Kuvatud on postitused sildiga Anu Raud. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Anu Raud. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 4. juuli 2022

Anu Raua kirikutekstiilid

 Suvi on reisimise aeg. Ehk soovib keegi võtta ette teekonna kirikutesse, kus on Anu Raua vaibad. Sel juhul saab juhatust seekordsest kirjatükist. Muidugi võib Anu Raua kirikuvaipasid minna vaatama ka muul ajal ja ka mitte kõiki korraga. Eks nad olegi Eestimaa erinevates otstes. Kirikutekstiilide hulk Anu Raua loomingus on üsna väike, kuid igaüks neist on tähelepanu väärt.

Tekstiilitehnika poolest on kõik Anu Raua loodud kirikutekstiilid vaibad. Kasutamisviisi järgi on tegemist kahte tüüpi tekstiilidega – üks rühm on seinavaibad ja teise rühma kuuluvad liturgilistes värvides altari- ja lugemispuldikatted. Anu Raud on loonud nelja Eesti kirikusse viis seinavaipa. Liturgilistes värvides katted on kahes kirikus. Seinavaibad ei ole otseselt liturgilised tekstiilid. Seepärast võib nende kavandamisel olla kunstniku mõttelend vabam, kui altari- ja kantslikatete puhul. Aga ka katete loomisel ei ole Anu Raud kinni traditsioonilistes motiivides, vaid on lasknud end juhtida sellest mis hinges – usust ning rahvakunstipärandist.

Igast Anu Raua vaibast ja katetekomplektist oleks võimalik pikalt kirjutada, kuid neist on õige palju juttu ajaleheartiklites, Facebooki postitustes, raamatutes. Lisan siia vaid kaks viidet. Soovitan vaadata saadet “Vaibakunstnik Anu Raud” sarjast “Ajalik ja ajatu” ning lugeda Anu Raua ja Jaan Tammsalu raamatut “Vaimulikud mõtisklused. Kolmas raamat” (2014).

 

Anu Raua esimene kirikuvaip on 1994. aastal valminud “Ristivaip” (“Teerist”) Viljandi Jaani kiriku kooriruumi seinal.

"Ristivaip", 1994

Viljandi Jaani kirikus on teinegi Anu Raua loodud vaip. See on kiriku pikihoone idaseinal asuv “Taevaredel” 1996. aastast.

"Taevaredel", 1996

Aastatel 2003.-2004. valmisid liturgilist värvi katted “Ristivaip” I-IV Mikkeli toomkirikule Soomes. Kokku on neid neli tekstiili – roheline, punane, violetne ja valge. 2020. aastal anti katted üle Tallinna Peeteli kirikule ja on nüüd seal lugemispuldi katetena kasutusel.

Anu Raua loodud nelja liturgilist värvi katted on ka Tartu Jaani kirikus. Punased katted valmisid kiriku pühitsemiseks 2005. aastal. Kokku on tekstiile kaheksa – altarikatted “Püha Vaim” (punane), “Ingel” (valge), “Pühakiri” (violett) ja “Kaks kala” (roheline) ning lugemispuldi katted “Talleke” (punane ja valge) ning “Hea karjane” (violett ja roheline). Kogu komplekt sai valmis aastal 2007.

"Kaks kala", 2007

Vainupea kabelisse 2011. aastal paigutatud vaip “Armuaeg” oli algselt kabelis altaripildiks. Hiljem tõstis kogudus vaiba kabeli pikihoone idaseinale.

"Armuaeg", 2010

2014. aastast on Tallinna Jaani kirikus altari kõrval seinal vaip “Issaristike”. Selle vaiba kudumise idee mõlkus Anu Raual mitu aastat meeles. Enne oma püsiasukohta jõudmist ja ka hiljem on vaip olnud mitmel näitusel.

"Issaristike", 2014

Võrumaal Heimtali Peetri kiriku seinal altarist vasakul on 2015. aastal valminud vaip “Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!”.

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta", 2015 (foto Anu Raua kogust)

Anu Raua loodud kirikutekstiile on ka Soomes – 1998. aastal valminud “Rukkilinnud” Porvoo Maarja kiriku kabelis ja “Rõõmusõnum” (2003) Mikkeli toomkirikus.

