Pühapäev, 19. detsember 2021

Violett liturgilise värvina

Advendiaeg hakkab lõppema ja viimaseid päevi on kirikute altaritel ja kantslitel violetset värvi katted.

Violetne värv sümboliseerib kannatust, patukahetsust, meeleparandust. Violetseid katteid kasutatakse suure paastu ajal enne ülestõusmispühi ja väikese paastu ehk advendiajal kuni jõulupühadeni. See on pühade ja rõõmu eelne aeg, mil ristiinimene valmistab end pühadeks ette. Violetsetel katetel kujutatud sümbolid teenivad sedasama eesmärki, mis värvgi. Seepärast võib neil ristimärgile lisaks näha karikat, okaskrooni, kibuvitsu ja teisi kannatusele viitavaid sümboleid. Altarikatte suur pind võimaldab sel kujutada ka sündmusi Jeesuse elust, kuid Eestis on selliseid katteid väga vähe.

Eesti luterlikus kirikus võeti seadlus viie liturgilise värvi kasutamise kohta vastu 1933. aastal. Selle ajani olid altari- ja kantslikatted kas punased või musta värvi. See ei tähenda, et kohe pärast seadluse vastu võtmist oleks hakatud massiliselt kirikutesse uusi rohelisi, valgeid ja violetseid katteid valmistama ja kuna aeg ajaloo pöördeliste sündmusteni jäi lühikeseks, siis ei ole 1930. aastate violetsetest tekstiilidest palju kirjutada. Silmapaistvaimateks näideteks sellest ajast on Tallinna Kaarli kiriku altari- ja kantslikatted 1938. aastast, mis valmisid Aino Schmidti ja Asta Heinsaare loominguna, ning Tallinna Jaani kiriku katted. Viimaste puhul ei ole autor teada, kuid kompositsioonilt, materjalide ja valmistamistehnika poolest on need väga sarnased Kaarli kiriku katetele. See annab alust oletada, et tegemist võib olla samade autorite tööga.

Tapa kiriku altarikate, 1935.

Tallinna Kaarli kiriku altarikate, 1938 (Aino Schmidt, Asta Heinsaar).

Tallinna Jaani kiriku altarikate, 1930. aastad.

Pärast II maailmasõda valmistatud altari- ja kantslikatted on sageli lihtsa kujundusega – liturgilist värvi kangale on õmmeldud paelast ladina rist. Tänaseni on kirikuid, kus ei ole violetseid katteid olnudki või muretseti esimene komplekt alles 1990. aastatel. Varasemast on siiski ka põnevaid erandeid. Nii näiteks on Kuusalu kiriku violetne altarikate aastast 1958 kaunistatud risti ja tähekestega (eeskujuks on võetud Tallinna Kaarli kiriku must altarikate) ning kirikuõpetaja Eduard Salumäe soovil on sellele lisatud tekst "VAADAKE JEESUSELE". Katte valmistas koguduse naispere.

Kuusalu kiriku altarikate, 1958.

Muutus tuli 1990. aastate alguses, kui laienes katetel kujutatavate kristlike motiivide hulk ja tikitud katetele lisandusid põimetehnikas valmistatud.

Karikakate Vigala kiriku violetsete katete komplektist, 1996-2001 (Ly Rumma).

Tartu Jaani kiriku altarikate, 2006 (Anu Raud).

Hageri kiriku altarikate, 2012 (Ehalill Halliste).

Järva-Jaani kiriku puldi-, altari- ja kantslikate, 2013 (Aune Taamal).

Peterburi Jaani kiriku altarikate, 2013 (Reet Talimaa).

Pickwa kabeli altarikate, 2013.

EMK Tartu Püha Luuka kiriku puldikate, 2015 (Riste Laasberg).

Tallinna Jaani kiriku atari- ja kantslikatted, 2017 (Tiina Puhkan).

Nüüd on jäänud veel paar päeva paastuaega ja peatselt saame osa jõulurõõmust. Violett vahetub välja valge värviga.

Pühapäev, 13. juuni 2021

Piiskopiristi kiirtepärjast

 

Enamasti kirjutan ma asjust, mida olen põhjalikult uurinud. Seekord on teistmoodi. Tänases loos on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Viskan küsimused õhku ja ehk kunagi pöördun selle teema juurde tagasi. Praegu ei saa, sest olen muude teemadega hõivatud. Piiskopiristiga seotud mõtted tuleb siiski kirja panna, et need ei kaoks ajatuulde nagu ei oleks neid olnudki.

Eesti luterliku kiriku piiskoppide rõivastest ning ametiristidest kirjutasin ma esmakordselt 2002. aastal oma magistritöös, mis aasta hiljem ilmus ka raamatuna. Käsitlesin neid teemasid lühidalt eelkõige töö mahu ja ülesehituse tõttu. Juba toona tekitas 1921. aasta piiskopirist minus küsimusi, kuid vastuste otsimine neile oli takistatud, sest piiskopirist ise asus minust väga kaugel ja fotot mul sellest ei olnud. Rist oli toona Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopi Udo Petersoo valduses Kanadas.

