teisipäev, 28. aprill 2020

Käsitöövaibad altariruumis

Varasemalt olen kirjutanud siin lõimeripsvaipadest kiriku pikihoones. Vaipu võib leida kirikuhoones mujalgi. Seekord suundume kooriruumi ja heidame pilgu esmalt altarivaipadele. Need on vaibad, mis asuvad seespool altariaeda ja neile astub kirikuõpetaja jalg. Kirikulised altarisse ei lähe ning kaugelt kirikupingist need vaibad neile kätte ei paista. Küll aga on altarivaip silme ees neil, kes kogunevad altari äärde – armulaualised, ristitavad ja nende lähedased, leerilapsed ning noorpaarid.
Enamasti on Eesti kirikute altarites vabrikutes toodetud vaibad. Need on ostetud poest ja on samasugused nagu on me kodudes. Vahel harva aga on altaris käsitööna valminud vaip. Ka sel puhul ei ole altarivaibal erilist kiriklikku mustrit. Vaiba valmistamiseks on kasutatud mõnda ilusat kirikusse sobivat kavandit. Mine tea – äkki leidub samasuguste mustritega vaipasid ka Eesti kodudest.

Tutvustan siin tikitud altarivaipasid, mida oma kirikukülastustel kohanud olen.

Ridala kiriku vaiba tikkis õpetaja Arved Pauli perekond umbes aastatel 1956-1960.

Ridala kiriku altar

Ridala kiriku altarivaip

Detail Ridala kiriku altarivaibast - pleekimata vaiba serv, kus on näha vaiba algsed värvid.

Imeilus tikitud vaip on Pilistvere kiriku altaris. Selle valmistajad ja valmistusaeg on mulle kahjuks teadmata.

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altarivaip

Pindi kirikus on kaks altarivaipa. Otse altari ees oleva vaiba tikkis kirikuvanem Eha Harak 1980. aastatel.

Pindi kiriku altar ja altarivaip

Pindi kiriku altarivaip (detail)

Teise altarivaiba tikkis Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal 1990. aasta paiku. Kui ma eelpool nimetasin, et altarivaibal ei ole erilist kiriklikku mustrit, siis see vaip on erand - sellel on tekst Vanast Testamendist: "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5).

Pindi kiriku altarivaip (foto: S. Simson)

Viimane vaip, millest ma seekord kirjutan, on Kuusalu kiriku pruudivaip. Selle tikkisid 1957.-58. aastal koguduse naised. Ehkki nimetus on sel vaibal "pruudivaip", kasutati seda ka muudel pidulikel sündmustel lisaks laulatusele. Kui eelpool nimetatud vaibad on kasutusel altaris, siis Kuusalu kiriku pruudivaip laotati altariaia ette – kohale, kus pruutpaar laulatuse ajal seisab. Selle vaiba sünniloost on kirjutanud Ester Paenurm ajalehe "Eesti Kirik" 2000. aasta 15. novembri numbris. Toon siin välja mõned faktid tema artiklist. Vaip tikiti ristpistes villaste lõngadega. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis harutati lahti ja õmmeldi omavahel kokku. Muster oli pärit arvatavasti ühest saksa ajakirjast. Lõngad koguti annetusena, need värvis vajalikesse toonidesse koguduse õpetaja abikaasa.

Kuusalu kiriku pruudivaip

Ehk innustab siinne tutvustus mõnda kogudust ka oma kodukirikusse vaipa tikkima. See on päris suur töö, aga hulgakesi tehes rõõmsalt teostatav.

reede, 14. veebruar 2020

Vanda Juhansoo näitusesaalis


Hea lugeja! See lugu ei ole kirikutekstiilidest, vaid on minu väikene kõrvalepõige selle blogi teemaderingist.

Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.



Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"

kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020

Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid, esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad. Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega. Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui tagant.


Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.

Autorsus kahtluse all

Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.

Roosidega padi maalitud toolil
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis. Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus. Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.

Tanulindi tikand
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.

Väited ja vastuväited

Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.

Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015" ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". Vanda Juhansoost on sissekanne nii "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis" (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud "Eesti kooli biograafilises leksikonis" (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.

Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et "kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?". Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: "Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni". Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.

Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.

