pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.