1930. aastatel valmistas mitmele Eesti kirikule altari- ja kantslikatteid rakenduskunstnik Aino Schmidt (Kosk). Olen kirjutanud temast nii oma raamatus kui ka paaris
artiklis (nt. Sulane 3/2002 ja Sulane 2/2015).
Seekordse blogipostitusega lõpetan selle teema uurimise. Olen nüüd teada saanud, kus ja millal Aino elutee lõppes. Aga esmalt kirjutan siin tema lähedastest. Põgusalt olen maininud neid ka oma varasemates kirjatükkides, kuid pikemalt ei ole saanud nende inimeste juures peatuda.
Aino Schmidti loodud roheline altarikate (Tallinna Kaarli kirik) |
Aino Schmidti loodud valge altarikate (Tallinna Kaarli kirik) |
Seekordse blogipostitusega lõpetan selle teema uurimise. Olen nüüd teada saanud, kus ja millal Aino elutee lõppes. Aga esmalt kirjutan siin tema lähedastest. Põgusalt olen maininud neid ka oma varasemates kirjatükkides, kuid pikemalt ei ole saanud nende inimeste juures peatuda.
Rudolf ja Cäecilie Schmidt – Aino vanemad
Aino isa Rudolf Schmidt sündis 23. novembril 1887. a. Tartus. Pärit
oli ta Kambjast. Ta õppis Tartu ja Tallinna poeglaste gümnaasiumites
ning kõrgematel raamatupidamiskursustel. 1906. aastal asus Rudolf
Schmidt tööle riigipanga Tallinna osakonda. 1908. aastal abiellus ta Cäecilie Pawlowskyga (sünd.
20. märtsil 1887. aastal Tallinnas). 1910. aastal määrati Rudolf Schmidt Kaluuga linna riigipanga
osakonda raamatupidaja abiks ja 1916. aastal pearaamatupidajaks.
Kaluugas sündisid Rudolfi ja Cäecilie lapsed – poeg Edmund ja
tütar Aino. 1918. aastal tuli Rudolf Schmidt koos
perega Eestisse ning asus Tallinna linna teenistusse –
alguses ehitusosakonna raamatupidajana ja 1919. aastast Tallinna
linna pearaamatupidajana.
Rudolf Schmidt oli Tallinna linna ametnike ja teenistujate ühispanga
"Hoiula" asutaja ning juhatuse esimees ning Eesti
Lastekaitse ühingu juhatuse liige. Ta kuulus veel mitmesse
seltskondlikku organisatsiooni nagu Tallinna Meestelaulu Selts,
Tallinna Põllumeeste Selts jne.
Rudolf Schmidt oli tegev Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja
malevkonnas ning kuulus Isamaaliitu.
Teda tunti kui sõbralikku ja vastutulelikku inimest.
Edmund Schmidt – Aino vend
Edmund oli Ainost neli aastat vanem
– sündinud 20. aprillil 1911. Ta lõpetas 1931. aastal Jakob
Westholmi Gümnaasiumi 13. lennu. Aastatel 1931-33 õppis Edmund
Tartu Ülikoolis meditsiini, kuid
vahetas siis eriala ja lõpetas
1939. aastal õigusteaduskonna. Tema diplomitööks oli "Maksu
kindlaksmääramine (tuvastamine) maksustamiskorralduse seaduse (MKS)
järgi". Edmund kuulus EÜS-i "Põhjala". Nagu
isagi kuulus ta Kaitseliitu
– Tallinna maleva Kalevi
malevkonda.
1939. aastal kutsuti Edmund Eesti sõjaväkke ning ta teenis Kalevi
üksikus jalaväepataljonis kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni.
Eesti sõjavägi korraldati ümber punaarmee 22. territoriaalkorpuseks ning Edmund teenis seal staabi
administratiiv-majandusosakonna kirjutajana. Ta arreteeriti 1941.
aasta juulis korpuse staabis Porhovi lähistel nn Õunapuu grupis.