"Rõõmusõnum", 2003

 

pühapäev, 19. detsember 2021

Violett liturgilise värvina

Advendiaeg hakkab lõppema ja viimaseid päevi on kirikute altaritel ja kantslitel violetset värvi katted.

Violetne värv sümboliseerib kannatust, patukahetsust, meeleparandust. Violetseid katteid kasutatakse suure paastu ajal enne ülestõusmispühi ja väikese paastu ehk advendiajal kuni jõulupühadeni. See on pühade ja rõõmu eelne aeg, mil ristiinimene valmistab end pühadeks ette. Violetsetel katetel kujutatud sümbolid teenivad sedasama eesmärki, mis värvgi. Seepärast võib neil ristimärgile lisaks näha karikat, okaskrooni, kibuvitsu ja teisi kannatusele viitavaid sümboleid. Altarikatte suur pind võimaldab sel kujutada ka sündmusi Jeesuse elust, kuid Eestis on selliseid katteid väga vähe.

Eesti luterlikus kirikus võeti seadlus viie liturgilise värvi kasutamise kohta vastu 1933. aastal. Selle ajani olid altari- ja kantslikatted kas punased või musta värvi. See ei tähenda, et kohe pärast seadluse vastu võtmist oleks hakatud massiliselt kirikutesse uusi rohelisi, valgeid ja violetseid katteid valmistama ja kuna aeg ajaloo pöördeliste sündmusteni jäi lühikeseks, siis ei ole 1930. aastate violetsetest tekstiilidest palju kirjutada. Silmapaistvaimateks näideteks sellest ajast on Tallinna Kaarli kiriku altari- ja kantslikatted 1938. aastast, mis valmisid Aino Schmidti ja Asta Heinsaare loominguna, ning Tallinna Jaani kiriku katted. Viimaste puhul ei ole autor teada, kuid kompositsioonilt, materjalide ja valmistamistehnika poolest on need väga sarnased Kaarli kiriku katetele. See annab alust oletada, et tegemist võib olla samade autorite tööga.

Tapa kiriku altarikate, 1935.

Tallinna Kaarli kiriku altarikate, 1938 (Aino Schmidt, Asta Heinsaar).

Tallinna Jaani kiriku altarikate, 1930. aastad.

Pärast II maailmasõda valmistatud altari- ja kantslikatted on sageli lihtsa kujundusega – liturgilist värvi kangale on õmmeldud paelast ladina rist. Tänaseni on kirikuid, kus ei ole violetseid katteid olnudki või muretseti esimene komplekt alles 1990. aastatel. Varasemast on siiski ka põnevaid erandeid. Nii näiteks on Kuusalu kiriku violetne altarikate aastast 1958 kaunistatud risti ja tähekestega (eeskujuks on võetud Tallinna Kaarli kiriku must altarikate) ning kirikuõpetaja Eduard Salumäe soovil on sellele lisatud tekst "VAADAKE JEESUSELE". Katte valmistas koguduse naispere.

Kuusalu kiriku altarikate, 1958.

Muutus tuli 1990. aastate alguses, kui laienes katetel kujutatavate kristlike motiivide hulk ja tikitud katetele lisandusid põimetehnikas valmistatud.

Karikakate Vigala kiriku violetsete katete komplektist, 1996-2001 (Ly Rumma).

Tartu Jaani kiriku altarikate, 2006 (Anu Raud).

Hageri kiriku altarikate, 2012 (Ehalill Halliste).

Järva-Jaani kiriku puldi-, altari- ja kantslikate, 2013 (Aune Taamal).

Peterburi Jaani kiriku altarikate, 2013 (Reet Talimaa).

Pickwa kabeli altarikate, 2013.

EMK Tartu Püha Luuka kiriku puldikate, 2015 (Riste Laasberg).

Tallinna Jaani kiriku atari- ja kantslikatted, 2017 (Tiina Puhkan).

Nüüd on jäänud veel paar päeva paastuaega ja peatselt saame osa jõulurõõmust. Violett vahetub välja valge värviga.

teisipäev, 29. detsember 2020

Kirikutekstiilikroonika 2020

 Üks aasta hakkab jälle lõpule jõudma ja on aeg mõned mulle teada olevad sündmused kirja panna. Tavapäraselt on need reastatud ajalises järjekorras.