Igatahes on näitus "Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?" väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!

pühapäev, 2. veebruar 2020

Torma kiriku vaibad


Hiljuti ilmus Tiit Pädami koostatud raamat "Igavikust kantud maastik. Kirikuhoonetest ja inimestest Nõukogude Eestis". See on põnev artiklite kogumik, milles erinevad autorid kirjutavad kirikuhoonete tähendusest, saatusest ning remontimisest, vitraažide loomisest ja orelitest. Artiklite seas on avaldatud ka Torma koguduse õpetaja Jaan Muru kirjutis 1965. aastast, milles ta kirjeldab põrandavaipade kudumist Torma kirikusse.


Torma kiriku vaip on kootud lõimeripstehnikas. Värvilt on see punane, värviliste triipudega servades. Raamatus on vaibast must-valge foto.

Sattusin Torma kirikusse ja pastoraati endalegi ootamatult 2013. aasta 9. augustil. Tol päeval ei olnud Tormasse minek mul plaanis. Lohusuu kirikust tulles kohtasin Avinurmes juhuslikult EELK konsistooriumi arhivaari Janis Tobrelutsu, kes mind kohe Tormasse minema õhutas. Ta helistas Torma koguduse õpetajale Mehis Pupartile, et mu tulek kokku leppida. Õpetaja võttis mind lahkelt vastu, rääkis kiriku ja koguduse ajaloost ning näitas mulle Torma kiriku tekstiile. Õpetaja Jaan Muru ajal valmistatud põrandavaibad ei olnud enam kirikus kasutusel, vaid olid lühemate juppidena pastoraadi põrandal. Lisan siia pildi, mille ma toona pildistasin. Pilt on avaldatud ka ühes minu varasemas postituses, mille kirjutasin kunagi lõimeripsvaipadest. Seal on ka Torma kiriku vaipadest põgusalt juttu. Postitust saab lugeda siit.

Torma kiriku vaibad pastoraadi põrandal.

Jaan Muru kirjutis selles kogumikus kirjeldab toredasti, milline oli kirikuvaipade kudumise käik nõukogude ajal. Millised olid takistavad asjaolud ja kuidas inimesed selle tööga kaasa tulid. Kangakudujatele muidugi pakuksid huvi vaipade kudumise tehnilised üksikasjad aga kuna õpetaja ise ei kudunud, siis neid sellest kirjutisest ei leia. Sellest hoolimata on tegemist väärt lugemisvaraga. Tore, et see on nüüd ses kogumikus avaldatud ja sellega suuremale hulgale inimestest kättesaadavaks tehtud.

laupäev, 1. veebruar 2020

Kirikutekstiilikroonika 2019

Aeg vaadata tagasi eelmisele aastale.

7. detsembril 2018 alanud Anu Raua tekstiilide näitus Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis ulatus uude aastasse. Pärast selle lõppemist avati 11. jaanuaril taas tekstiilide väljapanek – tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus "Heledam pool". Nagu Anu Raua näitusel nii ka seekord ei olnud väljas otseselt kirikutekstiililooming. Mõlemad autorid on aga valmistanud ka kirikutekstiile. Nii oli Riste Laasbergi vaipade seas eksponeeritud väike stend fotodega EMK Tartu Püha Luuka kirikule kootud liturgilist värvi katetest.
 
EMK Tartu Püha Luuka kiriku katete pildid Riste Laasbergi loomingu näitusel "Heledam pool".

Vaimuliku rõivaid ja mõnda kiriklikel talitustel kasutusel olnud kleiti oli võimalik vaadata Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones näitusel "Moejoon. Pidulik rõivamood 1920-1940". Seal olid väljas vaimuliku talaar koos lõkade ja kikilipsuga, õpetaja Karl Koppeli vaimulikubarett ning leeri-, laulatus- ja ristimiskleidid.

Kirikutekstiilide ja rõivaste väljapanek näitusel "Moejoon".

Maikuus valmis Meeli Pärtelpoja kätetööna suursuguse heegelpitsiga altarilina Pöide kiriku altarile. Punase ja violetse altarikatte tikkis Kadri Tomasson.
 
Pöide kiriku altar uute altaritekstiilidega (foto autor: Anne Untera).

29. mail kaitses Madli Sepper TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas magistritöö "Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel”. Tööga saab tutvuda siin.

Juunis sai Tallinna Jaani kirik uue punase vaiba pikihoone vahekäiku. Eelmine vaip oli vastu pidanud 12 aastat ja miljonite jalaastete all sedavõrd kulunud, et tuli uue vastu vahetada.