 Piiskopiristide lugu

1921. aastal pani Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom esimesele Eesti luterliku kiriku piiskopile Jakob Kukele pühitsemisel kaela piiskopiristi. Selle kullast piiskopiristi koos ketiga olid piiskopile kinkinud kogudused. Piiskop J. Kukk suri 1933. aastal. 1934. aastal andis tema lesk piiskopisaua, piibli ja mitra kirikule. Kullast kaelaristi oli kirik temalt juba varem ära ostnud. Rist läks üle järgmisele piiskopile ja pidid jääma edasipärandatavaks kõigile Eesti luterliku kiriku piiskoppidele. Uueks piiskopiks pühitseti 1934. aastal Hugo Bernhard Rahamägi. Pühitsemisel pandi kullast piiskopirist talle kaela. Kolmandaks piiskopiks valiti 1939. aastal Johan Kõpp, kes 1944. aastal Eestist lahkudes viis piiskopiristi endaga kaasa. Edasi kandsid seda risti Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopid.

1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivitile otsustati 1950. aastal valmistada uus ametirist. See on kujundatud sarnaselt Välis-Eesti peapiiskoppide kasutusse läinud piiskopiristile – Kristuse monogrammiga esiküljel ja kiirtega ristihaarade vahel. Kiirte kujundus on küll kahel ristil mõnevõrra erinev ning Kodu-Eesti peapiiskoppidele loodud ristil on kahel pool Kristuse monogrammi tähed A ja Ω.

2010. aastal Eesti ja Välis-Eesti luterlikud kirikud ühinesid. Piiskop Andres Taul tõi 2014. aastal Välis-Eesti peapiiskoppide kasutuses olnud ametiristi tagasi Eestisse ning andis üle EELK peapiiskopile Andres Põderile. Samal aastal pühitsetud peapiiskop Urmas Viilma hakkas kandma J. Kiivit sen. ja tema järglaste kasutuses olnud piiskopiristi aastast 1950. Eksiilkiriku kasutuses olnud piiskopiristi kandis ta esimest korda käesoleva aasta 6. juunil Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus.

Fotosid piiskop J. Kuke ametiristist võib vaadata siit ja siit.

Piiskopiristi kiirtepärg

Asjaolu, mis mis mulle juba ammu oma tööd kirjutades silma torkas, oli ristil kiirtepärja puudumine fotodel, millel on jäädvustatud piiskop Jakob Kukk piiskopirõivastes. Seevastu piiskopiristil, mida kandsid H. B. Rahamägi, J. Kõpp ja hilisemad Välis-Eesti peapiiskopid, on ristihaarade vahel kiired olemas. Piiskop J. Kukel on rist ilma kiirtepärajata ka tema esindusfotol ja selle järgi maalitud portreel. Ilma kiirtepärjata on ka rist, mis on piiskop J. Kukel kaelas vahetult pärast pühitsemist vastuvõtu ajal Kadrioru lossis.

 

Piiskop Jakob Kukk (vasakul) koos Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega pärast piiskopiks pühitsemist Kadriorus 5. juunil 1921 (Foto: Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2264.1.51.46)


Piiskop Jakob Kuke esindusfoto järgi maalitud portree (Foto: Vikipeedia)

Kas rist oligi algselt kiirtepärjata ja lisati kiired risti haarade vahele hiljem? Kui jah, siis miks ja millal?

Nagu ma eelpool mainisin müüs piiskop J. Kuke lesk piiskopiristi 1934. aastal luterlikule kirikule. Selle kohta kirjutati toonastes ajalehtedes: "Konsistooriumi neljapäevasel koosolekul otsustati endise piiskopi Jakob Kuke ametirist, mis oli tema eraomandus, osta konsistooriumile edaspidistele piiskoppidele kaelaskandmiseks. Esimeseks kandjaks oleks siis uus piiskop H. B. Rahamägi. Piiskop J. Kukk olla omal ajal selle risti eest maksnud 1000 krooni. /.../". Risti kirjeldus kõlab: "/.../ Rist on kaunis suur, pika kuldketiga. Eespool ta kannab Kristuse monogrammi, tagaküljel on sisse graveeritud: "Ole minu tallekeste karjane!" - "Eesti Evang.-lut. Usu kiriku ülemkarjasele 5.6.1921" /.../". Ajaleht ei ole muidugi usaldusväärne allikas, aga need lühiuudised annavad uurimissuuna tekitades mitu küsimust:

* Risti kirjelduses on mainitud küll Kristuse monogrammi, kuid mitte kiirtepärga.

* Piiskop J. Kukk olevat selle artikli sõnade kohaselt risti eest maksnud 1000 krooni. Varasemalt on jutt olnud, et rist kingiti piiskopile koguduste poolt.

* Miks maksti J. Kuke lesele risti eest, kui see oli juba 1921. aastal mõeldud jäädavaks piiskopi ametimärgiks st. edasiantavaks järgmistele piiskoppidele?

