Kuvatud on postitused sildiga piiskopirõivad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga piiskopirõivad. Kuva kõik postitused

pühapäev, 13. juuni 2021

Piiskopiristi kiirtepärjast

 

Enamasti kirjutan ma asjust, mida olen põhjalikult uurinud. Seekord on teistmoodi. Tänases loos on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Viskan küsimused õhku ja ehk kunagi pöördun selle teema juurde tagasi. Praegu ei saa, sest olen muude teemadega hõivatud. Piiskopiristiga seotud mõtted tuleb siiski kirja panna, et need ei kaoks ajatuulde nagu ei oleks neid olnudki.

Eesti luterliku kiriku piiskoppide rõivastest ning ametiristidest kirjutasin ma esmakordselt 2002. aastal oma magistritöös, mis aasta hiljem ilmus ka raamatuna. Käsitlesin neid teemasid lühidalt eelkõige töö mahu ja ülesehituse tõttu. Juba toona tekitas 1921. aasta piiskopirist minus küsimusi, kuid vastuste otsimine neile oli takistatud, sest piiskopirist ise asus minust väga kaugel ja fotot mul sellest ei olnud. Rist oli toona Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopi Udo Petersoo valduses Kanadas.

 Piiskopiristide lugu

1921. aastal pani Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom esimesele Eesti luterliku kiriku piiskopile Jakob Kukele pühitsemisel kaela piiskopiristi. Selle kullast piiskopiristi koos ketiga olid piiskopile kinkinud kogudused. Piiskop J. Kukk suri 1933. aastal. 1934. aastal andis tema lesk piiskopisaua, piibli ja mitra kirikule. Kullast kaelaristi oli kirik temalt juba varem ära ostnud. Rist läks üle järgmisele piiskopile ja pidid jääma edasipärandatavaks kõigile Eesti luterliku kiriku piiskoppidele. Uueks piiskopiks pühitseti 1934. aastal Hugo Bernhard Rahamägi. Pühitsemisel pandi kullast piiskopirist talle kaela. Kolmandaks piiskopiks valiti 1939. aastal Johan Kõpp, kes 1944. aastal Eestist lahkudes viis piiskopiristi endaga kaasa. Edasi kandsid seda risti Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopid.

1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivitile otsustati 1950. aastal valmistada uus ametirist. See on kujundatud sarnaselt Välis-Eesti peapiiskoppide kasutusse läinud piiskopiristile – Kristuse monogrammiga esiküljel ja kiirtega ristihaarade vahel. Kiirte kujundus on küll kahel ristil mõnevõrra erinev ning Kodu-Eesti peapiiskoppidele loodud ristil on kahel pool Kristuse monogrammi tähed A ja Ω.

2010. aastal Eesti ja Välis-Eesti luterlikud kirikud ühinesid. Piiskop Andres Taul tõi 2014. aastal Välis-Eesti peapiiskoppide kasutuses olnud ametiristi tagasi Eestisse ning andis üle EELK peapiiskopile Andres Põderile. Samal aastal pühitsetud peapiiskop Urmas Viilma hakkas kandma J. Kiivit sen. ja tema järglaste kasutuses olnud piiskopiristi aastast 1950. Eksiilkiriku kasutuses olnud piiskopiristi kandis ta esimest korda käesoleva aasta 6. juunil Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus.

Fotosid piiskop J. Kuke ametiristist võib vaadata siit ja siit.

Piiskopiristi kiirtepärg

Asjaolu, mis mis mulle juba ammu oma tööd kirjutades silma torkas, oli ristil kiirtepärja puudumine fotodel, millel on jäädvustatud piiskop Jakob Kukk piiskopirõivastes. Seevastu piiskopiristil, mida kandsid H. B. Rahamägi, J. Kõpp ja hilisemad Välis-Eesti peapiiskopid, on ristihaarade vahel kiired olemas. Piiskop J. Kukel on rist ilma kiirtepärajata ka tema esindusfotol ja selle järgi maalitud portreel. Ilma kiirtepärjata on ka rist, mis on piiskop J. Kukel kaelas vahetult pärast pühitsemist vastuvõtu ajal Kadrioru lossis.

 

Piiskop Jakob Kukk (vasakul) koos Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega pärast piiskopiks pühitsemist Kadriorus 5. juunil 1921 (Foto: Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2264.1.51.46)


Piiskop Jakob Kuke esindusfoto järgi maalitud portree (Foto: Vikipeedia)

Kas rist oligi algselt kiirtepärjata ja lisati kiired risti haarade vahele hiljem? Kui jah, siis miks ja millal?

