilikunstnik Ehalill Halliste)


Järva-Jaani kirik
Viis altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 20 tekstiili (tekstiilikunstnik Aune Taamal)

Tallinna Jaani kirik
Kolm altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 9 tekstiili (tekstiilikunstnik Tiina Puhkan)

Tartu Püha Luuka kirik
9 puldikatet (tekstiilikunstnik Riste Laasberg)

Avinurme kirik
1 altarikate (tekstiilikunstnik Pilvi Blankin)

Heimtali kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Tallinna Jaani kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Kokku viie aasta jooksul 53 tekstiiliteost hinnatud tekstiilikunstnikelt. Aga kirikutesse tellitakse ka muud kunsti nagu näiteks vitraaže, sepiseid jm. Tallinna Jaani kirikus on lisaks Tiina Puhkani ja Anu Raua tekstiilidele veel ka Ilme-Anu Neemre seinavaip, Peeter Mudisti maal ja Siim-Tanel Annuse kaks teost.
Intervjuu lõpus kuuleme kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomrelt: "Võib-olla seda seadust võiks tõesti võtta kui mitte sellist hirmsat kohustust, aga just riigipoolset eeskuju, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada,"
No minu meelest võiks siin eeskuju võtta kirikust, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada.


Hageri kiriku valge altarikate. Ehalill Halliste, 2012

Rohkem näiteid eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiililoomingust on siin.

reede, 18. august 2017

Katta või mitte katta?


Kui kirikusse on otsustanud muretseda uued altari- ja kantslikatted, siis esmajoones mõeldakse sellele, millised võiksid olla altari- ja kantslipõll. Õige pea jõuab mõte altariaia ja kantsli ääre katete juurde.

Läbi aastakümnete on meie luterlikes kirikutes olnud kasutusel liturgilist värvi komplektid, millesse kuuluvad tekstiilid katavad nii altari, kantsli puldi, kantsli ääre kui ka altariaia. Altariaed on enamasti kaetud koguni kahe tekstiiliga, millest üks (tihtilugu narmastega kaunistatud) on altariaia peal ja teine katab põlvituspinki. Kantsli ääre kate jätkub vahel trepirinnatisel. Enamasti on tegu lihtsa kujundusega tekstiilidega, mille ainsaks kaunistuseks on narmad allääres. Valgete katete puhul kohtab aga ka uhkeid pitsilisi heegeldusi ja tikandeid.
 
 
Tallinna toomkiriku altar
Tallinna toomkiriku kantsel
 
Ajaloolistest kantsli ääre ja altariaia katetest võiks millalgi pikemalt kirjutada. Aga seekord kirjutan ma uute katete valmistamisest.

Katete valmistamine on kallis. Isegi kui ei ole tegemist keerukate tikandite või gobeläänidega, siis ka tavalise õmblustöö korral ei ole nende hind väike, sest hea kvaliteediga kangas on kallis. On loomulik, et me tahame kirikusse just hea kvaliteediga kangast, kuna see näeb ilus välja ja kestab ajas kauem. Kanga kogus, mis kantsli ääre ja altariaia katete valmistamiseks vaja läheb, on suur. Enamasti on katted villasest kangast, sest see on ilus ja nii öelda istub hästi. Villasest kangast katetel on ka üks miinus - need on kaalult rasked ja seetõttu on nende peale panek ja maha võtmine füüsiliselt väsitav. Lisaks peavad katetel olema hoiustamiseks korralikud panipaigad või kapid, kus nad ei oleks üksteise peale kuhjatud. Viie liturgilist värvi katetekomplekti puhul on üks komplekt väljas ja neli sel ajal kusagil hoiustatud. Selleks peab kirikus ruumi olema. Ning mis veel on oluline – kortsus katted vajavad enne kasutusele võttu triikimist ja aeg-ajalt tuleb katteid ka puhastada. Seegi ei ole kerge töö.

Kui vaadata kirikus suunaga altari poole, siis on mul vahel ikka tekkinud küsimus – kas tegelikult ka on vaja seda liturgilist värvi triipu altariaia alaossa, mille annab altariaia põlvituspingi kate? Inimese pilk peaks olema kirikuruumis juhitud altarile mitte altariaia põlvituspingile. Seepärast soovitaksin ma mitte näha vaeva altariaia põlvituspingile liturgilist värvi katte õmblemisega. Aga mida teha selle asemel? Mitmes kirikus ja seal hulgas ka minu kodukirikus Tallinna Jaanis on tellitud altariaia põlvituspingile kate sadulsepatööna. Selle tegemiseks valib sadulsepp vastupidava mööbliriide. Kangas peab värvilt sobima altariaiaga ja kiriku interjööriga. Kui altariaed on mälestisena muinsuskaitse all, siis tuleb tööd kooskõlastada Muinsuskaitseametiga.