Tähelepanu äratab ka see, et rist osteti J. Kuke lese käest vaid 18 päeva enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist. Miks nii viimasel minutil? Asjaolu, et kirik saab uue piiskopi oli ju selge juba üle aasta varem – siis, kui piiskop J. Kukk suri. Rohkem kui aasta oli aega, et mõelda piiskopi riietuse ja tunnuste peale. Aga siin võib olla põhjuseks inimlik nähtus – ka tänapäeval kipub vaimulikuriietusele mõtlemine jääma viimasele minutile.

Piiskopiks pühitsemise järgselt tehtud fotol on H. B. Rahamäel kaelas kiirtepärjaga rist. Arvatavasti lisati kiirtepärg ristile kas vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist või tegi piiskop J. Kukk seda oma eluajal. Teine neist võimalustest seletaks ka asjaolu, et J. Kukk risti eest maksis – ta võis maksta ristile lisatud kiirtepärja eest. Kiirtepärja lisamise põhjuseks oli sel juhul oletatavasti õpetajaristi kasutuselevõtt Eesti luterlikus kirikus 1926. aastal. Vastavas otsuses on risti kirjeldus: "Ametirist ühes ketiga valmistatakse hõbedast. Rist on lihtne ladina- ehk passioonirist ja kannab esiküljel kullast Kristuse monogrammi, mille mõlemil poolel kullast tähed A ja Ω". Kui meenutada piiskopiristi kirjeldust "/.../ Eespool ta kannab Kristuse monogrammi /.../", siis selle seadusega oleks jäänud piiskopirist kujunduselt õpetajaristist tagasihoidlikumaks, sest sel puudusid tähed A ja Ω. Erinevust (ja erinevat väärtust/auväärsust) lisasid kasutatavad materjalid – piiskopirist oli valmistatud kullast ja õpetajaristi materjaliks oli seadusega määratud hõbe. Selle poolt, et kiirtepärg lisati vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist, on asjaolu, et pühitsemisel anti talle üle mitra ning ta on seda hiljem ka kasutanud. Kiirtepärja lisamine ristile võis tuleneda sellest, et piiskopi välistele tunnustele hakati H. B. Rahamäe ajal rohkem tähelepanu pöörama.

 

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 939 Ff)

Siinne arutlus on tehtud kättesaadavate materjalide põhjal. Arhiivimaterjalidesse kaevumine võiks anda siinsetele mõtetele kinnitust või midagi ka ümber lükata.


Reede, 2. aprill 2021

Must liturgilise värvina

 

Täna on Vaikne Laupäev. Liturgiline värv on must – sügava leina värv. Musta värvi katete kasutamine on EELK kirikuseadustiku kohaselt võimalik neljal päeval kirikuaastas. Need päevad on:

  • tuhkapäev (paastuaja algus)

  • Jeesuse surmapäev Suur Reede

  • Vaikne Laupäev

  • kõikide surnute mälestuspäev (2. november, hingedepäev)

Kirikuseadustiku kohaselt ei ole must värv nendel päevadel ainuke valik. Tuhkapäeval võib kasutada ka violetti ja hingedepäeval valget. Suurele Reedel ja Vaiksel Laupäeval võib jätta altari ja kantsli liturgilist värvi katteta või kasutada punast värvi katteid. Seega on kogudustel võimalik üldse mitte omada ja kasutada musta värvi kirikutekstiile. Aga kas peaks nende kasutamisest loobuma? Sügav lein on inimese elu osa – igaühel meist tuleb seda elus ette. Sügav lein Jeesuse surma pärast on kirikuaasta osa ja ristiinimese usuelu osa. Me ei saa sügavat leina vältida.

Must värv tekitab erinevaid arvamusi. Mulle tundub, et kirikus enam kui tavaelus. Tavaelus on must meie riietuse igapäevane osa. Kui vaadata inimesi enda ümber, siis väga paljude riietuses on musta, tumehalli, tumesinist tooni. Talvel pisut enam, suvel vähem. Me ei pelga musta. Veel enamgi – musta kantakse pidulikel sündmustel. Must on suursugune. Ehk pisut dramaatiline, kuid mitte tagasihoidlik, vaid väljakutset esitav. Must esinemisrõivas orkestrandi või koorilaulja seljas on tahaplaanile hoidev lastes muusikal ja solistil esile tõusta. Omamoodi solistid ja eristujad on musta rõivastunud punkarid ja teised mässumeelsed. Ja siis jälle tähelepanu kutsuv tagasihoidlikkus – väike must kleit ... Ka leinarõivastuses on must veel jäänud ehkki mitte enam nii tugevasti. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et must võib olla väga erinev, kuid inimesed ei pelga ega väldi seda.

Millised on musta värvi tekstiilid me kirikus? Must kate ei tähenda ilmtingimata tagasihoidlikkust. Must kate võib olla väga rikkalikult kaunistatud. Mustad katted ei tähenda lootuse puudumist. Nõnda nagu Suur Reede ja Vaikne Laupäev on ootuse päevad, nii on see ootus kootud ja tikitud ka katetesse. Lootusetus ja lootus üheskoos, sügav lein ja usk üheskoos.

