laupäev, 2. jaanuar 2021

Õpetaja Laine Villenthali loodud kirikutekstiilid

 

Laine Villenthal (1922-2009) oli 1954. aastast Misso abikiriku ja 1964. aastast Pindi koguduse jutlustaja. Ta ordineeriti õpetajaks 1967. aastal. Pindi koguduses töötas ta õpetajana kuni 2003. aasta lõpuni. Aastatel 1984-2003 oli ta ka Petseri Peetri koguduse hooldajaõpetaja. 2004. aastast kuni oma surmani elas Laine Villenthal Nissi vennastekoguduse palvemajas ja oli abiks kohalikul kirikuõpetajal Lea Jants-Ylonenil.

Laine Villenthaliga kohtusin ma esimest korda õige ammu. See oli 2001. aastal Toilas EELK õpetajate konverentsil. Küllap olin selleks ajaks juba tema vaipadest kuulnud. See võis olla toonane konsistooriumi arhivaar Sirje Simson, kes mulle temast ja ta töödest kõneles. Toona konverentsil astus Laine Villenthal mu juurde, rääkisime paar sõna ja ta kinkis mulle enda pildiga kaardi. 2004. aastal käisin Pindi kirikus ja nägin tema valmistatud vaipasid ning altarilinapitse. Ta ise oli toona juba Pindi kiriku õpetaja ametikohalt lahkunud ja elas Nissis. Kirjutasin talle ja ta jagas mulle lahkelt infot nii Pindi, Vastseliina kui ka Petseri kiriku ja Misso abikiriku tekstiilide kohta. Nissis käisin ja kohtusin temaga 2004. ja 2008. aastal. Need olid väga toredad kohtumised.

Õp. Laine Villenthal (foto: Peeter Laurits)
 

Pindi kiriku altar 21.07.2004

Altarilinad

Laine Villenthal on kirjutanud mälestusteraamatus "Sina juhid minu elu" põgusalt ka tekstiilidest, mida ta valmistas. Sealt võib lugeda, et 1981. aasta 4. oktoobril tähistati Pindi kiriku juubelit – täitus sada aastat kiriku pühitsemisest. Peapiiskop Edgar Hark oli oma tervituskõne aluseks valinud 1. Moosese raamatu 28. peatükist 17. salmi: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!". Laine Villenthal heegeldas peapiiskopi valitud kõneteksti uue altarilina pitsi sisse.

Heegelfileetehnikas pits on altarilina kolmes servas – külgedel ja esiosas. Tekst on kogu pitsi ulatuses algusega altari tagumisest vasakpoolsest nurgast kuni parempoolse tagumise nurgani: JEHOOVA ON TÕESTI SELLES PAIGAS. MINA AGA EI TEADNUD SEDA! KÜLL ON SEESINANE PAIK KARDETAV! SEE POLE MUUD MIDAGI KUI JUMALA KODA JA TAEVA VÄRAV! (1Ms 28:16-17).

Altarilina äärepits (detail)

Teine altarilina, mille Laine Villenthal Pindi kirikusse valmistas, on üleni heegeldatud. Sellel on samuti kolmes servas tekst. See on Matteuse evangeeliumist: ARMASTAGE OMA VAENLASI! TEIE OLGE SIIS TÄIUSLIKUD, NÕNDA KUI TEIE TAEVANE ISA ON TÄIUSLIK. ÕNDSAD ON RAHUNÕUDJAD (Mt 5:44, 48, 9).

Altarilina (detail)

Laine Villenthali loodud altarilinad on kujunduselt lihtsad ja kenad ning samas sisult mõjuvad.

Vaibad

Oma raamatus meenutab Laine Villenthal, et Ungaris 1982. aasta konverentsi aegu nähtud kaunid käsitööd leidsid temas uuesti üles käsitööpisiku. Lasva kultuurimajas alustas tööd käsitööring külanõukogu sekretäri Asta Tammsalu juhendamisel. Laine Villenthal osales selle töös, kudus endale rõivaid ja tikkis pilte. Raamatus kirjutatu põhjal järgnes sellele kangakudumine. Tegelikkuses valmis tema vaip "Meie Isa" juba enne 1980. aastat.

Vaiba saamisloo kohta kirjutab Laine Villenthal:

Kord küsis ta (Asta Tammsalu – MR) minult, kas ma ei tahaks endale teha ka mõnd kirikuteemalist vaipa. Olin sellest ammugi unistanud, aga polnud julgenud rääkida. Enam ei tohtinud kahelda. Käsitööajakirjade mustrilehtedelt olin leidnud üksiku põleva küünla, ristikujuliste lilledega vaasi, risti ja krooni kujusid. Omaloominguna tegin piibliraamatu, armulauaveini karika ja leibade karbi. Asetasin need mõttes tervikuks nii, nagu oleksid need esemed altarilaual. Mõtlesin sellist altarit kududa vaibale kolm rida järjest. Kui Astale – ta oli parajasti valimisjaoskonnas telefonivalves – selle näha viisin, oli ta päri. Loov kunstnikutaip temas lisas aga kohe juurde: "Kas kirikus ei ole mõnd üldtuntud lauset, mille võiks asetada keskmise mustrirea asemele?" See sai mulle uueks mõtlemisülesandeks. "AU OLGU JUMALALE KÕRGES", tuli esimesena meelde. Laiuselt oli see paras, aga pikkuselt oleksid tähed saanud ebatavaliselt ülikõrged. Teiseks mõtlesin Jeesuse õpetatud palvesõnu: "MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS! PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI; SINU RIIK ..."

