Esmaspäev, 26. detsember 2016

Kirikutekstiilikroonika 2016


Taas hakkab üks aasta lõppema ja on aeg teha kokkuvõtet kirikutekstiilide vallas toimunust.

21. veebruaril pühitseti Peterburi Jaani kirikus musta värv altari- ja puldikate (kavandi autor tekstiilikunstnik Reet Talimaa, teostus Lipuvabrik).

Nelipühiks sai tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmis EELK Tallinna Jaani kiriku uue punase altarikatte. Sel puhul avaldas kogudus oma kodulehel Tiina Puhkaniga tehtud intervjuu.

EELK Tallinna Jaani kiriku altarikate

Maikuus ilmus EELK Tallinna Kaarli kiriku ajakirjas "Sulane" minu artikkel Asta Põldre – Kaarli kiriku katete tikkija (lk. 16-17). Artikkel ilmus seoses tema 100. sünniaastapäevaga. 

8. juunil kaitses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia magistrant Lilian Bristol magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal". Sellest võib lugeda minu eelmises blogipostituses.

Suvel oli EELK Rapla kirikus näitus tekstiilikunstnik Ehalill Halliste paekivimustrilistest vaipadest. Näitusest kirjutas ajaleht "Eesti Kirik" ja seda saab lugeda siit.

Oktoobris leidis aset Päikki Priha ja meie soome sõprade kutsel Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi reis Soome. Vaatasime tekstiile Helsingi toomkirikus ja tekstiilikunstnik Kirsti Rantase tekstiilide näitust Helsingi disainimuuseumis. Teisel päeval külastasime Tampere toomkirikut, vaatasime soome kaasaegse tekstiilikunsti näitust ning kuulasime ettekannet soome tekstiilikunstnik Dora Jungist. Suur tänu Päikki Prihale ja meie soome sõpradele meie võõrustamise eest!

Helsingi toomkiriku krüptis tekstiile vaatamas

Usupuhastuspühaks valmisid EELK Tallinna Jaani kiriku uued punased kantslikatted. Seega on Tiina Puhkan valmistanud Jaani kirikusse nüüdseks kolm liturgilist värvi katete komplekti – varasemalt on valminud rohelised ja valged. Järgmise aasta 3. advendil on Jaani kiriku 150. sünnipäev. Selleks puhuks saab kirik uued violetsed altari- ja kantslikatted, mida Tiina Puhkan juba usinasti valmistab.
Jaani kiriku altarile valmistas meister Kaupo Padar uue puidust piiblipuldi. Vana ei näinud nägus välja ja seda pidi riidest kattega katma. Nii kuulus iga liturgilist värvi katete komplekti ka vastavat värvi piiblipuldi kate. Uus pult on tehtud just Tallinna Jaani kiriku altari jaoks arvestades kiriku sisekujundusega. Pult on silmale ilus vaadata ja seda tekstiili alla ei peideta.

Jaani kiriku kantsel ja altar uute punaste katetega ehituna
Uus puidust piiblipult

Novembris pidasin EELK Tallinna Kaarli koguduse majas kaks loengut eesti kirikutekstiilidest. Esimene loeng oli kahe kirikutekstiile valmistanud noore naise – Aino Schmidti ja Asta Heinsaare – elust ja saatusest. Kaarli kirikuga seob neid asjaolu, et nad valmistasi 1930. aastate teisel poolel sellesse kirikusse liturgilist värvi altari- ja kantslikatete komplektid. Loengu salvestust saab vaadata siin.
Teisel loengul rääkisin põnevamatest ajaloolistest kirikutekstiilidest Eestis.
Olen väga tänulik toredale kuulajaskonnale tähelepanu ja rohkete küsimuste eest!

27. detsembril avati tekstiilikunstnik Ehalill Halliste vaipade näitus "Pae peal" EELK Viimsi kirikus. Sel puhul tegi "Raadio 7" kunstnikuga intervjuu. Näitust tutvustab ka Erkki Juhandi artikkel ajalehes "Eesti Kirik".

Ehalill Halliste vaibad EELK Viimsi kirikus.

Detsembri lõpus sai Jõelähtme kirik Tallinna Kopli Ametikoolilt kangastelgedel kootud kaunid istmevaibad.

Jõelähtme kiriku istmevaibad (foto: EELK Jõelähtme kogudus)

Aasta lõpus andis tekstiilikunstnik Riste Laasberg EMK Tartu Püha Luuka kogudusele üle roosa puldikatte. See on viimane üheksast tekstiilist koosnevast katete komplektist. Varem on valminud kaks rohelist, kaks valget, kaks punast ja kaks violetset katet. Roosat katet kasutab kogudus mõlema paastuaja keskel.

Pühakodade riikliku programmi rahastusel on muu kirikuinventari hulgas järjepidevalt konserveeritud ajaloolisi kirikutekstiile. Sel aastal said Ennistuskojas Kanut konserveeritud kaks korjanduskotti.