Tallinna Jaani kiriku altarikate (1884)

Pindi kiriku altarikate (Ed. Drossi töökoda, 19. saj. IV veerand - 20. saj. algus)

Nissi kiriku altarikate (Ed. Drossi töökoda, 19. saj. IV veerand - 20. saj. algus)

Kose kiriku altarikate

Vigala kiriku altarikatte keskosa tikand (1904)

Ambla kiriku altarikate (20. saj. algus)

Viljandi Pauluse kiriku altarikate

Kaarma kiriku altarikate

Tallinna Kaarli kiriku altarikate (arvat. Aino Schmidt-Kosk, 1930. aastate II pool)

Kadrina kiriku altarikate

Jõelähtme kiriku altarikate

Haapsalu toomkiriku altarikate (Maasike Maasik, 1992)

Pickwa kabeli altari- ja puldikatted (Pille Pappel, 2013)

Järva-Jaani kiriku altarikate (Aune Taamal, 2014)

Hageri kiriku altarikate (Ehalill Halliste, 2014)

Laupäev, 2. jaanuar 2021

Õpetaja Laine Villenthali loodud kirikutekstiilid

 

Laine Villenthal (1922-2009) oli 1954. aastast Misso abikiriku ja 1964. aastast Pindi koguduse jutlustaja. Ta ordineeriti õpetajaks 1967. aastal. Pindi koguduses töötas ta õpetajana kuni 2003. aasta lõpuni. Aastatel 1984-2003 oli ta ka Petseri Peetri koguduse hooldajaõpetaja. 2004. aastast kuni oma surmani elas Laine Villenthal Nissi vennastekoguduse palvemajas ja oli abiks kohalikul kirikuõpetajal Lea Jants-Ylonenil.

Laine Villenthaliga kohtusin ma esimest korda õige ammu. See oli 2001. aastal Toilas EELK õpetajate konverentsil. Küllap olin selleks ajaks juba tema vaipadest kuulnud. See võis olla toonane konsistooriumi arhivaar Sirje Simson, kes mulle temast ja ta töödest kõneles. Toona konverentsil astus Laine Villenthal mu juurde, rääkisime paar sõna ja ta kinkis mulle enda pildiga kaardi. 2004. aastal käisin Pindi kirikus ja nägin tema valmistatud vaipasid ning altarilinapitse. Ta ise oli toona juba Pindi kiriku õpetaja ametikohalt lahkunud ja elas Nissis. Kirjutasin talle ja ta jagas mulle lahkelt infot nii Pindi, Vastseliina kui ka Petseri kiriku ja Misso abikiriku tekstiilide kohta. Nissis käisin ja kohtusin temaga 2004. ja 2008. aastal. Need olid väga toredad kohtumised.

Õp. Laine Villenthal (foto: Peeter Laurits)
 

Pindi kiriku altar 21.07.2004

Altarilinad

Laine Villenthal on kirjutanud mälestusteraamatus "Sina juhid minu elu" põgusalt ka tekstiilidest, mida ta valmistas. Sealt võib lugeda, et 1981. aasta 4. oktoobril tähistati Pindi kiriku juubelit – täitus sada aastat kiriku pühitsemisest. Peapiiskop Edgar Hark oli oma tervituskõne aluseks valinud 1. Moosese raamatu 28. peatükist 17. salmi: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!". Laine Villenthal heegeldas peapiiskopi valitud kõneteksti uue altarilina pitsi sisse.

Heegelfileetehnikas pits on altarilina kolmes servas – külgedel ja esiosas. Tekst on kogu pitsi ulatuses algusega altari tagumisest vasakpoolsest nurgast kuni parempoolse tagumise nurgani: JEHOOVA ON TÕESTI SELLES PAIGAS. MINA AGA EI TEADNUD SEDA! KÜLL ON SEESINANE PAIK KARDETAV! SEE POLE MUUD MIDAGI KUI JUMALA KODA JA TAEVA VÄRAV! (1Ms 28:16-17).

Altarilina äärepits (detail)

Teine altarilina, mille Laine Villenthal Pindi kirikusse valmistas, on üleni heegeldatud. Sellel on samuti kolmes servas tekst. See on Matteuse evangeeliumist: ARMASTAGE OMA VAENLASI! TEIE OLGE SIIS TÄIUSLIKUD, NÕNDA KUI TEIE TAEVANE ISA ON TÄIUSLIK. ÕNDSAD ON RAHUNÕUDJAD (Mt 5:44, 48, 9).

Altarilina (detail)

Laine Villenthali loodud altarilinad on kujunduselt lihtsad ja kenad ning samas sisult mõjuvad.

Vaibad

Oma raamatus meenutab Laine Villenthal, et Ungaris 1982. aasta konverentsi aegu nähtud kaunid käsitööd leidsid temas uuesti üles käsitööpisiku. Lasva kultuurimajas alustas tööd käsitööring külanõukogu sekretäri Asta Tammsalu juhendamisel. Laine Villenthal osales selle töös, kudus endale rõivaid ja tikkis pilte. Raamatus kirjutatu põhjal järgnes sellele kangakudumine. Tegelikkuses valmis tema vaip "Meie Isa" juba enne 1980. aastat.