Sadulsepatööna valminud altariaia põlvituspingi katet ei saa lihtsal kombel puhastada ja vahetada. Seepärast tuleb hoida seda määrdumise eest. Lastele tuleb õpetada, et nad ei astuks jalaga põlvituspingi peale. Kui kasutatakse altari ees küünlaid, siis tuleb hoolt kanda, et küünlarasv ei tilguks altariaia põlvituspingile (küünlad peavad olema kvaliteetsed s.t. mittetilkuvad ja kasutada tuleks rasva püüdvaid nn. kraesid). Vahel on mõnes kirikus komme, et matuse puhul asetatakse pärjad, kimbud ja lilled altariaia põlvituspingile. Need võivad määrida katte vaigu ja õietolmuga. Et seda ei juhtuks, tuleb õmmelda sobivas toonis ning lihtsasti pestav kate, mis asetatakse matuse ajaks altariaia põlvituspingile.

Mida teha altariaia peal oleva kattega ja kantsli ääre kattega? See sõltub konkreetsest kirikust ja kogudusest. Nende katete kasutamise kohustust ei ole. Kui aga kirik on oma sisekujunduselt tagasihoidlik, siis ma pigem soovitan neid kasutada. Kui kirik on sisekujunduselt rikkalik ja kantsel ja altariaed näevad kaunid välja, siis jätaksin pigem nad katmata. Sel juhul on liturgilist värvi katted ainult altaril ja kantsli puldil. Siis võivadki need olla sedavõrd rikkalikuma kujundusega.

Muidugi võib olla, et kogudus on nii harjunud liturgilist värvi katetest altariaial ja kantsli äärel, et ei soovigi neist loobuda. Ega siis peagi. Kui on jaksu neid valmistada, vahetada ja korras hoida, siis võib tõesti nende kasutamise traditsiooni säilitada.
 
 
Lisan siia kaks fotode paari, millelt on näha, millised on altariaed ja kantsli äär katetega ja ilma nendeta.
 
Altariaed liturgilist värvi katetega ja ilma nendeta. Parempoolsel pildil on altariaia põlvituspingil sadulsepa paigaldatud mittevahetatav kangas.

 
Sama altariaed lähivaates.

 
Kantsli äär kaetuna liturgilist värvi kattega ja ilma selleta.





esmaspäev, 26. detsember 2016

Kirikutekstiilikroonika 2016


Taas hakkab üks aasta lõppema ja on aeg teha kokkuvõtet kirikutekstiilide vallas toimunust.

21. veebruaril pühitseti Peterburi Jaani kirikus musta värv altari- ja puldikate (kavandi autor tekstiilikunstnik Reet Talimaa, teostus Lipuvabrik).

Nelipühiks sai tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmis EELK Tallinna Jaani kiriku uue punase altarikatte. Sel puhul avaldas kogudus oma kodulehel Tiina Puhkaniga tehtud intervjuu.

EELK Tallinna Jaani kiriku altarikate

Maikuus ilmus EELK Tallinna Kaarli kiriku ajakirjas "Sulane" minu artikkel Asta Põldre – Kaarli kiriku katete tikkija (lk. 16-17). Artikkel ilmus seoses tema 100. sünniaastapäevaga. 

8. juunil kaitses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia magistrant Lilian Bristol magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal". Sellest võib lugeda minu eelmises blogipostituses.

Suvel oli EELK Rapla kirikus näitus tekstiilikunstnik Ehalill Halliste paekivimustrilistest vaipadest. Näitusest kirjutas ajaleht "Eesti Kirik" ja seda saab lugeda siit.

Oktoobris leidis aset Päikki Priha ja meie soome sõprade kutsel Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi reis Soome. Vaatasime tekstiile Helsingi toomkirikus ja tekstiilikunstnik Kirsti Rantase tekstiilide näitust Helsingi disainimuuseumis. Teisel päeval külastasime Tampere toomkirikut, vaatasime soome kaasaegse tekstiilikunsti näitust ning kuulasime ettekannet soome tekstiilikunstnik Dora Jungist. Suur tänu Päikki Prihale ja meie soome sõpradele meie võõrustamise eest!