Nagu ma eelpool mainisin müüs piiskop J. Kuke lesk piiskopiristi 1934. aastal luterlikule kirikule. Selle kohta kirjutati toonastes ajalehtedes: "Konsistooriumi neljapäevasel koosolekul otsustati endise piiskopi Jakob Kuke ametirist, mis oli tema eraomandus, osta konsistooriumile edaspidistele piiskoppidele kaelaskandmiseks. Esimeseks kandjaks oleks siis uus piiskop H. B. Rahamägi. Piiskop J. Kukk olla omal ajal selle risti eest maksnud 1000 krooni. /.../". Risti kirjeldus kõlab: "/.../ Rist on kaunis suur, pika kuldketiga. Eespool ta kannab Kristuse monogrammi, tagaküljel on sisse graveeritud: "Ole minu tallekeste karjane!" - "Eesti Evang.-lut. Usu kiriku ülemkarjasele 5.6.1921" /.../". Ajaleht ei ole muidugi usaldusväärne allikas, aga need lühiuudised annavad uurimissuuna tekitades mitu küsimust:

* Risti kirjelduses on mainitud küll Kristuse monogrammi, kuid mitte kiirtepärga.

* Piiskop J. Kukk olevat selle artikli sõnade kohaselt risti eest maksnud 1000 krooni. Varasemalt on jutt olnud, et rist kingiti piiskopile koguduste poolt.

* Miks maksti J. Kuke lesele risti eest, kui see oli juba 1921. aastal mõeldud jäädavaks piiskopi ametimärgiks st. edasiantavaks järgmistele piiskoppidele?

Tähelepanu äratab ka see, et rist osteti J. Kuke lese käest vaid 18 päeva enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist. Miks nii viimasel minutil? Asjaolu, et kirik saab uue piiskopi oli ju selge juba üle aasta varem – siis, kui piiskop J. Kukk suri. Rohkem kui aasta oli aega, et mõelda piiskopi riietuse ja tunnuste peale. Aga siin võib olla põhjuseks inimlik nähtus – ka tänapäeval kipub vaimulikuriietusele mõtlemine jääma viimasele minutile.

Piiskopiks pühitsemise järgselt tehtud fotol on H. B. Rahamäel kaelas kiirtepärjaga rist. Arvatavasti lisati kiirtepärg ristile kas vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist või tegi piiskop J. Kukk seda oma eluajal. Teine neist võimalustest seletaks ka asjaolu, et J. Kukk risti eest maksis – ta võis maksta ristile lisatud kiirtepärja eest. Kiirtepärja lisamise põhjuseks oli sel juhul oletatavasti õpetajaristi kasutuselevõtt Eesti luterlikus kirikus 1926. aastal. Vastavas otsuses on risti kirjeldus: "Ametirist ühes ketiga valmistatakse hõbedast. Rist on lihtne ladina- ehk passioonirist ja kannab esiküljel kullast Kristuse monogrammi, mille mõlemil poolel kullast tähed A ja Ω". Kui meenutada piiskopiristi kirjeldust "/.../ Eespool ta kannab Kristuse monogrammi /.../", siis selle seadusega oleks jäänud piiskopirist kujunduselt õpetajaristist tagasihoidlikumaks, sest sel puudusid tähed A ja Ω. Erinevust (ja erinevat väärtust/auväärsust) lisasid kasutatavad materjalid – piiskopirist oli valmistatud kullast ja õpetajaristi materjaliks oli seadusega määratud hõbe. Selle poolt, et kiirtepärg lisati vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist, on asjaolu, et pühitsemisel anti talle üle mitra ning ta on seda hiljem ka kasutanud. Kiirtepärja lisamine ristile võis tuleneda sellest, et piiskopi välistele tunnustele hakati H. B. Rahamäe ajal rohkem tähelepanu pöörama.

 

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 939 Ff)

Siinne arutlus on tehtud kättesaadavate materjalide põhjal. Arhiivimaterjalidesse kaevumine võiks anda siinsetele mõtetele kinnitust või midagi ka ümber lükata.


laupäev, 1. märts 2014

Sinised tekstiilid kirikus

Kirikutekstiilid võib värvi poolest jagada kolme rühma:
  • kirikutekstiilid, mille värv ei ole määratud (põranda- ja seinavaibad, tukukotid)
  • valged (karikarätt, alba, lõkad) või musta värvi (talaar, luterok) tekstiilid
  • liturgilist värvi tekstiilid (altari- ja kantslikatted, stoola, kaasula)

Erinevates kirikutes on liturgiliste värvide kasutus erinev. Eesti luterlikus kirikus on viis liturgilist värvi – valge, punane, violett, must ja roheline. Liturgilist värvi katteid vahetatakse vastavalt kirikuaasta kulgemisele ning nende ülesanne on kirikulistele sõnatult kõnelda Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost.
Liturgilistel värvidel ma siin ja täna pikemalt ei peatu. Möödunud Eesti Vabariigi aastapäeva puhul peatun ma sinist värvi tekstiilide kasutamisel meie luterlikus kirikus.