Vaiba saamisloo kohta kirjutab Laine Villenthal:

Kord küsis ta (Asta Tammsalu – MR) minult, kas ma ei tahaks endale teha ka mõnd kirikuteemalist vaipa. Olin sellest ammugi unistanud, aga polnud julgenud rääkida. Enam ei tohtinud kahelda. Käsitööajakirjade mustrilehtedelt olin leidnud üksiku põleva küünla, ristikujuliste lilledega vaasi, risti ja krooni kujusid. Omaloominguna tegin piibliraamatu, armulauaveini karika ja leibade karbi. Asetasin need mõttes tervikuks nii, nagu oleksid need esemed altarilaual. Mõtlesin sellist altarit kududa vaibale kolm rida järjest. Kui Astale – ta oli parajasti valimisjaoskonnas telefonivalves – selle näha viisin, oli ta päri. Loov kunstnikutaip temas lisas aga kohe juurde: "Kas kirikus ei ole mõnd üldtuntud lauset, mille võiks asetada keskmise mustrirea asemele?" See sai mulle uueks mõtlemisülesandeks. "AU OLGU JUMALALE KÕRGES", tuli esimesena meelde. Laiuselt oli see paras, aga pikkuselt oleksid tähed saanud ebatavaliselt ülikõrged. Teiseks mõtlesin Jeesuse õpetatud palvesõnu: "MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS! PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI; SINU RIIK ..."

Kui need Astale vaatamiseks viisin, jõudsime ühisele järeldusele: MEIE ISA PALVE algussõnad. Igaüks peab ise edasi mõtlema. Põhitoonideks valisin tumepruuni, helepruuni ja helebeeži, mustrivärviks kuldkollase. Asta määras vaiba põhja kudumi mustri. Töö algas, kulges. Mu teised tööd läksid kevadel kultuurimajja näitusele, selle kinnitasin valmissaanuna koguduse kantselei seinale, sest selles ruumis töötasin ise ja sealt otsisid mu üles koguduse liikmed iga kord, kui nad mind vajasid. Õhtul tuli Asta vaipa vaatama ja avaldas kahjutunnet, et seda ei saanud näitusele viia. Ütlesin talle naerdes: "Siis oleks ju näitus ideeliselt läbi kukkunud." 

Vaip "Meie Isa"

Laine Villenthal kirjutab oma mälestustes, et vaibal kujutatud motiivid võttis ta ajakirjadest. Rist ja kroon tema vaibal on samasugused nagu need on Pindi kiriku valgete katete heegeldatud äärepitsidel. Need pitsid on omakorda valmistatud Kadrina altarilina pitsi eeskujul (sama mustriga pitse on veel mõnes Eesti kirikus, kuid see on juba mõne teise postituse teema). Tõenäoline on, et risti ja krooni kujutise sai Laine Villenthal Pindi kiriku katetelt.

Laine Villenthali viimastel eluaastatel oli vaip tema kodus toa seinal. Tema matustel sai vaibast kirstukate.

Pindi kirikus on kaks Laine Villenthali valmistatud põrandavaipa.

Kiriku pikihoone vahekäigus on telgedel kootud geomeetrilise mustriga 12 meetri pikkune vaip. See valmis Laine Villenthali meenutuste kohaselt umbes 1987. aastal. Raamatus "Sina juhid minu elu" on ta vaiba valmimise kohta kirjutanud:

Kiriku pikk põrandavaip juhtis tähelepanu uuendamise vajadusele. Palusin kogudusenaisi koelõnga valmistamiseks tuua lambavilla. Vahetasime villa lõnga vastu ja lasime selle värvida pruuniks ning beežiks. Lõimeks saime võrguniiti. Koguduseliikme Koidu Vassiljeva käest saime tema ema Luise Sireli laiad kunstkangasteljed koguduse omandiks. Millegipärast tuli mul isu ise kuduma hakata. Konsulteerisin Võrus elava endise Lasva valla Maanaisteseltsi esinaise Irma Nassariga. Tema valis mustri ja õpetas mind seda kuduma. Irma tõi kohale tema abikaasa Richard Nassar, kes meie ühistööd ka hoolega pidevalt jälgis. Kuulsin inimestelt, kes seda abielupaari lähemalt tundsid, et mõlemad töötavad käsitöömeistritena, kuid eriti hästi õnnestuvat mehe käes värvitoonide valimised. Suvel alustasin ja valmis sain jõululaupäeval. Roosi jt rõõmustasid, et kasutusele saab võtta just jõululaupäeval, Jeesuse sünnipäeval Õnnistegija auks. 

 
Detail vaibast.

Pikihoone vaip on ilus ja rahulik. See teeb kirikuruumi pidulikumaks ja hubasemaks. Tagasihoidlikud värvid ja kujundus ei mõju pealetükkivalt, vaid lasevad esile tõusta sel, mis kirikuruumis olulisim – altaril.

Teine Laine Villenthali valmistatud vaip on altaris – kohas, kus jumalateenistuse ajal vaimulikud teenivad. Tikitud vaibal on kaheksakandade vahel tekst Teisest Moosese raamatust "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5). Vaiba kitsas äärekirjas korduvad samad tillukesed geomeetrilised motiivid nagu on Laine Villenthali loodud altarilinade heegelpitsides teksti ääristamas.

