Hea lugeja! See lugu ei ole kirikutekstiilidest, vaid on minu väikene kõrvalepõige selle blogi teemaderingist.
Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.
Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"
Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.
Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"
kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020
Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi
trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda
Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad
koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo
loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud
kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum
seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid,
esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii
keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad.
Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on
võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega.
Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui
tagant.
Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim
osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid,
tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha
saavad.
Autorsus kahtluse all
Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist
Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo
käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole).
Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on
võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on
pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju
sattunud.
Roosidega padi maalitud toolil |
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled
ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi
poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte
tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo
hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis.
Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud
esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo
koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid
võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli
õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo
tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus.
Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei
oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud
huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid
tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.
Tanulindi tikand |
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes
on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda
Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad,
siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse
traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema
kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse
sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed
Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka
Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast
Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija
kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad
needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu
väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse
raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide
juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad
on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa
pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu
aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti
MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast
tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda
algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise
põhjalikult analüüsida.
Väited ja vastuväited
Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema
ahvatlevad, ja minu vastuväited.
Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi
hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu?
Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema
tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on
kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L.
Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud
teiste tekstiilikunstnike seas näitusel "SADA. Eesti
tekstiilikunst 1915-2015" ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama
roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel
"Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi".
Vanda Juhansoost on sissekanne nii "Eesti kunsti ja arhitektuuri
biograafilises leksikonis" (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana
on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on
esindatud "Eesti kooli biograafilises leksikonis" (1998).
Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune
näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore
taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.
Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas
küsimuse, et "kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte
mainekas tarbekunstnik?". Arvestades, et Vanda Juhansoo esines
enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades
ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei
saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat
tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: "Asjaolude
sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja
elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957.
aastal pensionile minekuni". Vahest Vanda Juhansoo hoopis
armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades
mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud?
Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda
isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta
ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või
õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma
õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile
pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad –
mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema
õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist
Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede
Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.
Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda
Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda
vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis
muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming
ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on
säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud
allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud
ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada
väärika monograafia.
Igatahes on näitus "Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline
naine?" väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna.
Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on
saanud!