Helsingi toomkiriku krüptis tekstiile vaatamas

Usupuhastuspühaks valmisid EELK Tallinna Jaani kiriku uued punased kantslikatted. Seega on Tiina Puhkan valmistanud Jaani kirikusse nüüdseks kolm liturgilist värvi katete komplekti – varasemalt on valminud rohelised ja valged. Järgmise aasta 3. advendil on Jaani kiriku 150. sünnipäev. Selleks puhuks saab kirik uued violetsed altari- ja kantslikatted, mida Tiina Puhkan juba usinasti valmistab.
Jaani kiriku altarile valmistas meister Kaupo Padar uue puidust piiblipuldi. Vana ei näinud nägus välja ja seda pidi riidest kattega katma. Nii kuulus iga liturgilist värvi katete komplekti ka vastavat värvi piiblipuldi kate. Uus pult on tehtud just Tallinna Jaani kiriku altari jaoks arvestades kiriku sisekujundusega. Pult on silmale ilus vaadata ja seda tekstiili alla ei peideta.

Jaani kiriku kantsel ja altar uute punaste katetega ehituna
Uus puidust piiblipult

Novembris pidasin EELK Tallinna Kaarli koguduse majas kaks loengut eesti kirikutekstiilidest. Esimene loeng oli kahe kirikutekstiile valmistanud noore naise – Aino Schmidti ja Asta Heinsaare – elust ja saatusest. Kaarli kirikuga seob neid asjaolu, et nad valmistasi 1930. aastate teisel poolel sellesse kirikusse liturgilist värvi altari- ja kantslikatete komplektid. Loengu salvestust saab vaadata siin.
Teisel loengul rääkisin põnevamatest ajaloolistest kirikutekstiilidest Eestis.
Olen väga tänulik toredale kuulajaskonnale tähelepanu ja rohkete küsimuste eest!

27. detsembril avati tekstiilikunstnik Ehalill Halliste vaipade näitus "Pae peal" EELK Viimsi kirikus. Sel puhul tegi "Raadio 7" kunstnikuga intervjuu. Näitust tutvustab ka Erkki Juhandi artikkel ajalehes "Eesti Kirik".

Ehalill Halliste vaibad EELK Viimsi kirikus.

Detsembri lõpus sai Jõelähtme kirik Tallinna Kopli Ametikoolilt kangastelgedel kootud kaunid istmevaibad.

Jõelähtme kiriku istmevaibad (foto: EELK Jõelähtme kogudus)

Aasta lõpus andis tekstiilikunstnik Riste Laasberg EMK Tartu Püha Luuka kogudusele üle roosa puldikatte. See on viimane üheksast tekstiilist koosnevast katete komplektist. Varem on valminud kaks rohelist, kaks valget, kaks punast ja kaks violetset katet. Roosat katet kasutab kogudus mõlema paastuaja keskel.

Pühakodade riikliku programmi rahastusel on muu kirikuinventari hulgas järjepidevalt konserveeritud ajaloolisi kirikutekstiile. Sel aastal said Ennistuskojas Kanut konserveeritud kaks korjanduskotti.

Järgmisel aastal tähistatakse reformatsiooni aastapäeva – 500 aasta möödumist luterlikust usupuhastusest. Sel puhul võiksid kogudused pöörata tähelepanu oma kiriku punastele altari- ja kantslikatetele. Ehk tuleks olemasolevad väärikale vanaduspuhkusele lubada ja valmistada uued? Punanen on Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv. Usupuhastuspühal on kirikus kasutusel just punast värvi katted ja seetõttu oleks igati sobilik järgmisel aastal reformatsiooni aastapäeva tähistada uute kaunite ja kõnekate punaste katetega.

neljapäev, 9. juuni 2016

Lilian Bristol kaitses magistritöö kuldtikandist


Eile kaitses Lilian Bristol TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal".
Kuldtikandi tikkimisega on Lilian tegelenud mitu aastat. Magistritöös kirjutas ta kuldtikandi meistrist Don Schatzist, kuldtikandi õpetamisest Riigi Kunsttööstuskoolis, kuldtikandiga kaunistatud kirikutekstiilide valmistamisest 1930. aastatel ning kuldtikandist Eesti kaitseväe vormidel. Lilian tikkis läbi erinevaid kuldtikandi variante, võrdles tehnikaid ning katsetas uusi võimalusi.
Mul oli suur rõõm olla Ave Matsini kõrval üheks Liliani juhendajaks.
Loodan, et nüüd, kui magistritöö on valmis, pühendub Lilian kuldtikandiga kaunistatud esemete valmistamisel ning et selle tulemusena valmib ka nii mõnigi kirikutekstiil.
Liliani magistritöö leiab DSpace repositooriumist: https://dspace.ut.ee/handle/10062/53033

Palju õnne, Lilian!