Värvidelt sarnane pikihoone vaibale tõmbab see vaip tekstiga ometigi tähelepanu. Sõnum sel vaibal rõhutab altari ja kiriku pühadust.

Tekstidega kirikutekstiile ei ole meie luterlikus kirikus just palju. Laine Villenthali tekstiilid on erilised nagu ta isegi oli oma usus, armastuses ja teenimises eriline.

Teisipäev, 29. detsember 2020

Kirikutekstiilikroonika 2020

 Üks aasta hakkab jälle lõpule jõudma ja on aeg mõned mulle teada olevad sündmused kirja panna. Tavapäraselt on need reastatud ajalises järjekorras.

Ridala koguduse õpetaja Küllike Valk valmistas oma teenitavasse kirikusse altarilina heegelpitsi. Pitsi mustri võttis ta Vigala kiriku heegelpitsidelt, mis valmisid üle saja aasta tagasi koguduse õpetaja Moritz Maximilian Buschi abikaasa Marie tööna. Ridala kiriku pitsi valmimisest saab lugeda siit.

Ridala kiriku altar uue altarilinaga

Altarilina pitsi detail

Vigala koguduse mõjutused (küll palju hilisemast ajast) jõudsid selle aasta suvel ka Pärnu-Jaagupi kirikusse. Sealse käsitööringi naised koos hooldajaõpetaja Kristiina Jõgiga valmistasid punased altari- ja kantslikatted, karikakatte ning stoola. Ise ma katteid oma silmaga näinud veel ei ole, kuid fotodelt paistab, et kasutatud on värvilist heegeldust ja esemed on mõnevõrra sarnased tekstiilidele, mida õpetaja Kristiina Jõgi on heegeldanud Vigala kirikusse. Peapiiskop Urmas Viilma sõnul punaseid kirikutekstiile enne kogudusel kasutada ei olnud. Küllap need olid 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel kirikus siiski olemas ja kasutusel, kuid mingil ajal kasutusest kõrvale jäetud ja hävinud.

Harju-Madise kogudus sai septembris Soome sõpradelt Masku koguduse tekitegijate ringilt kümme kootud lappidest tekki, mida külmas kirikus istumise alla või õlgadele panna. Neid tekke nimetatakse Ema Teresa tekkideks, sest algselt hakati neid tegema tema lastekodu jaoks Indias.

11. oktoobril pühitseti Risti kiriku roheliste katete komplekt – altari- ja kantslikate. Selle autor ja valmistaja on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan. Katete kavandite loomisel on olnud inspiratsiooniks kiriku seinamaalingud ja aknavitraažid. Varasemalt Risti kirikus rohelisi katteid teadaolevalt ei olnud.

Risti kiriku roheline altarikate

Risti kiriku roheline kantslikate

Lõikustänupühal annetas Soome Mikkeli kogudus Tallinna Peeteli kogudusele neli liturgilist värvi lugemispuldikatet. Katete autor on tekstiilikunstnik Anu Raud ja need valmisid aastatel 2003-2004 Mikkeli toomkirikule Soomes.

Põltsamaa kirik saab uued põrandavaibad. Vaipade valmistajaks on käsitöömeister Kersti Pook. Novembris kudus ta valmis esimese – 27 meetri pikkuse – lõimeripstehnikas vaiba. Uued vaibad valmivad olemasolevate 1956.-1957. aastal kootud vaipade eeskujul. Vanade vaipade mustri on loonud kunstnik Rudolf Sepp ja vaibad kudusid Aino Välbe (Meerits) ja Paula Roosvald. Põltsamaa kiriku uuest vaibast saab lähemalt lugeda näiteks siit. Põltsamaa kirik on teine kirik, mis sel sajandil saab uued lõimeripstehnikas käsitööna valmivad põrandavaibad. Esimene oli Urvaste kirik, kuhu kudus vaibad Karmen Kroonmäe 2013. aastal.

Mardipäeval 10. novembril toimus Tallinna Jaani kirikus sümpoosion "Kirikutekstiil kui sõnumikuulutaja". See oli kolmas sümpoosion Muinsuskaitseameti ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koostöös toimuvate sümpoosionite reas. Tervitussõnad ütlesid Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ja Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Viimane luges ette ka piiskop Tiit Salumäe tervituse. Ettekannetega astusid üles Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir, Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Janika Turu, tekstiilikunstnik Ehalill Halliste ja mina. Sümpoosioni ajaks olid vaatamiseks välja pandud Tiina Puhkani valmistatud Jaani kiriku altari- ja kantslikatted. Käärkambri juurde vitriinidesse olin koos abilistega seadnud üles näituse Jaani kiriku armulauatekstiilidest ja katetest. Seda näitust saab vaadata kuni 7. jaanuarini.

