Kuvatud on postitused sildiga puldikatted. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga puldikatted. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 4. juuli 2022

Anu Raua kirikutekstiilid

 Suvi on reisimise aeg. Ehk soovib keegi võtta ette teekonna kirikutesse, kus on Anu Raua vaibad. Sel juhul saab juhatust seekordsest kirjatükist. Muidugi võib Anu Raua kirikuvaipasid minna vaatama ka muul ajal ja ka mitte kõiki korraga. Eks nad olegi Eestimaa erinevates otstes. Kirikutekstiilide hulk Anu Raua loomingus on üsna väike, kuid igaüks neist on tähelepanu väärt.

Tekstiilitehnika poolest on kõik Anu Raua loodud kirikutekstiilid vaibad. Kasutamisviisi järgi on tegemist kahte tüüpi tekstiilidega – üks rühm on seinavaibad ja teise rühma kuuluvad liturgilistes värvides altari- ja lugemispuldikatted. Anu Raud on loonud nelja Eesti kirikusse viis seinavaipa. Liturgilistes värvides katted on kahes kirikus. Seinavaibad ei ole otseselt liturgilised tekstiilid. Seepärast võib nende kavandamisel olla kunstniku mõttelend vabam, kui altari- ja kantslikatete puhul. Aga ka katete loomisel ei ole Anu Raud kinni traditsioonilistes motiivides, vaid on lasknud end juhtida sellest mis hinges – usust ning rahvakunstipärandist.

Igast Anu Raua vaibast ja katetekomplektist oleks võimalik pikalt kirjutada, kuid neist on õige palju juttu ajaleheartiklites, Facebooki postitustes, raamatutes. Lisan siia vaid kaks viidet. Soovitan vaadata saadet “Vaibakunstnik Anu Raud” sarjast “Ajalik ja ajatu” ning lugeda Anu Raua ja Jaan Tammsalu raamatut “Vaimulikud mõtisklused. Kolmas raamat” (2014).

 

Anu Raua esimene kirikuvaip on 1994. aastal valminud “Ristivaip” (“Teerist”) Viljandi Jaani kiriku kooriruumi seinal.

"Ristivaip", 1994

Viljandi Jaani kirikus on teinegi Anu Raua loodud vaip. See on kiriku pikihoone idaseinal asuv “Taevaredel” 1996. aastast.

"Taevaredel", 1996

Aastatel 2003.-2004. valmisid liturgilist värvi katted “Ristivaip” I-IV Mikkeli toomkirikule Soomes. Kokku on neid neli tekstiili – roheline, punane, violetne ja valge. 2020. aastal anti katted üle Tallinna Peeteli kirikule ja on nüüd seal lugemispuldi katetena kasutusel.

Anu Raua loodud nelja liturgilist värvi katted on ka Tartu Jaani kirikus. Punased katted valmisid kiriku pühitsemiseks 2005. aastal. Kokku on tekstiile kaheksa – altarikatted “Püha Vaim” (punane), “Ingel” (valge), “Pühakiri” (violett) ja “Kaks kala” (roheline) ning lugemispuldi katted “Talleke” (punane ja valge) ning “Hea karjane” (violett ja roheline). Kogu komplekt sai valmis aastal 2007.

"Kaks kala", 2007

Vainupea kabelisse 2011. aastal paigutatud vaip “Armuaeg” oli algselt kabelis altaripildiks. Hiljem tõstis kogudus vaiba kabeli pikihoone idaseinale.

"Armuaeg", 2010

2014. aastast on Tallinna Jaani kirikus altari kõrval seinal vaip “Issaristike”. Selle vaiba kudumise idee mõlkus Anu Raual mitu aastat meeles. Enne oma püsiasukohta jõudmist ja ka hiljem on vaip olnud mitmel näitusel.

"Issaristike", 2014

Võrumaal Heimtali Peetri kiriku seinal altarist vasakul on 2015. aastal valminud vaip “Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!”.

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta", 2015 (foto Anu Raua kogust)

Anu Raua loodud kirikutekstiile on ka Soomes – 1998. aastal valminud “Rukkilinnud” Porvoo Maarja kiriku kabelis ja “Rõõmusõnum” (2003) Mikkeli toomkirikus.

"Rõõmusõnum", 2003

 

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2017


Aasta tagasi jäi mul kirikutekstiilikroonika kirjutamata. Aga päris tegemata ma seda jätta ei taha. Enne kui postitan ülevaate eelmisel aastal toimunust, vaadakem tagasi üle-eelmisesse aastasse.