 
Lilian oma magistritöö ja kuldtikandi näidisega.


reede, 11. märts 2016

Aino Schmidt - tema pere ja saatus


1930. aastatel valmistas mitmele Eesti kirikule altari- ja kantslikatteid rakenduskunstnik Aino Schmidt (Kosk). Olen kirjutanud temast nii oma raamatus kui ka paaris artiklis (nt. Sulane 3/2002 ja Sulane 2/2015).

Aino Schmidti loodud roheline altarikate (Tallinna Kaarli kirik)
Aino Schmidti loodud valge altarikate (Tallinna Kaarli kirik)


Seekordse blogipostitusega lõpetan selle teema uurimise. Olen nüüd teada saanud, kus ja millal Aino elutee lõppes. Aga esmalt kirjutan siin tema lähedastest. Põgusalt olen maininud neid ka oma varasemates kirjatükkides, kuid pikemalt ei ole saanud nende inimeste juures peatuda.


Rudolf ja Cäecilie Schmidt – Aino vanemad

Aino isa Rudolf Schmidt sündis 23. novembril 1887. a. Tartus. Pärit oli ta Kambjast. Ta õppis Tartu ja Tallinna poeglaste gümnaasiumites ning kõrgematel raamatupidamiskursustel. 1906. aastal asus Rudolf Schmidt tööle riigipanga Tallinna osakonda. 1908. aastal abiellus ta Cäecilie Pawlowskyga (sünd. 20. märtsil 1887. aastal Tallinnas). 1910. aastal määrati Rudolf Schmidt Kaluuga linna riigipanga osakonda raamatupidaja abiks ja 1916. aastal pearaamatupidajaks. Kaluugas sündisid Rudolfi ja Cäecilie lapsed – poeg Edmund ja tütar Aino. 1918. aastal tuli Rudolf Schmidt koos perega Eestisse ning asus Tallinna linna teenistusse – alguses ehitusosakonna raamatupidajana ja 1919. aastast Tallinna linna pearaamatupidajana.
Rudolf Schmidt oli Tallinna linna ametnike ja teenistujate ühispanga "Hoiula" asutaja ning juhatuse esimees ning Eesti Lastekaitse ühingu juhatuse liige. Ta kuulus veel mitmesse seltskondlikku organisatsiooni nagu Tallinna Meestelaulu Selts, Tallinna Põllumeeste Selts jne.
Rudolf Schmidt oli tegev Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkonnas ning kuulus Isamaaliitu.
Teda tunti kui sõbralikku ja vastutulelikku inimest.

Rudolf Schmidt (foto ajalehest "Uus Eesti 22.11.1937)


Edmund Schmidt – Aino vend

Edmund oli Ainost neli aastat vanem – sündinud 20. aprillil 1911. Ta lõpetas 1931. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi 13. lennu. Aastatel 1931-33 õppis Edmund Tartu Ülikoolis meditsiini, kuid vahetas siis eriala ja lõpetas 1939. aastal õigusteaduskonna. Tema diplomitööks oli "Maksu kindlaksmääramine (tuvastamine) maksustamiskorralduse seaduse (MKS) järgi". Edmund kuulus EÜS-i "Põhjala". Nagu isagi kuulus ta Kaitseliitu – Tallinna maleva Kalevi malevkonda.
1939. aastal kutsuti Edmund Eesti sõjaväkke ning ta teenis Kalevi üksikus jalaväepataljonis kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni. Eesti sõjavägi korraldati ümber punaarmee 22. territoriaalkorpuseks ning Edmund teenis seal staabi administratiiv-majandusosakonna kirjutajana. Ta arreteeriti 1941. aasta juulis korpuse staabis Porhovi lähistel nn Õunapuu grupis. Sellesse gruppi kuulus 13 erinevas auastmes meest. Nende arreteerimine oli mitmekäiguline ja seotud valede reaga (sellest on kirjutanud Ülo Uluots raamatus "Nad täitsid käsku"). 13. juulil anti neile meestele kätte komandeerimistunnistused ja öeldi, et nad sõidavad Novgorodi rindestaabi käsutusse, kust saavad teenistuse jätkamiseks uue määramise. Vabadena teekonda alustanud meestest olid oktoobri kuuks saanud vangid Norilskis. Edmund Schmidti süüdistati vaenulikus häälestatuses Nõukogude Liidu vastu ja nõukogudevastases kihutustöös. Ta mõisteti surma 26. detsembril 1941 ning otsus viidi täide järgmise aasta 20. juunil.


