Pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.

Teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2018


2017. aasta lõpus avatud kirikutekstiilinäituseid sai vaadata ka 2018. aastal. Tiina Puhkani loodud liturgiliste tekstiilide näitus "Pühade värvid" oli avatud 10. jaanuarini. Sakraaltikandi näitus püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus aga 11. veebruarini. Veebruari lõpust aprillini oli võimalik sakraaltikandeid vaadata Kohila kiriku tornigaleriis.

Pühakodade riikliku programmi raames konserveeriti kevadel Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses "Kanut" Haapsalu Jaani kiriku kantslikate. Nüüd on see kauni tikandiga kirikutekstiil kasutusel altarikattena.

2. juunil pühitseti Valga Jaani kiriku uued rohelised altari- ja kantslikatted. Nende autor on Karin Varblane.

Valga kiriku roheline altarikate.

Marju Kullerkupp valmistas Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiilkäsitöö eriala lõputööna neli liturgilist värvi karikakatet Keila kirikule. 17. juunil said kirikulised enne ja pärast jumalateenistust neid katteid Keila kirikus vaadata. Suvel olid katted eksponeeritud Haapsalu kultuurikeskuses kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitusel. Karikakatted võeti Keila kirikus kasutusele lõikustänupühal.

Karikakatete väljapanek Keila kirikus 17. juunil.
Kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitus. Karikakatted on fotol vasakul.

10.-12. augustini toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmetele kuldtikandi kursus, mille eesmärgiks oli saadud oskuste rakendamine edaspidi mõne kirikutekstiili loomisel. Kuldtikandit on kirikutekstiilide valmistamisel kasutatud läbi sajandite ja see kaunis tikand sobib hästi ka tänapäevaste altari-, kantsli- ja karikakatete kaunistamiseks.
Kuldtikandit õpetas Lilian Bristol. Kursuslased said lähedalt vaadata Tallinna Kaarli kiriku kuldtikandiga altarikatet aastast 1938. Kursuse käigus tikkisid nad läbi samasuguseid motiive nagu on sel altarikattel. Kursuse korraldamise asjaliku poole eest kandis hoolt Signe Susi ja kursuse toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kuldtikandi kursuslased tööhoos.
Valmimisjärgus tikandinäidis.

19. augustil pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma taastatud Naissaare kabeli. Sündmus oli väga pidulik, kohal oli Rootsi kroonprintsess Victoria koos abikaasa prints Danieliga ja president Kersti Kaljulaid. Pühitsemise käigus asetati altarile katted ja kantslile kinnitati puldikate. Tekstiilid saadi Rootsist koos kiriku sisustusega.

18. novembril õnnistati Rapla kiriku uus punane põrandavaip.

Detsembris valmisid Haljala kiriku violetne ja valge altarikate. Nende autor on tekstiilikunstnik Elna Kaasik.

Haljala kiriku uued altarikatted (fotod: EELK Haljala kogudus).

7. detsembril avati Tallinna Jaani kiriku Lõunasaalis Anu Raua vaipade näitus "Issaristike". Tegemist ei ole küll otseselt kirikutekstiilide näitusega aga ristiusu ja kiriku teema käib läbi mitmetest Anu Raua loodud vaipadest. Näitus oli avatud tänavuse aasta 9. jaanuarini.

Vaade näitusele "Issaristike".

27. detsembril jõudis pärast seiklusi postiteenistuses kohale Põlva kiriku uus punane põrandavaip. Vaiba pikkus on 19 meetrit ja see katab kiriku vahekäiku peauksest altarini. Tegemist on väga ilusa kookosvaibaga. Selliste vaipade kasutamine Eesti kirikutes ulatub 1930. aastatesse. Need vaibad on armastatud kena väljanägemise ja vastupidavuse poolest. 1930. aastatel ostetud kookosvaipu on kasutusel veel õige paljudes Eesti luterlikes kirikutes, mis näitab nende vastupidavust. Muidugi sõltub palju ka sellest, kui palju inimesi mööda vaipa käib. Kokkuvõtteks – Põlva kogudus tegi hea valiku, mis minu südant küll väga rõõmustab!