Järgmisel aastal tähistatakse reformatsiooni aastapäeva – 500 aasta möödumist luterlikust usupuhastusest. Sel puhul võiksid kogudused pöörata tähelepanu oma kiriku punastele altari- ja kantslikatetele. Ehk tuleks olemasolevad väärikale vanaduspuhkusele lubada ja valmistada uued? Punanen on Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv. Usupuhastuspühal on kirikus kasutusel just punast värvi katted ja seetõttu oleks igati sobilik järgmisel aastal reformatsiooni aastapäeva tähistada uute kaunite ja kõnekate punaste katetega.

Neljapäev, 9. juuni 2016

Lilian Bristol kaitses magistritöö kuldtikandist


Eile kaitses Lilian Bristol TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal".
Kuldtikandi tikkimisega on Lilian tegelenud mitu aastat. Magistritöös kirjutas ta kuldtikandi meistrist Don Schatzist, kuldtikandi õpetamisest Riigi Kunsttööstuskoolis, kuldtikandiga kaunistatud kirikutekstiilide valmistamisest 1930. aastatel ning kuldtikandist Eesti kaitseväe vormidel. Lilian tikkis läbi erinevaid kuldtikandi variante, võrdles tehnikaid ning katsetas uusi võimalusi.
Mul oli suur rõõm olla Ave Matsini kõrval üheks Liliani juhendajaks.
Loodan, et nüüd, kui magistritöö on valmis, pühendub Lilian kuldtikandiga kaunistatud esemete valmistamisel ning et selle tulemusena valmib ka nii mõnigi kirikutekstiil.
Liliani magistritöö leiab DSpace repositooriumist: https://dspace.ut.ee/handle/10062/53033

Palju õnne, Lilian!

 
Lilian oma magistritöö ja kuldtikandi näidisega.


Reede, 11. märts 2016

Aino Schmidt - tema pere ja saatus


1930. aastatel valmistas mitmele Eesti kirikule altari- ja kantslikatteid rakenduskunstnik Aino Schmidt (Kosk). Olen kirjutanud temast nii oma raamatus kui ka paaris artiklis (nt. Sulane 3/2002 ja Sulane 2/2015).

Aino Schmidti loodud roheline altarikate (Tallinna Kaarli kirik)
Aino Schmidti loodud valge altarikate (Tallinna Kaarli kirik)


Seekordse blogipostitusega lõpetan selle teema uurimise. Olen nüüd teada saanud, kus ja millal Aino elutee lõppes. Aga esmalt kirjutan siin tema lähedastest. Põgusalt olen maininud neid ka oma varasemates kirjatükkides, kuid pikemalt ei ole saanud nende inimeste juures peatuda.


Rudolf ja Cäecilie Schmidt – Aino vanemad

Aino isa Rudolf Schmidt sündis 23. novembril 1887. a. Tartus. Pärit oli ta Kambjast. Ta õppis Tartu ja Tallinna poeglaste gümnaasiumites ning kõrgematel raamatupidamiskursustel. 1906. aastal asus Rudolf Schmidt tööle riigipanga Tallinna osakonda. 1908. aastal abiellus ta Cäecilie Pawlowskyga (sünd. 20. märtsil 1887. aastal Tallinnas). 1910. aastal määrati Rudolf Schmidt Kaluuga linna riigipanga osakonda raamatupidaja abiks ja 1916. aastal pearaamatupidajaks. Kaluugas sündisid Rudolfi ja Cäecilie lapsed – poeg Edmund ja tütar Aino. 1918. aastal tuli Rudolf Schmidt koos perega Eestisse ning asus Tallinna linna teenistusse – alguses ehitusosakonna raamatupidajana ja 1919. aastast Tallinna linna pearaamatupidajana.
Rudolf Schmidt oli Tallinna linna ametnike ja teenistujate ühispanga "Hoiula" asutaja ning juhatuse esimees ning Eesti Lastekaitse ühingu juhatuse liige. Ta kuulus veel mitmesse seltskondlikku organisatsiooni nagu Tallinna Meestelaulu Selts, Tallinna Põllumeeste Selts jne.
Rudolf Schmidt oli tegev Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkonnas ning kuulus Isamaaliitu.
Teda tunti kui sõbralikku ja vastutulelikku inimest.

Rudolf Schmidt (foto ajalehest "Uus Eesti 22.11.1937)