15.-16. juunil oli Eestis ametlikul visiidil Taani kuninganna Margrethe II. Sel puhul oli Tallinna toomkirikus vaatamiseks välja pandud Kronborgi lossi kabeli kaasula, mille kuninganna 1985. aastal valmistas. Kuninganna osales ka 16. juunil toimunud jumalateenistusel toomkirikus.

Taani kuninganna Margrethe II valmistatud kaasula Tallinna toomkirikus.

28. septembril külastasid Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmed meie hea sõbra Päikki Priha kutsel Helsingit, et üheskoos nautida tekstiilikunsti, kirikutekstiile ja tutvuda põnevate kohtadega Helsingis. Oli sisutihe, hinge kosutav ja silma rõõmustav sügispäev. Esmalt külastasime tekstiilikunstnik Inka Kivalot, kes tutvustas meile oma loomingut. Metodisti kirikus vaatasime sealseid kauneid altarikatteid. Edasi siirdusime Helsingi keskraamatukokku Oodi, kus Päikki tutvustas meile maja ja pakkus lõunat. Seejärel tutvusime Aalto ülikooli hoonega. Lõpuks astusime sisse vaikuse kabelisse, kus meil oli võimalus näha ka altarikatteid. Päris enne lahkumist külastasime kahte raamatupoodi. Suur tänu meie võõrustajale Päikki Prihale!

Kirikutekstiilide sõbrad metodisti kirikus.
Sügisel jõudis Tallinna Peeter-Pauli kirikusse tagasi kaasula, mis oli Eduard Proffitlichil seljas Eesti katoliku kiriku piiskopiks pühitsemisel 1936. aastal. Uudislõiku kaasula kojujõudmisest saab vaadata ETV kodulehelt.

Saaremaa muuseum on aastaid korraldanud Kuressaare piiskopilinnuses muuseumiüritust nimetusega "Piiskopi pidusöök". Kuna seni seal kasutusel olnud rüüd olid juba väsinud ilmega, siis otsustati tellida uued. Piiskopimantli loomisel võeti aluseks Saare-Lääne piiskopi Münchhauseni piiskopimantel 15. sajandi lõpust. See on teadaolevalt ainus tänaseni säilinud keskaegne kirikutekstiil, mida Eesti alal kasutatud on. Originaalne piiskopimantel on rohke ja hinnalise tikandiga kaunistatud. Teatraliseeritud muuseumiürituse tarbeks valmistasid Jaana Ratas ja Saaremaa ettevõte Niidihaldjas digiprinditud piiskopimantli.

"Piiskopi pidusöögi" piiskopimantel (foto autor: Niidihaldjas).

Novembris ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". Seda artiklit võib lugeda sündmuseks. Esmalt seetõttu, et Karin Paulus kirjutas kirikuvitraažidest. Arutelu selle üle, milliseid vitraaže kirikutesse luua ja milliseid mitte, on väga vajalik ja peaks kindlasti jätkuma. 11. juunil toimus küll Munsuskaitseameti korraldusel osavõtjaterohke ja sisukas kirikuvitraažide sümpoosion aga üksjagu küsimusi jäi seal käsitlemata. Karin Pauluse artikkel oli väga oluline ka seetõttu, et pika aja järel kirjutati kirikutekstiilidest ajalehes, mis on üle-eestilise levikuga ja tiraažiga ligikaudu 25 000 eksemplari. Kirjutasin selle artikli põhjal blogipostituse, mida võib lugeda siit.

Aasta lõpus valmis uus heegelpitsiga altarilina Käsmu kirikusse. Lugu, mis selle pitsi mustri kohta käib, on vahva. Käsmu kogudus kirjutab:
"Sellel näeme kirikusse minevaid inimesi, keda ühendab ristiusu rõõmus sõnum päästest: tee taevariiki on avatud kõigile soovijatele.
Aidaku Jumal, et sama rohkearvuliselt ja rõõmsalt, nagu läksid inimesed möödunud suvel juubelilaulupeole, tuleksid nad ka pühakotta."

Käsmu kiriku uus altarilina (foto: EELK Käsmu kogudus).

