Kirsturaamid – mitte ainult praktilise väärtusega

Kirsturaami katetest kirjutades (vt. siit) lubasin kirjutada ka kirsturaamidest enestest.

Esmalt olgu mainitud, et laiemalt on levinud nimetus "surnuraam". Mulle aga meeldib kasutada rohkem sõna "kirsturaam", sest kirikutes asetatakse raamile kirst, milles on surnu (mitte surnu ilma kirstuta). Sõna "kirsturaam" on minu jaoks täpsem ja ilusam. Nimetuste andmine ja kasutamine on muidugi iseenesest huvitav teema aga sellel ma siin ja täna ei peatu. Niisiis – kirsturaam.

Kirsturaam on musta värvi puidust alus, mis viiakse aegsasti enne matusetalitust kirikus altari ette. Raam on kaetud kangast kattega. Matusetalituse ajaks on kirst asetatud raamile. Pärast talitust tõstetakse see raamilt ja viiakse kirikust välja. Erinevates paikkondadest on traditsioonid erinevad. Teada on, et varasematel aegadel on pärast talitust kantud kirst koos raamiga kalmistule. Kuidas ühes või teises paigas just täpselt on olnud – seda vist ei olegi keegi uurinud ega kirja pannud.

Kirsturaamid on esemeliik, mis on minu meelest teenimatult tähelepanu alt välja jäänud. Kujunduselt on need sageli pigem tagasihoidlikud. Kuid tegelikult ei ole asi nii lihtne. Milline pilt meile avaneks kui kõigist kirsturaamidest oleks koostatud kataloog ja me saaksime seda lehitseda?

Kultuurimälestisena on riikliku kaitse all üheksa kirsturaami. Neist uhkeim asub Kaarma kirikus ja sellest on kirjutanud Tiina-Mall Kreem raamatus "Kaarma kirik". Viru-Jaagupi kirikust on kaitse all kogunisti viis kirsturaami. See on tore, sest nii on säilitatud terve komplekt. Tundub, et varasematel aegadel oligi kirikutes mitu raami. Matuste arvu vähenedes on ka kirsturaame vähemaks jäänud. Paljudes kirikutes on järele jäänud vaid üks raam, kuid nii mõneski kirikus on ka kasutuseta seisvad kirsturaamid alles hoitud.

Kuusalu kiriku kirsturaamid

Isegi kui kirsturaamid on oma kujunduselt lihtsad, siis pakuvad nad meile teavet endiste aegade kohta. Põnevaks infoallikaks on neile kirjutatud tekstid.

Valjala kiriku kisturaami ühele otsalauale on maalitud: Jälle nägemist. ja teisele otsalauale: Sõja Mälestuseks 1921. On see raam kogu nõukogude aja vältel olnud seal kirikus vaikseks mälestusmärgiks?

Kirsturaam Valjala kirikus

Paljudele kirsturaamidele on kirjutatud kohanimi. Sarnaselt tekstiilist katetele oli ka raame, mis kuulusid kindlatele paikkondadele.

Kirsturaam Järva-Jaani kirikus

Raamile võib olla kirjutatud ka annetaja nimi või initsiaalid. Sageli on märgitud raami valmistamise aasta. Eelpool mainitud Viru-Jaagupi kiriku raamidel on kirjad:

• A. N.1866
• Kütti Walla 28te mal Märtsis 1876
• Ruila 1876
• Alt Somerhusen Kaarle 1877
• Kantküla 1881

Piirsalu kiriku raamile on põhja alla maalitud tekst: Ümbertehtud Jak. Kruspanit Landrathi-Herra kandmiseks 1901 9. Januaril

Esku kabeli kirsturaamilt aga leiame teksti: Rissu perremees, Tomas Romm, kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845

Esku kabeli kirsturaam

Aja jooksul on raame üle värvitud ja küllap on seeläbi värvi alla mattunud nii mõnigi maalitud tekst ja kaunistus. Seepärast arvan ma, et kirsturaamide korrastamiseks võiksid kogudused pöörduda restauraatori poole ka juhul kui raam ei ole mälestisena kaitse all. Seda selleks, et korrastamistuhinas ei kaoks väärtuslik ajalooline info. See aitaks ka ära hoida raamide köndistamist. Olen nimelt kohanud kirsturaame, mille jalgu on lühemaks saetud või millelt detaile eemaldatud. Tulemuseks on moondunud proportsiooniga näotu ese.

Üks kirsturaamiga seotud lugu, mis mul südamel on, olgu siinkohal veel kirja pandud. Sattusin kord juhuslikult ühte kirikusse, kus paigaldati parasjagu põrandat. Oma tööriistad ja värvinõud olid töömehed asetanud katteta hauaplaatidele ja kirsturaamile.

Hämmastav oli kogeda sellist hoolimatut suhtumist kiriku kunstivarasse. Kirsturaami peale võib ju kergemaid tööriistu ja muid tarvikuid asetada aga need ei tohi määrida ega kriimustada raami. Antud juhul oleks pidanud raam olema kaetud paksu papiga. Sarnaselt muu kirikusisustusega tuleb raame katta ka ajaks, mil kirikus toimuvad tolmu tekitavad tööd või värvitakse kiriku sisemust.

Seega – hoidkem seda vara, mis meie käsutuses on!

Kirsturaamid vääriksid põhjalikumat uurimistööd, mis hõlmaks ka muid kiriklikul matusel kasutatavaid esemeid ning sisaldaks süvenemist kiriklikku matusekombestikku. Esemete ajaloo - nende valmistamise ja kasutamise uurimine - annab meile võimaluse heita pilk meie kirikuloosse ja esivanemate usuelule.