2016. kirikutekstiiliaasta kajastusse ei jõudnud aasta viimane uudis. Olgu see siis siin nimetatud – jõulupühadeks valmisid tekstiilikunstnik Ehalill Halliste loominguna Heimtali kirikule Võrumaal rohelist värvi altari- ja lugemispuldikate. Neist katetest ilmus ajalehes "Eesti Kirik" artikkel "Heimtali kirikus uued kirikutekstiilid".

2016. aastal Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Anu Rauast ilmus ajalehes "Eesti Kirik" aasta alguses artikkel "Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks". Ajakirjanik Liina Raudvassar kirjutab selles kristlikust temaatikast Anu Raua loomingus ja tema loodud kirikutekstiilidest.

Kevadel oli mul rõõm pidada kaks ettekannet. 23. märtsil rääkisin Eesti Vabaõhumuuseumis Maaarhitektuuri keskuse korraldatud tekstiilipäeval Eesti kirikutekstiilidest ning 30. märtsil Muinsuskaitseametis kunstimälestiste teabepäeval väärtuslike tekstiilide hooldusest kodus ja kirikus.

20.-21. mail käisime koos soome tekstiilikunstnikega tutvumas Tartu kirikute tekstiilidega. Meil oli suur rõõm külastada EMK Tartu Püha Luuka kirikut, EELK Maarja koguduse maja ning kirikut, Jaani kirikut ja Pauluse kirikut. Meid võtsid vastu ja rääkisid oma kirikutekstiilidest pastorid Priit Tamm, Joona Toivanen ja Kristjan Luhamets. Luuka kirikus jagas selgitusi ka tekstiilikunstnik Riste Laasberg, kes on sealsete tekstiilide autor. Tema loodud katted olid parasjagu vaatamiseks väljas kiriku kohvinurgas. Tartu-reisi teisel päeval külastasime Eesti Rahva Muuseumi. Oli väga sisukas ja hingerõõmustav reis. Suur tänu meid vastu võtnud kogudustele!

EMK Tartu Püha Luuka kirikus.
EELK Tartu Maarja koguduse majas.

27. mail annetas EELK tekstiilikunstnik Anu Rauale meediapreemia kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti. Sel puhul ilmus ajalehes "Eesti Kirik" Sirje Semmi sulest artikkel "EELK meediapreemia pälvib Anu Raud".

Kevadel kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõputööna oma teise magistritöö kirikutekstiilidest. Kui ma oma esimest kirikutekstiilide-alast magistritööd 1999. aastal plaanisin, siis väitsid mulle kaks väga auväärset isikut, et eesti kirikutekstiilidest ei ole materjali vähesuse tõttu võimalik magistritööd teha. Nüüd siis on magistritöid juba kaks. Kui esimene tutvustas luterliku kiriku 20. sajandi kirikutekstiile, siis teine keskendub kirikutekstiilide muinsuskaitse alla võtmisele. Töö kannab pealkirja "Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud" ning seda saab lugeda siit.
Veel enamgi – 2016. aastal kaitses Lilian Bristol magistritöö kuldtikandist, kus ta muu hulgas vaatles kuldtikandi kasutamist kirikutekstiilidel. Madli Sepper on kirjutamas magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest. Seega tuleb tõdeda, et materjali vähesuse üle kurta ei saa ja kirikutekstiilide vallas on veel palju uurida-kirjutada.

Suvel sai uued rohelised katted Viimsi Püha Jaakobi kirik. Need sündisid kohaliku päevakeskuse käsitööringi tööna.

Sügisel valmisid Tallinna Jaani kiriku violetsed altari- ja kantslikatted. See on neljas liturgiliste katete komplekt, mille Jaani kirik tekstiilikunstnik Tiina Puhkani tööna sai. Ees on veel musta värvi katete kudumine.

Tallinna Jaani kiriku altar.

29. oktoobril avati Tallinnas Jaani kirikus tekstiilikunstnik Tiina Puhkani loodud altari- ja kantslikatete näitus "Pühade värvid". Lisaks katetele olid näitusel eksponeeritud nende kavandid ning vaip "Evangeelium", millest Jaani kiriku katete valmistamine algtõuke sai. Näitus oli selle poolest tavapärasest erinev, et eksponaadid s.t. katted vahetusid vastavalt kirikuaasta kulgemisele ja parasjagu altaril- ja kantslil olevad katted olid osa näitusest. Pikemalt saab toimunust lugeda minu blogipostitusest.