Uusi kirikutekstiile valmistati sel aastal kirikutesse vähe. Kindlasti ei ole põhjus raha puudumises kui vaadata näiteks seda, millise hooga kirikutesse vitraažaknaid tehakse. Minu meelest peaks küll esimeses järjekorras pöörama tähelepanu altarile ja sealhulgas altaritekstiilidele. Pikihoone akende kaunistamise võiks siis ette võtta, kui kõik muu on kirikuhoones korras. Paraku on tänapäeval kirikutes sageli suhtumine, et altarikatetele hakatakse tähelepanu pöörama kõige viimasena. Huvitav, mida selline mõttelaad meie kiriku kohta ütleb? Kirikuhoone korrastamine võib võtta aastaid. Kui sel ajal toimuvad kirikus teenistused ja talitused aga altaril on kulunud ja haleda väljanägemisega altaritekstiilid, siis kas ootamine on ikka õigustatud?

Kui aga uued tekstiilid muretsetud, siis mida teha vanadega? Kindlasti ei tohi neid pikemalt mõtlemata minema visata. Meie kirikutes on väga väärtuslikke kirikutekstiile, mida ei saa küll enam igapäevaselt kasutada, kuid mis tuleb kindlasti alles hoida. Kui tekib küsimus, kas olemasolevad tekstiilid väärivad säilitamist, siis alati võib pöörduda oma küsimusega minu poole. Kirikutekstiilidest olen ma valmis kõnelema igal ajal.

Praegu on ehitamisel mitu uut luterlikku kirikut – Saku, Saue, Mustamäe. Loodan väga, et nendesse kirikutesse tellitakse väärikad sõnumiga altari- ja kantslikatted. Kirikuruum ja selles toimuv on tervik, mille iga element on oluline ja peab olema läbi mõeldud. See ei ole pelgalt esteetiline küsimus, vaid see on oluline kiriku sõnu kuulutamise kohalt. Me peaksime taotlema täislikkust. Miks peaksime leppima poolikuga, rahuldavaga kui me suudame olla väga head või isegi pea-aegu täiuslikud? Ja Jumalale peaks inimene andma endasti parima.

pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2018


2017. aasta lõpus avatud kirikutekstiilinäituseid sai vaadata ka 2018. aastal. Tiina Puhkani loodud liturgiliste tekstiilide näitus "Pühade värvid" oli avatud 10. jaanuarini. Sakraaltikandi näitus püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus aga 11. veebruarini. Veebruari lõpust aprillini oli võimalik sakraaltikandeid vaadata Kohila kiriku tornigaleriis.

Pühakodade riikliku programmi raames konserveeriti kevadel Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses "Kanut" Haapsalu Jaani kiriku kantslikate. Nüüd on see kauni tikandiga kirikutekstiil kasutusel altarikattena.

2. juunil pühitseti Valga Jaani kiriku uued rohelised altari- ja kantslikatted. Nende autor on Karin Varblane.

Valga kiriku roheline altarikate.

Marju Kullerkupp valmistas Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiilkäsitöö eriala lõputööna neli liturgilist värvi karikakatet Keila kirikule. 17. juunil said kirikulised enne ja pärast jumalateenistust neid katteid Keila kirikus vaadata. Suvel olid katted eksponeeritud Haapsalu kultuurikeskuses kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitusel. Karikakatted võeti Keila kirikus kasutusele lõikustänupühal.

Karikakatete väljapanek Keila kirikus 17. juunil.
Kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitus. Karikakatted on fotol vasakul.

10.-12. augustini toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmetele kuldtikandi kursus, mille eesmärgiks oli saadud oskuste rakendamine edaspidi mõne kirikutekstiili loomisel. Kuldtikandit on kirikutekstiilide valmistamisel kasutatud läbi sajandite ja see kaunis tikand sobib hästi ka tänapäevaste altari-, kantsli- ja karikakatete kaunistamiseks.
Kuldtikandit õpetas Lilian Bristol. Kursuslased said lähedalt vaadata Tallinna Kaarli kiriku kuldtikandiga altarikatet aastast 1938. Kursuse käigus tikkisid nad läbi samasuguseid motiive nagu on sel altarikattel. Kursuse korraldamise asjaliku poole eest kandis hoolt Signe Susi ja kursuse toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kuldtikandi kursuslased tööhoos.
Valmimisjärgus tikandinäidis.

