Kuvatud on postitused sildiga matus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga matus. Kuva kõik postitused

teisipäev, 1. juuli 2014

Kirsturaamid – mitte ainult praktilise väärtusega

Kirsturaami katetest kirjutades (vt. siit) lubasin kirjutada ka kirsturaamidest enestest.
Esmalt olgu mainitud, et laiemalt on levinud nimetus "surnuraam". Mulle aga meeldib kasutada rohkem sõna "kirsturaam", sest kirikutes asetatakse raamile kirst, milles on surnu (mitte surnu ilma kirstuta). Sõna "kirsturaam" on minu jaoks täpsem ja ilusam. Nimetuste andmine ja kasutamine on muidugi iseenesest huvitav teema aga sellel ma siin ja täna ei peatu. Niisiis – kirsturaam.
Kirsturaam on musta värvi puidust alus, mis viiakse aegsasti enne matusetalitust kirikus altari ette. Raam on kaetud kangast kattega. Matusetalituse ajaks on kirst asetatud raamile. Pärast talitust tõstetakse see raamilt ja viiakse kirikust välja. Erinevates paikkondadest on traditsioonid erinevad. Teada on, et varasematel aegadel on pärast talitust kantud kirst koos raamiga kalmistule. Kuidas ühes või teises paigas just täpselt on olnud – seda vist ei olegi keegi uurinud ega kirja pannud.
Kirsturaamid on esemeliik, mis on minu meelest teenimatult tähelepanu alt välja jäänud. Kujunduselt on need sageli pigem tagasihoidlikud. Kuid tegelikult ei ole asi nii lihtne. Milline pilt meile avaneks kui kõigist kirsturaamidest oleks koostatud kataloog ja me saaksime seda lehitseda?
Kultuurimälestisena on riikliku kaitse all üheksa kirsturaami. Neist uhkeim asub Kaarma kirikus ja sellest on kirjutanud Tiina-Mall Kreem raamatus "Kaarma kirik". Viru-Jaagupi kirikust on kaitse all kogunisti viis kirsturaami. See on tore, sest nii on säilitatud terve komplekt. Tundub, et varasematel aegadel oligi kirikutes mitu raami. Matuste arvu vähenedes on ka kirsturaame vähemaks jäänud. Paljudes kirikutes on järele jäänud vaid üks raam, kuid nii mõneski kirikus on ka kasutuseta seisvad kirsturaamid alles hoitud.

Kuusalu kiriku kirsturaamid

Isegi kui kirsturaamid on oma kujunduselt lihtsad, siis pakuvad nad meile teavet endiste aegade kohta. Põnevaks infoallikaks on neile kirjutatud tekstid.
Valjala kiriku kisturaami ühele otsalauale on maalitud: Jälle nägemist. ja teisele otsalauale: Sõja Mälestuseks 1921. On see raam kogu nõukogude aja vältel olnud seal kirikus vaikseks mälestusmärgiks?

Kirsturaam Valjala kirikus

Paljudele kirsturaamidele on kirjutatud kohanimi. Sarnaselt tekstiilist katetele oli ka raame, mis kuulusid kindlatele paikkondadele.

Kirsturaam Järva-Jaani kirikus

Raamile võib olla kirjutatud ka annetaja nimi või initsiaalid. Sageli on märgitud raami valmistamise aasta. Eelpool mainitud Viru-Jaagupi kiriku raamidel on kirjad:
  • A. N.1866
  • Kütti Walla 28te mal Märtsis 1876
  • Ruila 1876
  • Alt Somerhusen Kaarle 1877
  • Kantküla 1881
Piirsalu kiriku raamile on põhja alla maalitud tekst: Ümbertehtud Jak. Kruspanit Landrathi-Herra kandmiseks 1901 9. Januaril
Esku kabeli kirsturaamilt aga leiame teksti: Rissu perremees, Tomas Romm, kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845