24. novembril esines Madli Sepper Tartu Ülikooli ajaloo, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikooli sügiskooli raames ettekandega "Õigeusukiriku tekstiilide tähendused". Madli on Viljandi kultuuriakadeemia magistrant ja nagu eelpool mainitud kirjutab ta magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest.

Madli Sepper kõnelemas õigeusu kirikutekstiilidest.

Aasta lõpupoole ilmus kaks raamatut, milles ka minu artiklid sees.
Tallinna Linnamuuseum andis juubeli puhul välja kauni ja sisuka kogumiku "Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks" (koostaja Pia Ehasalu). Minu kirjutatud on selles muuseumi kogusse kuuluva kahe kirikutekstiili – kaasula ja karikakatte – tutvustus.
Tallinna Jaani kiriku sünnipäeva puhul ilmus Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamat "Kirik keset linna : 150 aastat Jaani kogudust". Seal kirjutan Jaani kiriku tekstiilidest.
Need on väga erinevat artiklit, millest esimese puhul tuli teha tõsist uurimistööd. Jaani kiriku raamatu tekst oli mul aga esimene selline, mis kirjutatud küll faktidele toetudes, kuid kuhu sai sisse pandud ka isiklikku suhet kirikutekstiilidesse.

 


Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus on ka Anu Männi artikkel Oleviste kiriku altarikattest ja Merike Neidorpi lugu Johann von Derfeldeni leinalipust, mille algne asukoht oli arvatavasti Tallinna Niguliste kirikus.

13. detsembril ilmus ajalehes "Eesti Kirik" intervjuu, milles Liina Raudvassar vestleb minuga kirikutekstiilide teemal. Intervjuud saab lugeda siit.

30. detsembril oli EAÕK Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus õigeusu sakraaltikandite näituse "Kõik mustrid minus kiitku Issandat" avamine. Näitusel olid eksponeeritud tänapäeval valminud tikandid koos ajaloolistega. Oma töid esitlesid Epp Haabsaar, Madli Sepper, Sirje Säär ja Eliisabet Tomasberg-Koidu. Sirje Säär ja Madli Sepper kõnelesid näitusest ka Pereraadio saates "Ortodoksia". Saadet saab kuulata siit (alates saateminutist 32:51).

Sirje Sääre tikandid.
Madli Sepperi loodud vaimulikurüüd.


reede, 28. detsember 2018

Kuidas altari- ja kantslikatteid hästi hoida

Kuidas kirikutekstiile hoiustada nii, et need püsiksid kaua ilusad ja vajaksid võimalikult vähe hoolt? Täna kirjutan kahest võimalusest, mida on kasutatud altari- ja kantslikatete puhul.

Kapp

Aastatel 2011-2014 valmistas tekstiilikunstnik Ehalill Halliste Hageri kirikule viis komplekti liturgilist värvi katteid. Igas komplektis on kolm eset – altarikate, kantslikate ja puldikate. Kokku on katteid 15. Tegemist on unikaalsete ja hinnaliste tekstiilidega, mis peaksid kogudust teenima aastakümneid ja hea hoidmise korral säilivad aastasadu.
Tekstiilide hoiustamiseks valmistas Hageri koguduse juhatuse esimees, kuldsete kätega meister Agu Kaljuste kapi. Igale komplektile on selles eraldi sahtel (kokku neli sahtlit, sest üks komplektidest on kasutusel ja neli kapis ootamas). Sahtlid on nii suured, et ühtegi katet ei ole vaja kokku voltida st ka kõige suuremad katted – altarikatted – saab asetada sahtlitesse laialilaotatuna. Altarikatte peale pannakse sama komplekti kantsli- ja puldikate. Kuna igale komplektile on oma sahtel, siis ei ole tüütut ja tekstiile kahjustava esemete üksteise alt otsimist. Sahtlite ees on küljel haakidega suletav uks, mis takistab tolmu sattumist kappi. Kapp sai tehtud selline, et kirsturaam mahub selle alla. Ruumi kokkuhoiu seisukohast on see väga hea lahendus. Samuti on kirikuteenijal mugavam katteid välja võtta ja tagasi panna, sest sahtlid ei ole liiga madalal.

Hageri kiriku altar ja roheline altarikate.
Kapp altari-, kantsli- ja puldikatete hoiustamiseks.
Kapp avatuna - igale katetekomplektile on oma sahtel.