19. augustil pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma taastatud Naissaare kabeli. Sündmus oli väga pidulik, kohal oli Rootsi kroonprintsess Victoria koos abikaasa prints Danieliga ja president Kersti Kaljulaid. Pühitsemise käigus asetati altarile katted ja kantslile kinnitati puldikate. Tekstiilid saadi Rootsist koos kiriku sisustusega.

18. novembril õnnistati Rapla kiriku uus punane põrandavaip.

Detsembris valmisid Haljala kiriku violetne ja valge altarikate. Nende autor on tekstiilikunstnik Elna Kaasik.

Haljala kiriku uued altarikatted (fotod: EELK Haljala kogudus).

7. detsembril avati Tallinna Jaani kiriku Lõunasaalis Anu Raua vaipade näitus "Issaristike". Tegemist ei ole küll otseselt kirikutekstiilide näitusega aga ristiusu ja kiriku teema käib läbi mitmetest Anu Raua loodud vaipadest. Näitus oli avatud tänavuse aasta 9. jaanuarini.

Vaade näitusele "Issaristike".

27. detsembril jõudis pärast seiklusi postiteenistuses kohale Põlva kiriku uus punane põrandavaip. Vaiba pikkus on 19 meetrit ja see katab kiriku vahekäiku peauksest altarini. Tegemist on väga ilusa kookosvaibaga. Selliste vaipade kasutamine Eesti kirikutes ulatub 1930. aastatesse. Need vaibad on armastatud kena väljanägemise ja vastupidavuse poolest. 1930. aastatel ostetud kookosvaipu on kasutusel veel õige paljudes Eesti luterlikes kirikutes, mis näitab nende vastupidavust. Muidugi sõltub palju ka sellest, kui palju inimesi mööda vaipa käib. Kokkuvõtteks – Põlva kogudus tegi hea valiku, mis minu südant küll väga rõõmustab!

Põlva kiriku uus põrandavaip (fotod: Toomas Nigola).



pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2017


Aasta tagasi jäi mul kirikutekstiilikroonika kirjutamata. Aga päris tegemata ma seda jätta ei taha. Enne kui postitan ülevaate eelmisel aastal toimunust, vaadakem tagasi üle-eelmisesse aastasse.

2016. kirikutekstiiliaasta kajastusse ei jõudnud aasta viimane uudis. Olgu see siis siin nimetatud – jõulupühadeks valmisid tekstiilikunstnik Ehalill Halliste loominguna Heimtali kirikule Võrumaal rohelist värvi altari- ja lugemispuldikate. Neist katetest ilmus ajalehes "Eesti Kirik" artikkel "Heimtali kirikus uued kirikutekstiilid".

2016. aastal Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Anu Rauast ilmus ajalehes "Eesti Kirik" aasta alguses artikkel "Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks". Ajakirjanik Liina Raudvassar kirjutab selles kristlikust temaatikast Anu Raua loomingus ja tema loodud kirikutekstiilidest.

Kevadel oli mul rõõm pidada kaks ettekannet. 23. märtsil rääkisin Eesti Vabaõhumuuseumis Maaarhitektuuri keskuse korraldatud tekstiilipäeval Eesti kirikutekstiilidest ning 30. märtsil Muinsuskaitseametis kunstimälestiste teabepäeval väärtuslike tekstiilide hooldusest kodus ja kirikus.

20.-21. mail käisime koos soome tekstiilikunstnikega tutvumas Tartu kirikute tekstiilidega. Meil oli suur rõõm külastada EMK Tartu Püha Luuka kirikut, EELK Maarja koguduse maja ning kirikut, Jaani kirikut ja Pauluse kirikut. Meid võtsid vastu ja rääkisid oma kirikutekstiilidest pastorid Priit Tamm, Joona Toivanen ja Kristjan Luhamets. Luuka kirikus jagas selgitusi ka tekstiilikunstnik Riste Laasberg, kes on sealsete tekstiilide autor. Tema loodud katted olid parasjagu vaatamiseks väljas kiriku kohvinurgas. Tartu-reisi teisel päeval külastasime Eesti Rahva Muuseumi. Oli väga sisukas ja hingerõõmustav reis. Suur tänu meid vastu võtnud kogudustele!

EMK Tartu Püha Luuka kirikus.
EELK Tartu Maarja koguduse majas.

27. mail annetas EELK tekstiilikunstnik Anu Rauale meediapreemia kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti. Sel puhul ilmus ajalehes "Eesti Kirik" Sirje Semmi sulest artikkel "EELK meediapreemia pälvib Anu Raud".