1936. aastal seadustati Eesti luterlikus kirikus sinise värvi kasutamine. Piiskop H. B. Rahamägi otsus kõlas: Määran Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus soovikorral tarvituselevõtmiseks lisaks viiele liturgilisele värvile ka veel sinise värvi, nagu see Eesti riigi rahvuslipul on. Sinisevärvilised altari ja kantsli katted tuleksid tarvitamisele riiklikel pühil, nagu Vabariigi aastapäeval, kohalikul vabastuspühal j.n.e.
Sinise värvi ülesandeks oli rõhutada tänutundeid kõikväelise Jumala vastu tema helduse ja truuduse eest, et ta on kinkinud iseseisvuse, vaba Eesti riigi ja isamaa.
Teateid sinist värvi altari- ja kantslikatete valmistamise kohta enne II maailmasõda on neljast kogudusest – Petseri Peetri, Tallinna Kaarli, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani Johannese kogudusest.
1937. aastal valmistati Petseri Peetri kirikusse rukkilillesinised altarikatted. Kahjuks ei ole teada, millised need välja nägid.
1938. aasta ajalehest saame teada: Kaarli kogudus on otsustanud esmakordse üritusena Võidupühal panna oma kiriku pidulikku ehtesse. Peasissekäigu portaalidele asetatakse lipukangad. Seest kaunistatakse kiriku altari osa sini-must-valgega. Ei ole teada, et Tallinna Kaarli kirikule oleks valmistatud siniseid kantsli- ja altaripõllesid. Küll aga on säilinud sinised mustade narmastega altariaia ja kantsli ääre katted. Arvan, et toona kasutati neid katteid koos olemasolevate valgete kantsli- ja altaripõlledega.
1939. aastal kinkisid Pärnu Eliisabeti koguduse naised oma kirikule sinised katted. Nende kasutuselevõtuga tekkis probleeme, sest üks vaimulikest keelas need põhjendusega, et sinine ei kuulu E.E.L.K. liturgiliste värvide hulka. Ka need katted ei ole säilinud.
Juba enne eelpool mainitud otsuse vastuvõtmist olid sinised katted valmistatud Suure-Jaani kirikusse. Sinise altari- ja kantslipõlle kinkis kirikule 1935. aastal Vastemõisa Maanaiste Selts.

Suure-Jaani kiriku kantslipõll

Sinist värvi katete levik Eesti luterlikus kirikus ei olnud enne II maailmasõda kuigi ulatusliku loomuga. Nõukogude perioodil ei olnud see võimalikki. Küll aga sai seda teha piiri taga. 1964. aastal Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopiks valitud J. O. Lauri võttis piiskopirõivastuse osana violetse vöö asemel kasutusele sinise vöö. Koos valge alba ja musta värvi piiskopimantliga tuletas see meelde, et ka eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki.

1990. aastate alguses võis Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi aastapäeval näha taas sini-must-valgete tekstiilide kombinatsiooni – koos vanade siniste katetega kaunistasid altarit ja kantslit vastvalminud valged rukkililledega altari- ja kantslipõlled.

Tallinna Kaarli kiriku altaripõll (keskel) ja kantslipõlled

Tallinna Kaarli kiriku altariaia kate

1995. a. valmistas Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola Tallinna Püha Vaimu kirikule.

Püha Vaimu kiriku altaripõll

Kui Kaarli kirikus jäi siniste katete kasutamine 1990. aastatesse, siis Püha Vaimu kirikus võib sinist altaripõlle ja stoolat aeg-ajalt näha ka tänapäeval – Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ja küüditamise aastapäeval.

Ka Ruhnu kirikus on sinised katted. Seal viitavad need mere lähedusele.

Ruhnu kiriku kantslipõll (Foto: S. Simson)

Rooma-katoliku kirikus on sinine Maarja värv, kuid üldjuhul on Maarjaga seotud pühadel kasutusel valget värvi tekstiilid. Nii ka luterlikes kirikutes. Erandina on ka mõnedes luterlikes kirikutes (nt. Rootsi) Maarja-pühadel tarvitusel sinised tekstiilid. Mõnel pool asendatakse violett eelpaastuajal (kaks ja pool nädalat enne paastuaega kuni tuhkapäevani) sinisega ning sel juhul on tegemist nö. heledama violetiga. Soomes võib kohata luterlikel piiskoppidel siniseid piiskopimantleid. Kui Eesti luterliku kiriku peapiiskopil on mitu erinevates liturgilistes värvides piiskopimantlit, siis Soomes on tavaks, et piiskopil on üks mantel, mis on sellise kujundusega, et sobib kanda kogu kirikuaasta vältel. Piiskopimantleid on nii valgeid, erinevaid toone rohelisi, kuldseid, violetsed. Sinist värvi piiskopimantlite puhul viitab nende värv elavale veele, taevale, kõiksusele, igavikulisusele.

Kuopio piiskopi rõivad - sinine piiskopimantel ja mitra ning hele stoola (asetatud vaatamiseks piiskopimantli peale)

Liturgilistest värvidest ja siniste tekstiilide kasutamisest Eesti luterlikus kirikus saab lähemalt lugeda minu raamatust "Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917-2000" (Tln. 2003). Toredasti on seda teemat käsitlenud ka Liina Raudvassar artiklis "Märk rahvusest ka kirikus" ("Eesti Kirik" 22.02.2006).