Valik Tallinna Jaani kiriku armulauatekstiile

Valik Tallinna Jaani kiriku altari- ja kantslikatteid

Esimese advendi jumalateenistusel pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris uus välisuksest altarini ulatuv põrandavaip. See on punast värvi ja ääristatud vabadusristi lihtsustatud kujutistega. Vaip valmistati Vändra ettevõttes OÜ Valley ja on nende kingitus kirikule.

21. detsembril pühitses peapiiskop Urmas Viilma Saku Toomase kiriku. Altaripildiks on ses kirikus tekstiilikunstnik Maasike Maasiku loodud vaip aastast 1989. Algselt kooti vaip Keila kirikuaias asuva Vääna mõisnike Stackelbergide perekonna matusekabeli jaoks. Kabel restaureeriti 1989. aastal ja oli plaan hakata seal korraldama ilmalikke matuseid. Plaanid aga muutusid ja ühtki matust selles kabelis ei toimunud. Vaip rippus kabeli seinal 31 aastat kuni peapiiskop Urmas Viilmal tekkis mõte, et see vaip võiks olla uue peatselt valmiva Saku kabeli altaripildiks. 22. septembril võeti vaip Stackelbergide kabeli seinalt maha. Vaiba korrastasid Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse "Kanut" konservaatorid ning nüüd on see sõnumikuulutajaks Saku Toomase kirikus.

Vaip Stackelbergide kabelis

Vaip Saku kirikus altaripildina

Kui midagi olulist siin nimetamata jäi, siis palun asjaosalistel sellest mulle teada anda. Olen alati tänulik teabe eest kirikutekstiilide vallas toimunust ja toimuvast.

Kolmapäev, 8. juuli 2020

Kileribadest kirikuvaibaks


Vaatan, et olen oma postitustest kirjutanud õige palju põrandavaipadest. Olgu siis veel ühe vaiba lugu siinkohal kirja pandud.

Saaremaal Kärla kirikus käisin esamkordselt 23. septembril 2000. aastal. Olin siis noor ja roheline kirikutekstiilide uurija ja astusin sel teel oma esimesi samme. Kärla kirikus oli kaks tähelepanuväärset kirikutekstiili – üks vana valge altarikate, millest kirjutan kunagi hiljem, ja kileribadest põrandavaip kiriku pikihoones.
Kileribadest valmistatud põrandavaipadega olin varemgi kokku puutunud, sest mu ema heegeldas neid. Ta kasutas selleks ribadeks lõigatud piimapakke. Kärla kiriku vaip oli aga telgedel kootud. Tegin toona vaibast fotod ja märkisin valmistajate nimed üles.

13 aastat hiljem otsustasin vaiba kuduja üles otsida, et temalt endalt kuulda vaiba saamise lugu. See oli mõneti eriline ettevõtmine, sest sain kirikuõpetajalt küll tema aadressi, kuid mitte telefoninumbrit. Pidin kohale saabuma etteteatamata, mida ma tavaliselt ei tee. 3. augustil 2013 olin taas Saaremaal. Jõudnud külla uurisin kohalikelt, et millises majas proua Leili V. elab. Leidsin ta elamise hõlpsasti üles. Mind võttis lahkelt vastu elurõõmus naisterahvas. Ei lugenud midagi, et ma etteteatamata kohale ilmusin. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Ta rääkis, et valmistas Kärla kiriku põrandavaiba 1975. aasta kevadpühadeks. Lõime pani üles ta ema Marta L, kes oli ühtlasi kirikunõukogu liige. Leili kudus pärast tööd ja nädalavahetustel. Kogudusel oli toona noor uus õpetaja Elmar Reinsoo, kes kiriku korda tegi. Enne teda olevat Kärla kirik olnud halvas seisukorras. Uue vaiba idee tuli koos kiriku korrastamisega. Leili töötas Saare kombinaadis (Kahu vabrikus Kuressaares), kus ta oma leivatööna vaipu kudus. Kärla kiriku põrandavaiba muster ongi kombinaadist pärit. Kombinaadis tehti nii villaseid kui ka kaltsuvaipasid. Kärla kiriku vaiba valmistas Leili, nagu eespool mainitud, kileribadest. Neid sai ta Tallinnast ja need olid kaabli valmistamise jäägid. Leili kiitis, et see on hea pehme materjal. Ta arutas, et peaks kirikule uue vaiba kuduma. Tal on veel poole vaiba jagu seda materjali alles!


Leilil olid teljed üleval ka tol päeval, mil teda külastasin. Palusin, et ta näitaks mulle neid vaipasid, mida ta nüüd kudunud on. Ta tõigi neli vaipa, mis tal kodus olid, mulle näha. Ühe vaiba materjali kohta rääkis ta järgmist: Teed, mis tema talu juurest mööda läheb, kasutati ühel rallisõidul. Sõidu ajaks oli tee piiratud sinivalgete kilest lintidega. Kui ralli lõppes, ei tulnud keegi linte ära korjama. Lõpuks kerisid Leili lapsed lindid kokku ja tõid talle kudumismaterjaliks. Ühte väikesesse vaipa oligi neid linte kootud. Leili ütles, et sinine värv kulub küll vaibalt maha aga temal pole sellest midagi.