Põlva kiriku uus põrandavaip (fotod: Toomas Nigola).



Pühapäev, 13. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2017


Aasta tagasi jäi mul kirikutekstiilikroonika kirjutamata. Aga päris tegemata ma seda jätta ei taha. Enne kui postitan ülevaate eelmisel aastal toimunust, vaadakem tagasi üle-eelmisesse aastasse.

2016. kirikutekstiiliaasta kajastusse ei jõudnud aasta viimane uudis. Olgu see siis siin nimetatud – jõulupühadeks valmisid tekstiilikunstnik Ehalill Halliste loominguna Heimtali kirikule Võrumaal rohelist värvi altari- ja lugemispuldikate. Neist katetest ilmus ajalehes "Eesti Kirik" artikkel "Heimtali kirikus uued kirikutekstiilid".

2016. aastal Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks valitud Anu Rauast ilmus ajalehes "Eesti Kirik" aasta alguses artikkel "Tekstiilikunstnik Anu Raud sai akadeemikuks". Ajakirjanik Liina Raudvassar kirjutab selles kristlikust temaatikast Anu Raua loomingus ja tema loodud kirikutekstiilidest.

Kevadel oli mul rõõm pidada kaks ettekannet. 23. märtsil rääkisin Eesti Vabaõhumuuseumis Maaarhitektuuri keskuse korraldatud tekstiilipäeval Eesti kirikutekstiilidest ning 30. märtsil Muinsuskaitseametis kunstimälestiste teabepäeval väärtuslike tekstiilide hooldusest kodus ja kirikus.

20.-21. mail käisime koos soome tekstiilikunstnikega tutvumas Tartu kirikute tekstiilidega. Meil oli suur rõõm külastada EMK Tartu Püha Luuka kirikut, EELK Maarja koguduse maja ning kirikut, Jaani kirikut ja Pauluse kirikut. Meid võtsid vastu ja rääkisid oma kirikutekstiilidest pastorid Priit Tamm, Joona Toivanen ja Kristjan Luhamets. Luuka kirikus jagas selgitusi ka tekstiilikunstnik Riste Laasberg, kes on sealsete tekstiilide autor. Tema loodud katted olid parasjagu vaatamiseks väljas kiriku kohvinurgas. Tartu-reisi teisel päeval külastasime Eesti Rahva Muuseumi. Oli väga sisukas ja hingerõõmustav reis. Suur tänu meid vastu võtnud kogudustele!

EMK Tartu Püha Luuka kirikus.
EELK Tartu Maarja koguduse majas.

27. mail annetas EELK tekstiilikunstnik Anu Rauale meediapreemia kristliku sõnumi vahendamise eest läbi tekstiilikunsti. Sel puhul ilmus ajalehes "Eesti Kirik" Sirje Semmi sulest artikkel "EELK meediapreemia pälvib Anu Raud".

Kevadel kaitsesin Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise eriala lõputööna oma teise magistritöö kirikutekstiilidest. Kui ma oma esimest kirikutekstiilide-alast magistritööd 1999. aastal plaanisin, siis väitsid mulle kaks väga auväärset isikut, et eesti kirikutekstiilidest ei ole materjali vähesuse tõttu võimalik magistritööd teha. Nüüd siis on magistritöid juba kaks. Kui esimene tutvustas luterliku kiriku 20. sajandi kirikutekstiile, siis teine keskendub kirikutekstiilide muinsuskaitse alla võtmisele. Töö kannab pealkirja "Kirikutekstiilid – kaitsetud ja kaitstud" ning seda saab lugeda siit.
Veel enamgi – 2016. aastal kaitses Lilian Bristol magistritöö kuldtikandist, kus ta muu hulgas vaatles kuldtikandi kasutamist kirikutekstiilidel. Madli Sepper on kirjutamas magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest. Seega tuleb tõdeda, et materjali vähesuse üle kurta ei saa ja kirikutekstiilide vallas on veel palju uurida-kirjutada.