Kevadel kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõputööna oma teise magistritöö kirikutekstiilidest. Kui ma oma esimest kirikutekstiilide-alast magistritööd 1999. aastal plaanisin, siis väitsid mulle kaks väga auväärset isikut, et eesti kirikutekstiilidest ei ole materjali vähesuse tõttu võimalik magistritööd teha. Nüüd siis on magistritöid juba kaks. Kui esimene tutvustas luterliku kiriku 20. sajandi kirikutekstiile, siis teine keskendub kirikutekstiilide muinsuskaitse alla võtmisele. Töö kannab pealkirja "Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud" ning seda saab lugeda siit.
Veel enamgi – 2016. aastal kaitses Lilian Bristol magistritöö kuldtikandist, kus ta muu hulgas vaatles kuldtikandi kasutamist kirikutekstiilidel. Madli Sepper on kirjutamas magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest. Seega tuleb tõdeda, et materjali vähesuse üle kurta ei saa ja kirikutekstiilide vallas on veel palju uurida-kirjutada.

Suvel sai uued rohelised katted Viimsi Püha Jaakobi kirik. Need sündisid kohaliku päevakeskuse käsitööringi tööna.

Sügisel valmisid Tallinna Jaani kiriku violetsed altari- ja kantslikatted. See on neljas liturgiliste katete komplekt, mille Jaani kirik tekstiilikunstnik Tiina Puhkani tööna sai. Ees on veel musta värvi katete kudumine.

Tallinna Jaani kiriku altar.

29. oktoobril avati Tallinnas Jaani kirikus tekstiilikunstnik Tiina Puhkani loodud altari- ja kantslikatete näitus "Pühade värvid". Lisaks katetele olid näitusel eksponeeritud nende kavandid ning vaip "Evangeelium", millest Jaani kiriku katete valmistamine algtõuke sai. Näitus oli selle poolest tavapärasest erinev, et eksponaadid s.t. katted vahetusid vastavalt kirikuaasta kulgemisele ja parasjagu altaril- ja kantslil olevad katted olid osa näitusest. Pikemalt saab toimunust lugeda minu blogipostitusest.

24. novembril esines Madli Sepper Tartu Ülikooli ajaloo, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikooli sügiskooli raames ettekandega "Õigeusukiriku tekstiilide tähendused". Madli on Viljandi kultuuriakadeemia magistrant ja nagu eelpool mainitud kirjutab ta magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest.

Madli Sepper kõnelemas õigeusu kirikutekstiilidest.

Aasta lõpupoole ilmus kaks raamatut, milles ka minu artiklid sees.
Tallinna Linnamuuseum andis juubeli puhul välja kauni ja sisuka kogumiku "Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks" (koostaja Pia Ehasalu). Minu kirjutatud on selles muuseumi kogusse kuuluva kahe kirikutekstiili – kaasula ja karikakatte – tutvustus.
Tallinna Jaani kiriku sünnipäeva puhul ilmus Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamat "Kirik keset linna : 150 aastat Jaani kogudust". Seal kirjutan Jaani kiriku tekstiilidest.
Need on väga erinevat artiklit, millest esimese puhul tuli teha tõsist uurimistööd. Jaani kiriku raamatu tekst oli mul aga esimene selline, mis kirjutatud küll faktidele toetudes, kuid kuhu sai sisse pandud ka isiklikku suhet kirikutekstiilidesse.

 


Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus on ka Anu Männi artikkel Oleviste kiriku altarikattest ja Merike Neidorpi lugu Johann von Derfeldeni leinalipust, mille algne asukoht oli arvatavasti Tallinna Niguliste kirikus.

13. detsembril ilmus ajalehes "Eesti Kirik" intervjuu, milles Liina Raudvassar vestleb minuga kirikutekstiilide teemal. Intervjuud saab lugeda siit.

30. detsembril oli EAÕK Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus õigeusu sakraaltikandite näituse "Kõik mustrid minus kiitku Issandat" avamine. Näitusel olid eksponeeritud tänapäeval valminud tikandid koos ajaloolistega. Oma töid esitlesid Epp Haabsaar, Madli Sepper, Sirje Säär ja Eliisabet Tomasberg-Koidu. Sirje Säär ja Madli Sepper kõnelesid näitusest ka Pereraadio saates "Ortodoksia". Saadet saab kuulata siit (alates saateminutist 32:51).