See on huvitav, kuidas kodus kasutatud materjalid ja kodusisustuses olevad mustrid on kirikusse jõudnud. Eks inimesed tikkisid-kudusid põrandavaipadesse seda, mis oli tuttav ja omane. Põrandavaipa ongi keeruline kristlikku sümboolikat kududa, sest igale sümbolile ei sobi jalaga astuda. Sellevõrra on põrandavaipade valmistamine olnud ka lihtsam, et ei ole pidanud otsima ristiusu sõnumit kandvat mustrit, vaid mustri valikul on olnud määravaks ilu ja pidulikkus.


P.S.
Tehismaterjalidest vaipade kirikusse ostmisel peab olema pisut ettevaatlik. Olenevalt kiriku sisekliimast võib juhtuda, et vaiba alla hakkab niiskus kogunema. Kui vaip on kodus valmistatud, siis on see oht arvatavasti väiksem, sest kodukootud vaipade kude ei ole nii tihe ja laseb seetõttu õhku läbi.

Teisipäev, 28. aprill 2020

Käsitöövaibad altariruumis

Varasemalt olen kirjutanud siin lõimeripsvaipadest kiriku pikihoones. Vaipu võib leida kirikuhoones mujalgi. Seekord suundume kooriruumi ja heidame pilgu esmalt altarivaipadele. Need on vaibad, mis asuvad seespool altariaeda ja neile astub kirikuõpetaja jalg. Kirikulised altarisse ei lähe ning kaugelt kirikupingist need vaibad neile kätte ei paista. Küll aga on altarivaip silme ees neil, kes kogunevad altari äärde – armulaualised, ristitavad ja nende lähedased, leerilapsed ning noorpaarid.
Enamasti on Eesti kirikute altarites vabrikutes toodetud vaibad. Need on ostetud poest ja on samasugused nagu on me kodudes. Vahel harva aga on altaris käsitööna valminud vaip. Ka sel puhul ei ole altarivaibal erilist kiriklikku mustrit. Vaiba valmistamiseks on kasutatud mõnda ilusat kirikusse sobivat kavandit. Mine tea – äkki leidub samasuguste mustritega vaipasid ka Eesti kodudest.

Tutvustan siin tikitud altarivaipasid, mida oma kirikukülastustel kohanud olen.

Ridala kiriku vaiba tikkis õpetaja Arved Pauli perekond umbes aastatel 1956-1960.

Ridala kiriku altar

Ridala kiriku altarivaip

Detail Ridala kiriku altarivaibast - pleekimata vaiba serv, kus on näha vaiba algsed värvid.

Imeilus tikitud vaip on Pilistvere kiriku altaris. Selle valmistajad ja valmistusaeg on mulle kahjuks teadmata.

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altarivaip

Pindi kirikus on kaks altarivaipa. Otse altari ees oleva vaiba tikkis kirikuvanem Eha Harak 1980. aastatel.

Pindi kiriku altar ja altarivaip

Pindi kiriku altarivaip (detail)

Teise altarivaiba tikkis Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal 1990. aasta paiku. Kui ma eelpool nimetasin, et altarivaibal ei ole erilist kiriklikku mustrit, siis see vaip on erand - sellel on tekst Vanast Testamendist: "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5).

Pindi kiriku altarivaip

Viimane vaip, millest ma seekord kirjutan, on Kuusalu kiriku pruudivaip. Selle tikkisid 1957.-58. aastal koguduse naised. Ehkki nimetus on sel vaibal "pruudivaip", kasutati seda ka muudel pidulikel sündmustel lisaks laulatusele. Kui eelpool nimetatud vaibad on kasutusel altaris, siis Kuusalu kiriku pruudivaip laotati altariaia ette – kohale, kus pruutpaar laulatuse ajal seisab. Selle vaiba sünniloost on kirjutanud Ester Paenurm ajalehe "Eesti Kirik" 2000. aasta 15. novembri numbris. Toon siin välja mõned faktid tema artiklist. Vaip tikiti ristpistes villaste lõngadega. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis harutati lahti ja õmmeldi omavahel kokku. Muster oli pärit arvatavasti ühest saksa ajakirjast. Lõngad koguti annetusena, need värvis vajalikesse toonidesse koguduse õpetaja abikaasa.

Kuusalu kiriku pruudivaip

Ehk innustab siinne tutvustus mõnda kogudust ka oma kodukirikusse vaipa tikkima. See on päris suur töö, aga hulgakesi tehes rõõmsalt teostatav.


Täiendus 19. juunist 2020:

Eile leidsin "Nõukogude Naise" 1955. aasta veebruarinumbri tagakaanelt G. Leškina vaibakavandi. See tuli mulle kohe tuttav ette. Selgus, et Kuusalu kiriku pruudivaiba muster ei pärinegi saksa ajakirjast, vaid on Eesti tekstiilikunstniku Galina Leškina (1925-2009) looming. Aga nagu ikka käsitöö puhul kipub juhtuma - kavand ei ole vaibaks saanud üks-ühele, vaid seda on pisut muudetud. Selle eesmärk oli ilmselt teha pikem vaip, kui G. Leškina muster võimaldas.