Esku kabeli kirsturaam

Aja jooksul on raame üle värvitud ja küllap on seeläbi värvi alla mattunud nii mõnigi maalitud tekst ja kaunistus. Seepärast arvan ma, et kirsturaamide korrastamiseks võiksid kogudused pöörduda restauraatori poole ka juhul kui raam ei ole mälestisena kaitse all. Seda selleks, et korrastamistuhinas ei kaoks väärtuslik ajalooline info. See aitaks ka ära hoida raamide köndistamist. Olen nimelt kohanud kirsturaame, mille jalgu on lühemaks saetud või millelt detaile eemaldatud. Tulemuseks on moondunud proportsiooniga näotu ese.
Üks kirsturaamiga seotud lugu, mis mul südamel on, olgu siinkohal veel kirja pandud. Sattusin kord juhuslikult ühte kirikusse, kus paigaldati parasjagu põrandat. Oma tööriistad ja värvinõud olid töömehed asetanud katteta hauaplaatidele ja kirsturaamile.



Hämmastav oli kogeda sellist hoolimatut suhtumist kiriku kunstivarasse. Kirsturaami peale võib ju kergemaid tööriistu ja muid tarvikuid asetada aga need ei tohi määrida ega kriimustada raami. Antud juhul oleks pidanud raam olema kaetud paksu papiga. Sarnaselt muu kirikusisustusega tuleb raame katta ka ajaks, mil kirikus toimuvad tolmu tekitavad tööd või värvitakse kiriku sisemust.
Seega – hoidkem seda vara, mis meie käsutuses on!

Kirsturaamid vääriksid põhjalikumat uurimistööd, mis hõlmaks ka muid kiriklikul matusel kasutatavaid esemeid ning sisaldaks süvenemist kiriklikku matusekombestikku. Esemete ajaloo - nende valmistamise ja kasutamise uurimine - annab meile võimaluse heita pilk meie kirikuloosse ja esivanemate usuelule.

laupäev, 8. märts 2014

Kirsturaami kate

Kirikus toimuva matusetalituse ajaks tuuakse altari ette kirsturaam ning sellele laotatakse riidest kate. Enamasti on see kate õmmeldud musta värvi villasest kangast ning kaunistatud servades narmastega. Narmad on mustad, valged, hõbedased, kuldsed või kollased. Sageli kaunistused sellega piirduvadki. Vahel on katte keskele õmmeldud paelast või kangast ladina rist, mõnikord kaunistab katet tagasihoidlik tikand. Mitmes Eesti kirikus on säilinud katteid, mis on seotud kindla piirkonnaga. Need pärinevad ajast, mil kirikutes toimus palju matuseid. Ümberkaudsete külade inimesed valmistasid katteid oma külast pärit inimeste matusteks ning küla nimi tikiti kattele.

Traditsioonilise kujundusega kirsturaami kate.

Eesti kirikutekstiilide hulgas pisut ebatraditsioonilisem kate.

Heegeldatud musta värvi äärepitsi ja rohelise tikandiga kate.

Eelmisel fotol kujutatud katte tikand.

Tänapäval piisab kui kirikus on olemas üks kirsturaami kate. See ei pea tingimata must olema. Sobilikud on ka valge ja hall, sinised ja rohekad toonid. Ka narmad ei ole kohustuslikud. Katete kujundamisel kindlaid reegleid ei ole. Oluline on, et kate sobiks oma sisult ja kujunduselt matusetalitusel kasutamiseks.
Kui Eestis on kasutusel kirsturaami katted, siis Soomes on kirstukatted. See erinevus tuleneb erinevatest matusetraditsioonidest - kas matuse ajal on kirst avatud või mitte. Kirstule laotatud kattega soovitakse rõhutada, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed.

Üks näide soome kirstukatetest. Keskel on auk lillekimbu jaoks.