Sellesse gruppi kuulus 13 erinevas auastmes meest. Nende
arreteerimine oli mitmekäiguline ja seotud valede reaga (sellest on
kirjutanud Ülo Uluots raamatus "Nad täitsid käsku"). 13.
juulil anti neile meestele kätte komandeerimistunnistused ja öeldi,
et nad sõidavad Novgorodi rindestaabi käsutusse, kust saavad
teenistuse jätkamiseks uue määramise. Vabadena teekonda alustanud
meestest olid oktoobri kuuks saanud vangid Norilskis. Edmund Schmidti
süüdistati vaenulikus häälestatuses Nõukogude Liidu vastu ja
nõukogudevastases kihutustöös. Ta mõisteti surma 26. detsembril
1941 ning otsus viidi täide järgmise aasta 20. juunil.
Valdur Kosk – Aino abikaasa
Valdur Kosk sündis 8. veebruaril 1912. aastal Riias. Ta oli
rahvuselt venelane, sünnijärgse nimega Vadim Koškin.
Tema isa Sergei oli ohvitser, kes langes 1919. aastal Vabadussõjas. Vadim lõpetas
1930. aastal Tallinna Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930-41 õppis
ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid see jäi tal lõpetamata.
Vabadussõjas langenud ohvitseri pojana sai Valdur ülikoolis
õppimise ajal kindral Laidoneri nimelist stipendiumi. Ta kuulus vene
üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Aeterna".
Valdur tegeles tõsiselt spordiga. Sportima hakkas ta 1926 Tallinna
NMKÜ-s. Võistles aastani 1932 kergejõustikus ning korv-, võrk- ja
pesapallis. Tegutses ka korvpallikohtunikuna. Ta kuulus
Jalgpalliliidu ja Käsipalliliidu juhatusse, oli Tartu NMKÜ sekretär
ja Tallinna Puhkekodu kehalise kasvatuse sekretär.
Aastatel 1937–40 töötas Valdur Riigikohtu ametnikuna ja 1940.
aastal ENSV Prokuratuuri raamatupidajana.
Aino Schmidt ja Valdur Kosk laulatati Aino sünnipäeval 14. juunil
1939. aastal Tallinna Toomkirikus.
Valdur Kosk arreteeriti 26. juulil 1941. aastal. Teda süüdistati
nõukogudevastases propagandas ja mõisteti 10 aastaks
vangilaagrisse, kus ta 15. jaanuaril 1943. aastal suri.
1941. aastal oli kogu pere – Rudolf Schmidt, tema abikaasa, poeg, tütar ja väimees – olnud küüditavate nimekirjas, kuid
mingil põhjusel neid ei küüditatud.
1933. aastast elasid
Rudolf ja Cäecilie Schmidt koos lastega Tallinnas Vaarika tänaval
vastvalminud majas nr. 13. Tegemist on elamuga toonasest moodsast
funktsionalistlikust hoonetekompleksist, mis tänapäeval on
arhitektuurimälestisena kaitse all.
Maja Vaarika tänaval jäi
neile viimaseks elukohaks, kust Aino ja tema vanemad lahkusid
arvatavasti 1944. aasta sügisel põgenikena Saksamaale. Nad elasid
Streitbergi, Erlangeni ja Geislingeni põgenikelaagrites. 1948. aasta
sügisel esitas Rudolf Schmidt USA tööloa taotluse (Cäecilia
ametiks on sel märgitud "koduõpetaja", Rudolfil
"raamatupidaja" ja "farmer"). Aino abiellus 1949.
aastal inglasega ning sai uueks perekonnanimeks Atkins. Samast
aastast elas ta koos vanemate ja abikaasaga juba Londonis. Tema eesti
mustriga kampsunite pilte avaldati inglise kodukäsitööde ajakirjade kaantel, tema mustreid kasutasid inglise
villavabrikud ning tema käsitöid oli Eesti Abistamiskomitee
jõululaatadel Londonis. Lapsi tal teadaolevalt ei olnud. Aino ja ta
vanemate ning abikaasa elukohaks oli maja Wimbledonis.
Aino suri 13. märtsil 1966. aastal. Ta saadeti viimsele teele
Lambethi krematooriumis. Matusetalituse viis läbi Londoni eesti
koguduse õpetaja praost Jaak Taul. Aino isa Rudolf suri 20 päeva
hiljem s.o. 31. märtsil. Aino surmakuulutusel on
leinajana märgitud ka "vend teadmatuses". Seega ei teadnud
Edmundi õde ja vanemad 23 aastat pärast Edmundi surma tema
saatusest. Aino ema Cäecilie suri järgmise aasta 13. juulil.
Homme möödub Aino surmast 50 aastat.
Tähtede taga seal koidab sul taevas