Ridala koguduse õpetaja Küllike Valk valmistas oma teenitavasse kirikusse altarilina heegelpitsi. Pitsi mustri võttis ta Vigala kiriku heegelpitsidelt, mis valmisid üle saja aasta tagasi koguduse õpetaja Moritz Maximilian Buschi abikaasa Marie tööna. Ridala kiriku pitsi valmimisest saab lugeda siit.

Ridala kiriku altar uue altarilinaga

Altarilina pitsi detail

Vigala koguduse mõjutused (küll palju hilisemast ajast) jõudsid selle aasta suvel ka Pärnu-Jaagupi kirikusse. Sealse käsitööringi naised koos hooldajaõpetaja Kristiina Jõgiga valmistasid punased altari- ja kantslikatted, karikakatte ning stoola. Ise ma katteid oma silmaga näinud veel ei ole, kuid fotodelt paistab, et kasutatud on värvilist heegeldust ja esemed on mõnevõrra sarnased tekstiilidele, mida õpetaja Kristiina Jõgi on heegeldanud Vigala kirikusse. Peapiiskop Urmas Viilma sõnul punaseid kirikutekstiile enne kogudusel kasutada ei olnud. Küllap need olid 19. sajandil ja 20. sajandi esimesel poolel kirikus siiski olemas ja kasutusel, kuid mingil ajal kasutusest kõrvale jäetud ja hävinud.

Harju-Madise kogudus sai septembris Soome sõpradelt Masku koguduse tekitegijate ringilt kümme kootud lappidest tekki, mida külmas kirikus istumise alla või õlgadele panna. Neid tekke nimetatakse Ema Teresa tekkideks, sest algselt hakati neid tegema tema lastekodu jaoks Indias.

11. oktoobril pühitseti Risti kiriku roheliste katete komplekt – altari- ja kantslikate. Selle autor ja valmistaja on tekstiilikunstnik Tiina Puhkan. Katete kavandite loomisel on olnud inspiratsiooniks kiriku seinamaalingud ja aknavitraažid. Varasemalt Risti kirikus rohelisi katteid teadaolevalt ei olnud.

Risti kiriku roheline altarikate

Risti kiriku roheline kantslikate

Lõikustänupühal annetas Soome Mikkeli kogudus Tallinna Peeteli kogudusele neli liturgilist värvi lugemispuldikatet. Katete autor on tekstiilikunstnik Anu Raud ja need valmisid aastatel 2003-2004 Mikkeli toomkirikule Soomes.

Põltsamaa kirik saab uued põrandavaibad. Vaipade valmistajaks on käsitöömeister Kersti Pook. Novembris kudus ta valmis esimese – 27 meetri pikkuse – lõimeripstehnikas vaiba. Uued vaibad valmivad olemasolevate 1956.-1957. aastal kootud vaipade eeskujul. Vanade vaipade mustri on loonud kunstnik Rudolf Sepp ja vaibad kudusid Aino Välbe (Meerits) ja Paula Roosvald. Põltsamaa kiriku uuest vaibast saab lähemalt lugeda näiteks siit. Põltsamaa kirik on teine kirik, mis sel sajandil saab uued lõimeripstehnikas käsitööna valmivad põrandavaibad. Esimene oli Urvaste kirik, kuhu kudus vaibad Karmen Kroonmäe 2013. aastal.

Mardipäeval 10. novembril toimus Tallinna Jaani kirikus sümpoosion "Kirikutekstiil kui sõnumikuulutaja". See oli kolmas sümpoosion Muinsuskaitseameti ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koostöös toimuvate sümpoosionite reas. Tervitussõnad ütlesid Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ja Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu. Viimane luges ette ka piiskop Tiit Salumäe tervituse. Ettekannetega astusid üles Püha Vaimu koguduse õpetaja Gustav Piir, Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa, Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõunik Janika Turu, tekstiilikunstnik Ehalill Halliste ja mina. Sümpoosioni ajaks olid vaatamiseks välja pandud Tiina Puhkani valmistatud Jaani kiriku altari- ja kantslikatted. Käärkambri juurde vitriinidesse olin koos abilistega seadnud üles näituse Jaani kiriku armulauatekstiilidest ja katetest. Seda näitust saab vaadata kuni 7. jaanuarini.