Kuna ka Eestis toimub matuseid, kus kirst on suletud, siis võiks tänapäeval katte kavandamisel silmas pidada, et seda saaks kasutada vastavalt vajadusele nii kirstu all kui peal.
Kunagi kõneles mulle üks mu tuttav soome tekstiilikunstnik, et tema õe matustel oli kirst kaetud selle tekstiilikunstniku enda loodud kirstukattega. Kas pole kaunis kui inimesel on võimalus sel viisil oma lähedast teele saata!
Eestis tean ma kahte kirsturaami katet, mis on pühendatud konkreetsete inimeste mälestusele. Üks neist on Käsmu kirikus kasutusel. See on valmistatud kapten O. L. Tiedemanni 1928. aastal surnud abikaasa Anette mälestuseks.

Käsmu kiriku kirsturaami kate.

Mujal maailmas on olemas katted, mis kuuluvad ühele suguvõsale ning kasutatakse selle liikmete matustel. Meilgi võiks mõni suguvõsa sellise katte loomisele mõelda. Vappi, mida lisaks kristlikule sümboolikale kattel kujutada, meist enamikul ei ole. Küll aga võiks kattele või selle voodrile tikkida lahkunud lähedaste ja eelkäijate initsiaalid või nimed.

Kantslikate, mille voodril on jäädvustatud lahkunute nimed.

Soomes on kirstukatteid (ja matusekabeli tekstiile) valmistanud tekstiilieriala õpilased oma õppetöö raames. Ma ei mäleta, et Eestis oleks mõni matusetekstiil koolitööna valminud. Ehkki võiks ju küll, sest surm ja lein on elu lahutamatu osa.
Soome kirstukatetega tutvumiseks ja inspiratsiooni saamiseks soovitan vaadata näiteks tekstiilikunstnik Silja van der Meer'i kodulehte: http://siljavandermeer.fi/kuvagalleria/arkkupeitteet/


P.S. Eesti kirikutes leidub ka kirsturaame, mis kannavad mõnd kohanime või on kellegi mälestuseks valmistatud. Kui Jumal lubab, siis kirjutan millalgi ka neist.

reede, 17. jaanuar 2014

Must talaar ja kirikindad

See oli 1985. aasta jaanuaris. Olin toona 13 aastat vana.
1. jaanuaril oli lahkunud minu vanatädi. Läksin koos ema ja tädiga Kosele matustele. See oli mitmes mõttes väga meeldejääv päev. Kõigest jutustada poleks lugejatele huvitav. Niisiis – keskendun kirikule ja tekstiilidele.
Matusetalitus toimus Kose kirikus. Ehkki ma ei olnud toona kuigi palju kirikutes käinud, siiski tundus see kirik mulle ebatavalise proportsiooniga. Olin kirikusse sisenenud juurdeehitisena ehitatud leerisaali kaudu. Selle mõõtmed ilmselt andsidki säärase teistmoodi tunde.
Kirikust läksime Kose kalmistule. Vanatädi haudasängitamist ma ei mäleta. Küll aga mäletan järgnevat. Kalmistu oli kaetud paksu puhta puutumatu lumega. Valge lume taustal joonistusid mustad raagus puud ja põõsad. Ilm oli külm ja karge ning taevas selge. Hauast pisut eemal seisis vana kirikuõpetaja ja vestles minu emaga. Mu ema kõneviis oli just selline nagu tal vanainimestega rääkides tavaliselt oli – ühtaegu aupaklik ja samas selge ning lihtne justnagu räägiks lapsega. Nende kõnelusest mäletan vaid üht lõiku – kirikuõpetaja ütles, et tema on lahkunust vanem aga ikka veel toimetab. Mulle tundus, et õpetaja on kogukas. Arvan, et kogukus võis tulla sellest, et tal oli talaar kasuka või palitu peal. Peakate oli tal väikesemõõduline ja must. Mis täpselt – seda ma ei mäleta. Rääkides kallutas ta pead pisut küljele. Ühel hetkel kohmitses ta oma talaari voltide vahel ja võttis sealt välja ... must-valged kärbsekirja käpikud. Võib-olla ei olnud need just kärbsekirja aga kirikindad olid need igal juhul.
See on mu varaseim kirikutekstiilimälestus – karge ilm, valge lumi, raagus puud, selge taevas, must talaar ja kirikindad.