Edmund Schmidt – Aino vend

Edmund oli Ainost neli aastat vanem – sündinud 20. aprillil 1911. Ta lõpetas 1931. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi 13. lennu. Aastatel 1931-33 õppis Edmund Tartu Ülikoolis meditsiini, kuid vahetas siis eriala ja lõpetas 1939. aastal õigusteaduskonna. Tema diplomitööks oli "Maksu kindlaksmääramine (tuvastamine) maksustamiskorralduse seaduse (MKS) järgi". Edmund kuulus EÜS-i "Põhjala". Nagu isagi kuulus ta Kaitseliitu – Tallinna maleva Kalevi malevkonda.
1939. aastal kutsuti Edmund Eesti sõjaväkke ning ta teenis Kalevi üksikus jalaväepataljonis kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni. Eesti sõjavägi korraldati ümber punaarmee 22. territoriaalkorpuseks ning Edmund teenis seal staabi administratiiv-majandusosakonna kirjutajana. Ta arreteeriti 1941. aasta juulis korpuse staabis Porhovi lähistel nn Õunapuu grupis. Sellesse gruppi kuulus 13 erinevas auastmes meest. Nende arreteerimine oli mitmekäiguline ja seotud valede reaga (sellest on kirjutanud Ülo Uluots raamatus "Nad täitsid käsku"). 13. juulil anti neile meestele kätte komandeerimistunnistused ja öeldi, et nad sõidavad Novgorodi rindestaabi käsutusse, kust saavad teenistuse jätkamiseks uue määramise. Vabadena teekonda alustanud meestest olid oktoobri kuuks saanud vangid Norilskis. Edmund Schmidti süüdistati vaenulikus häälestatuses Nõukogude Liidu vastu ja nõukogudevastases kihutustöös. Ta mõisteti surma 26. detsembril 1941 ning otsus viidi täide järgmise aasta 20. juunil.


Valdur Kosk – Aino abikaasa

Valdur Kosk sündis 8. veebruaril 1912. aastal Riias. Ta oli rahvuselt venelane, sünnijärgse nimega Vadim Koškin. Tema isa Sergei oli ohvitser, kes langes 1919. aastal Vabadussõjas. Vadim lõpetas 1930. aastal Tallinna Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930-41 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid see jäi tal lõpetamata. Vabadussõjas langenud ohvitseri pojana sai Valdur ülikoolis õppimise ajal kindral Laidoneri nimelist stipendiumi. Ta kuulus vene üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Aeterna".
Valdur tegeles tõsiselt spordiga. Sportima hakkas ta 1926 Tallinna NMKÜ-s. Võistles aastani 1932 kergejõustikus ning korv-, võrk- ja pesapallis. Tegutses ka korvpallikohtunikuna. Ta kuulus Jalgpalliliidu ja Käsipalliliidu juhatusse, oli Tartu NMKÜ sekretär ja Tallinna Puhkekodu kehalise kasvatuse sekretär.
Aastatel 1937–40 töötas Valdur Riigikohtu ametnikuna ja 1940. aastal ENSV Prokuratuuri raamatupidajana.
Aino Schmidt ja Valdur Kosk laulatati Aino sünnipäeval 14. juunil 1939. aastal Tallinna Toomkirikus.
Valdur Kosk arreteeriti 26. juulil 1941. aastal. Teda süüdistati nõukogudevastases propagandas ja mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse, kus ta 15. jaanuaril 1943. aastal suri.


1941. aastal oli kogu pere – Rudolf Schmidt, tema abikaasa, poeg, tütar ja väimees – olnud küüditavate nimekirjas, kuid mingil põhjusel neid ei küüditatud.


1933. aastast elasid Rudolf ja Cäecilie Schmidt koos lastega Tallinnas Vaarika tänaval vastvalminud majas nr. 13. Tegemist on elamuga toonasest moodsast funktsionalistlikust hoonetekompleksist, mis tänapäeval on arhitektuurimälestisena kaitse all.

Paarismaja Vaarika tn. 11/13 (Aino pere elas maja parempoolses osas)

Maja Vaarika tänaval jäi neile viimaseks elukohaks, kust Aino ja tema vanemad lahkusid arvatavasti 1944. aasta sügisel põgenikena Saksamaale. Nad elasid Streitbergi, Erlangeni ja Geislingeni põgenikelaagrites. 1948. aasta sügisel esitas Rudolf Schmidt USA tööloa taotluse (Cäecilia ametiks on sel märgitud "koduõpetaja", Rudolfil "raamatupidaja" ja "farmer"). Aino abiellus 1949. aastal inglasega ning sai uueks perekonnanimeks Atkins. Samast aastast elas ta koos vanemate ja abikaasaga juba Londonis. Tema eesti mustriga kampsunite pilte avaldati inglise kodukäsitööde ajakirjade kaantel, tema mustreid kasutasid inglise villavabrikud ning tema käsitöid oli Eesti Abistamiskomitee jõululaatadel Londonis. Lapsi tal teadaolevalt ei olnud. Aino ja ta vanemate ning abikaasa elukohaks oli maja Wimbledonis.
Aino suri 13. märtsil 1966. aastal. Ta saadeti viimsele teele Lambethi krematooriumis. Matusetalituse viis läbi Londoni eesti koguduse õpetaja praost Jaak Taul. Aino isa Rudolf suri 20 päeva hiljem s.o. 31. märtsil. Aino surmakuulutusel on leinajana märgitud ka "vend teadmatuses". Seega ei teadnud Edmundi õde ja vanemad 23 aastat pärast Edmundi surma tema saatusest. Aino ema Cäecilie suri järgmise aasta 13. juulil.

Homme möödub Aino surmast 50 aastat.
Tähtede taga seal koidab sul taevas


Detail violetsest kantslikattest (Tallinna Kaarli kirik)



Suur tänu Janis Tobrelutsule, Virge Jamesile ja Toomas Ojasoole, kes aitasid mul teada saada Aino ja ta vanemate surmaaja.