Suvel sai uued rohelised katted Viimsi Püha Jaakobi kirik. Need sündisid kohaliku päevakeskuse käsitööringi tööna.

Sügisel valmisid Tallinna Jaani kiriku violetsed altari- ja kantslikatted. See on neljas liturgiliste katete komplekt, mille Jaani kirik tekstiilikunstnik Tiina Puhkani tööna sai. Ees on veel musta värvi katete kudumine.

Tallinna Jaani kiriku altar.

29. oktoobril avati Tallinnas Jaani kirikus tekstiilikunstnik Tiina Puhkani loodud altari- ja kantslikatete näitus "Pühade värvid". Lisaks katetele olid näitusel eksponeeritud nende kavandid ning vaip "Evangeelium", millest Jaani kiriku katete valmistamine algtõuke sai. Näitus oli selle poolest tavapärasest erinev, et eksponaadid s.t. katted vahetusid vastavalt kirikuaasta kulgemisele ja parasjagu altaril- ja kantslil olevad katted olid osa näitusest. Pikemalt saab toimunust lugeda minu blogipostitusest.

24. novembril esines Madli Sepper Tartu Ülikooli ajaloo, kirjandus- ja kultuuriteaduste magistrikooli sügiskooli raames ettekandega "Õigeusukiriku tekstiilide tähendused". Madli on Viljandi kultuuriakadeemia magistrant ja nagu eelpool mainitud kirjutab ta magistritööd õigeusu kirikutekstiilidest.

Madli Sepper kõnelemas õigeusu kirikutekstiilidest.

Aasta lõpupoole ilmus kaks raamatut, milles ka minu artiklid sees.
Tallinna Linnamuuseum andis juubeli puhul välja kauni ja sisuka kogumiku "Keskaegsest kaupmehemajast muuseumiks" (koostaja Pia Ehasalu). Minu kirjutatud on selles muuseumi kogusse kuuluva kahe kirikutekstiili – kaasula ja karikakatte – tutvustus.
Tallinna Jaani kiriku sünnipäeva puhul ilmus Katri Aaslav-Tepandi ja Tõnu Tepandi raamat "Kirik keset linna : 150 aastat Jaani kogudust". Seal kirjutan Jaani kiriku tekstiilidest.
Need on väga erinevat artiklit, millest esimese puhul tuli teha tõsist uurimistööd. Jaani kiriku raamatu tekst oli mul aga esimene selline, mis kirjutatud küll faktidele toetudes, kuid kuhu sai sisse pandud ka isiklikku suhet kirikutekstiilidesse.

 


Tallinna Linnamuuseumi juubelikogumikus on ka Anu Männi artikkel Oleviste kiriku altarikattest ja Merike Neidorpi lugu Johann von Derfeldeni leinalipust, mille algne asukoht oli arvatavasti Tallinna Niguliste kirikus.

13. detsembril ilmus ajalehes "Eesti Kirik" intervjuu, milles Liina Raudvassar vestleb minuga kirikutekstiilide teemal. Intervjuud saab lugeda siit.

30. detsembril oli EAÕK Tallinna püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus õigeusu sakraaltikandite näituse "Kõik mustrid minus kiitku Issandat" avamine. Näitusel olid eksponeeritud tänapäeval valminud tikandid koos ajaloolistega. Oma töid esitlesid Epp Haabsaar, Madli Sepper, Sirje Säär ja Eliisabet Tomasberg-Koidu. Sirje Säär ja Madli Sepper kõnelesid näitusest ka Pereraadio saates "Ortodoksia". Saadet saab kuulata siit (alates saateminutist 32:51).

Sirje Sääre tikandid.
Madli Sepperi loodud vaimulikurüüd.