Karbid

Alates 2012. aastast on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmistanud Tallinna Jaani kirikule neli imekaunist liturgilist värvi katete komplekti. Alguses hoiustati neid papptorude ümber keeratuna, et katetesse ei tekiks kortse. See ei olnud neile parim hoiustamisviis, sest rulli keeratuna pikalt seistes kippusid katted koolduma. Selleks, et katted ei vajaks enne altarile ja kantslile panekut sirgestamist, otsustati tellida nende hoiustamiseks karbid. Tasapindselt lebades on katted sirged ja ei vaja kasutusele võttes hooldust. Karbikaante külgedele said kleebitud liturgilist värvi paberitükid, et oleks ilma karpi avamata teada, millises karbis üks või teine komplekt on. Karbid telliti vastavalt altarikatte kui komplekti kõige suurema tekstiili mõõtmetele. On väga oluline, et karbid oleksid paraja suurusega. Liiga suures karbis võivad hakata tekstiilid libisema ja vajuda ühte serva kortsu. Liiga väikesesse karpi ei saa katteid kokkuvoltimata asetada. Jaani kiriku karbid on lastud valmistada spetsiaalsest arhiivipapist. Need karbid on üsna kallid aga arvestades, et nende kasutusaega saab mõõta aastakümnetes, ei ole see kulu väga suur.

Jaani kiriku altar ja violetne altarikate.
Karbid katete hoiustamiseks.
Violetsed katted karbis. Katete vahel on siidpaber.

 Tekstiile tuleks kasutada ja hoiustada viisil, et vajadus neid puhastada ja triikida oleks nii väike kui võimalik. Igasugune hooldamine – plekkide eemaldamine, tolmust puhastamine, pesemine, triikimine – kulutab tekstiili ja lühendab selle kasutusaega. Mida vähem tekstiili hooldada, seda parem. Samas mustus on tekstiilile kahjulik, sest on hea toidulaud kahjuritele. Tekstiilide hea väljanägemise ja pika kasutusaja nimel on parim, kui neid kasutatakse ja hoiustatakse viisil, et vältida nii palju kui võimalik nende määrdumist ja kortsumist.


laupäev, 10. märts 2018

Kirikusse ilma protsendita


Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin Facebookis alljärgneva teksti. See oli reaktsiooniks toona ERR-is avaldatud uudisele "Nn protsendiseadus on avalikku ruumi toonud ligi 60 kunstiteost". Kuna protsendikunsti teema on ikka aktuaalne, siis avaldan oma toonase mõttemõlgutuse siinkohal uuesti.


Uudisest saame teada: "Kunstiteose kohustusliku tellimise seadus on viie aasta jooksul toonud avalikku ruumi ligi 60 kunstiteost."
Kirikutele ei kehti riiklikku sundust tellida kunsti. Aga kirik on avalik ruum. Hakkasin arvutama, et kui palju on viie aasta jooksul (2012-2016) tellitud kirikusse mulle tuttavat kunsti s.o. tekstiilikunsti.

Arvud on siin:

Hageri kirik
Neli altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 12 tekstiili (tekstiilikunstnik Ehalill Halliste)


Järva-Jaani kirik
Viis altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 20 tekstiili (tekstiilikunstnik Aune Taamal)

Tallinna Jaani kirik
Kolm altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 9 tekstiili (tekstiilikunstnik Tiina Puhkan)

Tartu Püha Luuka kirik
9 puldikatet (tekstiilikunstnik Riste Laasberg)

Avinurme kirik
1 altarikate (tekstiilikunstnik Pilvi Blankin)

Heimtali kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Tallinna Jaani kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Kokku viie aasta jooksul 53 tekstiiliteost hinnatud tekstiilikunstnikelt. Aga kirikutesse tellitakse ka muud kunsti nagu näiteks vitraaže, sepiseid jm. Tallinna Jaani kirikus on lisaks Tiina Puhkani ja Anu Raua tekstiilidele veel ka Ilme-Anu Neemre seinavaip, Peeter Mudisti maal ja Siim-Tanel Annuse kaks teost.
Intervjuu lõpus kuuleme kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomrelt: "Võib-olla seda seadust võiks tõesti võtta kui mitte sellist hirmsat kohustust, aga just riigipoolset eeskuju, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada,"
No minu meelest võiks siin eeskuju võtta kirikust, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada.


Hageri kiriku valge altarikate. Ehalill Halliste, 2012

Rohkem näiteid eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiililoomingust on siin.