Valik Tallinna Jaani kiriku armulauatekstiile

Valik Tallinna Jaani kiriku altari- ja kantslikatteid

Esimese advendi jumalateenistusel pühitseti Eesti sõjameeste mälestuskirikus Toris uus välisuksest altarini ulatuv põrandavaip. See on punast värvi ja ääristatud vabadusristi lihtsustatud kujutistega. Vaip valmistati Vändra ettevõttes OÜ Valley ja on nende kingitus kirikule.

21. detsembril pühitses peapiiskop Urmas Viilma Saku Toomase kiriku. Altaripildiks on ses kirikus tekstiilikunstnik Maasike Maasiku loodud vaip aastast 1989. Algselt kooti vaip Keila kirikuaias asuva Vääna mõisnike Stackelbergide perekonna matusekabeli jaoks. Kabel restaureeriti 1989. aastal ja oli plaan hakata seal korraldama ilmalikke matuseid. Plaanid aga muutusid ja ühtki matust selles kabelis ei toimunud. Vaip rippus kabeli seinal 31 aastat kuni peapiiskop Urmas Viilmal tekkis mõte, et see vaip võiks olla uue peatselt valmiva Saku kabeli altaripildiks. 22. septembril võeti vaip Stackelbergide kabeli seinalt maha. Vaiba korrastasid Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuse "Kanut" konservaatorid ning nüüd on see sõnumikuulutajaks Saku Toomase kirikus.

Vaip Stackelbergide kabelis

Vaip Saku kirikus altaripildina

Kui midagi olulist siin nimetamata jäi, siis palun asjaosalistel sellest mulle teada anda. Olen alati tänulik teabe eest kirikutekstiilide vallas toimunust ja toimuvast.

pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.

pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2017


Aasta tagasi jäi mul kirikutekstiilikroonika kirjutamata. Aga päris tegemata ma seda jätta ei taha. Enne kui postitan ülevaate eelmisel aastal toimunust, vaadakem tagasi üle-eelmisesse aastasse.

2016. kirikutekstiiliaasta kajastusse ei jõudnud aasta viimane uudis. Olgu see siis siin nimetatud – jõulupühadeks valmisid tekstiilikunstnik Ehalill Halliste loominguna Heimtali kirikule Võrumaal rohelist värvi altari- ja lugemispuldikate. Neist katetest ilmus ajalehes "Eesti Kirik" artikkel "Heimtali kirikus uued kirikutekstiilid".

2016. aastal Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Anu Rauast ilmus ajalehes "Eesti Kirik" aasta alguses artikkel "Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks". Ajakirjanik Liina Raudvassar kirjutab selles kristlikust temaatikast Anu Raua loomingus ja tema loodud kirikutekstiilidest.

Kevadel oli mul rõõm pidada kaks ettekannet. 23. märtsil rääkisin Eesti Vabaõhumuuseumis Maaarhitektuuri keskuse korraldatud tekstiilipäeval Eesti kirikutekstiilidest ning 30. märtsil Muinsuskaitseametis kunstimälestiste teabepäeval väärtuslike tekstiilide hooldusest kodus ja kirikus.

20.-21. mail käisime koos soome tekstiilikunstnikega tutvumas Tartu kirikute tekstiilidega. Meil oli suur rõõm külastada EMK Tartu Püha Luuka kirikut, EELK Maarja koguduse maja ning kirikut, Jaani kirikut ja Pauluse kirikut. Meid võtsid vastu ja rääkisid oma kirikutekstiilidest pastorid Priit Tamm, Joona Toivanen ja Kristjan Luhamets. Luuka kirikus jagas selgitusi ka tekstiilikunstnik Riste Laasberg, kes on sealsete tekstiilide autor. Tema loodud katted olid parasjagu vaatamiseks väljas kiriku kohvinurgas. Tartu-reisi teisel päeval külastasime Eesti Rahva Muuseumi. Oli väga sisukas ja hingerõõmustav reis. Suur tänu meid vastu võtnud kogudustele!

EMK Tartu Püha Luuka kirikus.
EELK Tartu Maarja koguduse majas.

27. mail annetas EELK tekstiilikunstnik Anu Rauale meediapreemia kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti. Sel puhul ilmus ajalehes "Eesti Kirik" Sirje Semmi sulest artikkel "EELK meediapreemia pälvib Anu Raud".