Valdur Kosk – Aino abikaasa

Valdur Kosk sündis 8. veebruaril 1912. aastal Riias. Ta oli rahvuselt venelane, sünnijärgse nimega Vadim Koškin. Tema isa Sergei oli ohvitser, kes langes 1919. aastal Vabadussõjas. Vadim lõpetas 1930. aastal Tallinna Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930-41 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid see jäi tal lõpetamata. Vabadussõjas langenud ohvitseri pojana sai Valdur ülikoolis õppimise ajal kindral Laidoneri nimelist stipendiumi. Ta kuulus vene üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Aeterna".
Valdur tegeles tõsiselt spordiga. Sportima hakkas ta 1926 Tallinna NMKÜ-s. Võistles aastani 1932 kergejõustikus ning korv-, võrk- ja pesapallis. Tegutses ka korvpallikohtunikuna. Ta kuulus Jalgpalliliidu ja Käsipalliliidu juhatusse, oli Tartu NMKÜ sekretär ja Tallinna Puhkekodu kehalise kasvatuse sekretär.
Aastatel 1937–40 töötas Valdur Riigikohtu ametnikuna ja 1940. aastal ENSV Prokuratuuri raamatupidajana.
Aino Schmidt ja Valdur Kosk laulatati Aino sünnipäeval 14. juunil 1939. aastal Tallinna Toomkirikus.
Valdur Kosk arreteeriti 26. juulil 1941. aastal. Teda süüdistati nõukogudevastases propagandas ja mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse, kus ta 15. jaanuaril 1943. aastal suri.


1941. aastal oli kogu pere – Rudolf Schmidt, tema abikaasa, poeg, tütar ja väimees – olnud küüditavate nimekirjas, kuid mingil põhjusel neid ei küüditatud.


1933. aastast elasid Rudolf ja Cäecilie Schmidt koos lastega Tallinnas Vaarika tänaval vastvalminud majas nr. 13. Tegemist on elamuga toonasest moodsast funktsionalistlikust hoonetekompleksist, mis tänapäeval on arhitektuurimälestisena kaitse all.

Paarismaja Vaarika tn. 11/13 (Aino pere elas maja parempoolses osas)

Maja Vaarika tänaval jäi neile viimaseks elukohaks, kust Aino ja tema vanemad lahkusid arvatavasti 1944. aasta sügisel põgenikena Saksamaale. Nad elasid Streitbergi, Erlangeni ja Geislingeni põgenikelaagrites. 1948. aasta sügisel esitas Rudolf Schmidt USA tööloa taotluse (Cäecilia ametiks on sel märgitud "koduõpetaja", Rudolfil "raamatupidaja" ja "farmer"). Aino abiellus 1949. aastal inglasega ning sai uueks perekonnanimeks Atkins. Samast aastast elas ta koos vanemate ja abikaasaga juba Londonis. Tema eesti mustriga kampsunite pilte avaldati inglise kodukäsitööde ajakirjade kaantel, tema mustreid kasutasid inglise villavabrikud ning tema käsitöid oli Eesti Abistamiskomitee jõululaatadel Londonis. Lapsi tal teadaolevalt ei olnud. Aino ja ta vanemate ning abikaasa elukohaks oli maja Wimbledonis.
Aino suri 13. märtsil 1966. aastal. Ta saadeti viimsele teele Lambethi krematooriumis. Matusetalituse viis läbi Londoni eesti koguduse õpetaja praost Jaak Taul. Aino isa Rudolf suri 20 päeva hiljem s.o. 31. märtsil. Aino surmakuulutusel on leinajana märgitud ka "vend teadmatuses". Seega ei teadnud Edmundi õde ja vanemad 23 aastat pärast Edmundi surma tema saatusest. Aino ema Cäecilie suri järgmise aasta 13. juulil.

Homme möödub Aino surmast 50 aastat.
Tähtede taga seal koidab sul taevas


Detail violetsest kantslikattest (Tallinna Kaarli kirik)



Suur tänu Janis Tobrelutsule, Virge Jamesile ja Toomas Ojasoole, kes aitasid mul teada saada Aino ja ta vanemate surmaaja.