Sirje Sääre tikandid.
Madli Sepperi loodud vaimulikurüüd.


reede, 28. detsember 2018

Kuidas altari- ja kantslikatteid hästi hoida

Kuidas kirikutekstiile hoiustada nii, et need püsiksid kaua ilusad ja vajaksid võimalikult vähe hoolt? Täna kirjutan kahest võimalusest, mida on kasutatud altari- ja kantslikatete puhul.

Kapp

Aastatel 2011-2014 valmistas tekstiilikunstnik Ehalill Halliste Hageri kirikule viis komplekti liturgilist värvi katteid. Igas komplektis on kolm eset – altarikate, kantslikate ja puldikate. Kokku on katteid 15. Tegemist on unikaalsete ja hinnaliste tekstiilidega, mis peaksid kogudust teenima aastakümneid ja hea hoidmise korral säilivad aastasadu.
Tekstiilide hoiustamiseks valmistas Hageri koguduse juhatuse esimees, kuldsete kätega meister Agu Kaljuste kapi. Igale komplektile on selles eraldi sahtel (kokku neli sahtlit, sest üks komplektidest on kasutusel ja neli kapis ootamas). Sahtlid on nii suured, et ühtegi katet ei ole vaja kokku voltida st ka kõige suuremad katted – altarikatted – saab asetada sahtlitesse laialilaotatuna. Altarikatte peale pannakse sama komplekti kantsli- ja puldikate. Kuna igale komplektile on oma sahtel, siis ei ole tüütut ja tekstiile kahjustava esemete üksteise alt otsimist. Sahtlite ees on küljel haakidega suletav uks, mis takistab tolmu sattumist kappi. Kapp sai tehtud selline, et kirsturaam mahub selle alla. Ruumi kokkuhoiu seisukohast on see väga hea lahendus. Samuti on kirikuteenijal mugavam katteid välja võtta ja tagasi panna, sest sahtlid ei ole liiga madalal.

Hageri kiriku altar ja roheline altarikate.
Kapp altari-, kantsli- ja puldikatete hoiustamiseks.
Kapp avatuna - igale katetekomplektile on oma sahtel.

Karbid

Alates 2012. aastast on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmistanud Tallinna Jaani kirikule neli imekaunist liturgilist värvi katete komplekti. Alguses hoiustati neid papptorude ümber keeratuna, et katetesse ei tekiks kortse. See ei olnud neile parim hoiustamisviis, sest rulli keeratuna pikalt seistes kippusid katted koolduma. Selleks, et katted ei vajaks enne altarile ja kantslile panekut sirgestamist, otsustati tellida nende hoiustamiseks karbid. Tasapindselt lebades on katted sirged ja ei vaja kasutusele võttes hooldust. Karbikaante külgedele said kleebitud liturgilist värvi paberitükid, et oleks ilma karpi avamata teada, millises karbis üks või teine komplekt on. Karbid telliti vastavalt altarikatte kui komplekti kõige suurema tekstiili mõõtmetele. On väga oluline, et karbid oleksid paraja suurusega. Liiga suures karbis võivad hakata tekstiilid libisema ja vajuda ühte serva kortsu. Liiga väikesesse karpi ei saa katteid kokkuvoltimata asetada. Jaani kiriku karbid on lastud valmistada spetsiaalsest arhiivipapist. Need karbid on üsna kallid aga arvestades, et nende kasutusaega saab mõõta aastakümnetes, ei ole see kulu väga suur.

Jaani kiriku altar ja violetne altarikate.
Karbid katete hoiustamiseks.
Violetsed katted karbis. Katete vahel on siidpaber.

 Tekstiile tuleks kasutada ja hoiustada viisil, et vajadus neid puhastada ja triikida oleks nii väike kui võimalik. Igasugune hooldamine – plekkide eemaldamine, tolmust puhastamine, pesemine, triikimine – kulutab tekstiili ja lühendab selle kasutusaega. Mida vähem tekstiili hooldada, seda parem. Samas mustus on tekstiilile kahjulik, sest on hea toidulaud kahjuritele. Tekstiilide hea väljanägemise ja pika kasutusaja nimel on parim, kui neid kasutatakse ja hoiustatakse viisil, et vältida nii palju kui võimalik nende määrdumist ja kortsumist.