Kevadel kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõputööna oma teise magistritöö kirikutekstiilidest. Kui ma oma esimest kirikutekstiilide-alast magistritööd 1999. aastal plaanisin, siis väitsid mulle kaks väga auväärset isikut, et eesti kirikutekstiilidest ei ole materjali vähesuse tõttu võimalik magistritööd teha. Nüüd siis on magistritöid juba kaks. Kui esimene tutvustas luterliku kiriku 20. sajandi kirikutekstiile, siis teine keskendub kirikutekstiilide muinsuskaitse alla võtmisele. Töö kannab pealkirja "Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud" ning seda saab lugeda siit.
Veel enamgi – 2016. aastal kaitses Lilian Bristol magistritöö kuldtikandist, kus ta muu hulgas vaatles kuldtikandi kasutamist kirikutekstiilidel. Madli Sepper on kirjutamas magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest. Seega tuleb tõdeda, et materjali vähesuse üle kurta ei saa ja kirikutekstiilide vallas on veel palju uurida-kirjutada.

Suvel sai uued rohelised katted Viimsi Püha Jaakobi kirik. Need sündisid kohaliku päevakeskuse käsitööringi tööna.

Sügisel valmisid Tallinna Jaani kiriku violetsed altari- ja kantslikatted. See on neljas liturgiliste katete komplekt, mille Jaani kirik tekstiilikunstnik Tiina Puhkani tööna sai. Ees on veel musta värvi katete kudumine.

Tallinna Jaani kiriku altar.

29. oktoobril avati Tallinnas Jaani kirikus tekstiilikunstnik Tiina Puhkani loodud altari- ja kantslikatete näitus "Pühade värvid". Lisaks katetele olid näitusel eksponeeritud nende kavandid ning vaip "Evangeelium", millest Jaani kiriku katete valmistamine algtõuke sai. Näitus oli selle poolest tavapärasest erinev, et eksponaadid s.t. katted vahetusid vastavalt kirikuaasta kulgemisele ja parasjagu altaril- ja kantslil olevad katted olid osa näitusest. Pikemalt saab toimunust lugeda minu blogipostitusest.

24. novembril esines Madli Sepper Tartu Ülikooli ajaloo, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikooli sügiskooli raames ettekandega "Õigeusukiriku tekstiilide tähendused". Madli on Viljandi kultuuriakadeemia magistrant ja nagu eelpool mainitud kirjutab ta magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest.

Madli Sepper kõnelemas õigeusu kirikutekstiilidest.

Aasta lõpupoole ilmus kaks raamatut, milles ka minu artiklid sees.
Tallinna Linnamuuseum andis juubeli puhul välja kauni ja sisuka kogumiku "Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks" (koostaja Pia Ehasalu). Minu kirjutatud on selles muuseumi kogusse kuuluva kahe kirikutekstiili – kaasula ja karikakatte – tutvustus.
Tallinna Jaani kiriku sünnipäeva puhul ilmus Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamat "Kirik keset linna : 150 aastat Jaani kogudust". Seal kirjutan Jaani kiriku tekstiilidest.
Need on väga erinevat artiklit, millest esimese puhul tuli teha tõsist uurimistööd. Jaani kiriku raamatu tekst oli mul aga esimene selline, mis kirjutatud küll faktidele toetudes, kuid kuhu sai sisse pandud ka isiklikku suhet kirikutekstiilidesse.

 


Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus on ka Anu Männi artikkel Oleviste kiriku altarikattest ja Merike Neidorpi lugu Johann von Derfeldeni leinalipust, mille algne asukoht oli arvatavasti Tallinna Niguliste kirikus.

13. detsembril ilmus ajalehes "Eesti Kirik" intervjuu, milles Liina Raudvassar vestleb minuga kirikutekstiilide teemal. Intervjuud saab lugeda siit.

30. detsembril oli EAÕK Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus õigeusu sakraaltikandite näituse "Kõik mustrid minus kiitku Issandat" avamine. Näitusel olid eksponeeritud tänapäeval valminud tikandid koos ajaloolistega. Oma töid esitlesid Epp Haabsaar, Madli Sepper, Sirje Säär ja Eliisabet Tomasberg-Koidu. Sirje Säär ja Madli Sepper kõnelesid näitusest ka Pereraadio saates "Ortodoksia". Saadet saab kuulata siit (alates saateminutist 32:51).

Sirje Sääre tikandid.
Madli Sepperi loodud vaimulikurüüd.