Kui need Astale vaatamiseks viisin, jõudsime ühisele järeldusele: MEIE ISA PALVE algussõnad. Igaüks peab ise edasi mõtlema. Põhitoonideks valisin tumepruuni, helepruuni ja helebeeži, mustrivärviks kuldkollase. Asta määras vaiba põhja kudumi mustri. Töö algas, kulges. Mu teised tööd läksid kevadel kultuurimajja näitusele, selle kinnitasin valmissaanuna koguduse kantselei seinale, sest selles ruumis töötasin ise ja sealt otsisid mu üles koguduse liikmed iga kord, kui nad mind vajasid. Õhtul tuli Asta vaipa vaatama ja avaldas kahjutunnet, et seda ei saanud näitusele viia. Ütlesin talle naerdes: "Siis oleks ju näitus ideeliselt läbi kukkunud." 

Vaip "Meie Isa"

Laine Villenthal kirjutab oma mälestustes, et vaibal kujutatud motiivid võttis ta ajakirjadest. Rist ja kroon tema vaibal on samasugused nagu need on Pindi kiriku valgete katete heegeldatud äärepitsidel. Need pitsid on omakorda valmistatud Kadrina altarilina pitsi eeskujul (sama mustriga pitse on veel mõnes Eesti kirikus, kuid see on juba mõne teise postituse teema). Tõenäoline on, et risti ja krooni kujutise sai Laine Villenthal Pindi kiriku katetelt.

Laine Villenthali viimastel eluaastatel oli vaip tema kodus toa seinal. Tema matustel sai vaibast kirstukate.

Pindi kirikus on kaks Laine Villenthali valmistatud põrandavaipa.

Kiriku pikihoone vahekäigus on telgedel kootud geomeetrilise mustriga 12 meetri pikkune vaip. See valmis Laine Villenthali meenutuste kohaselt umbes 1987. aastal. Raamatus "Sina juhid minu elu" on ta vaiba valmimise kohta kirjutanud:

Kiriku pikk põrandavaip juhtis tähelepanu uuendamise vajadusele. Palusin kogudusenaisi koelõnga valmistamiseks tuua lambavilla. Vahetasime villa lõnga vastu ja lasime selle värvida pruuniks ning beežiks. Lõimeks saime võrguniiti. Koguduseliikme Koidu Vassiljeva käest saime tema ema Luise Sireli laiad kunstkangasteljed koguduse omandiks. Millegipärast tuli mul isu ise kuduma hakata. Konsulteerisin Võrus elava endise Lasva valla Maanaisteseltsi esinaise Irma Nassariga. Tema valis mustri ja õpetas mind seda kuduma. Irma tõi kohale tema abikaasa Richard Nassar, kes meie ühistööd ka hoolega pidevalt jälgis. Kuulsin inimestelt, kes seda abielupaari lähemalt tundsid, et mõlemad töötavad käsitöömeistritena, kuid eriti hästi õnnestuvat mehe käes värvitoonide valimised. Suvel alustasin ja valmis sain jõululaupäeval. Roosi jt rõõmustasid, et kasutusele saab võtta just jõululaupäeval, Jeesuse sünnipäeval Õnnistegija auks. 

 
Detail vaibast.

Pikihoone vaip on ilus ja rahulik. See teeb kirikuruumi pidulikumaks ja hubasemaks. Tagasihoidlikud värvid ja kujundus ei mõju pealetükkivalt, vaid lasevad esile tõusta sel, mis kirikuruumis olulisim – altaril.

Teine Laine Villenthali valmistatud vaip on altaris – kohas, kus jumalateenistuse ajal vaimulikud teenivad. Tikitud vaibal on kaheksakandade vahel tekst Teisest Moosese raamatust "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5). Vaiba kitsas äärekirjas korduvad samad tillukesed geomeetrilised motiivid nagu on Laine Villenthali loodud altarilinade heegelpitsides teksti ääristamas.

Värvidelt sarnane pikihoone vaibale tõmbab see vaip tekstiga ometigi tähelepanu. Sõnum sel vaibal rõhutab altari ja kiriku pühadust.

Tekstidega kirikutekstiile ei ole meie luterlikus kirikus just palju. Laine Villenthali tekstiilid on erilised nagu ta isegi oli oma usus, armastuses ja teenimises eriline.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar