Kuvatud on postitused sildiga seinavaibad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga seinavaibad. Kuva kõik postitused

esmaspäev, 4. juuli 2022

Anu Raua kirikutekstiilid

 Suvi on reisimise aeg. Ehk soovib keegi võtta ette teekonna kirikutesse, kus on Anu Raua vaibad. Sel juhul saab juhatust seekordsest kirjatükist. Muidugi võib Anu Raua kirikuvaipasid minna vaatama ka muul ajal ja ka mitte kõiki korraga. Eks nad olegi Eestimaa erinevates otstes. Kirikutekstiilide hulk Anu Raua loomingus on üsna väike, kuid igaüks neist on tähelepanu väärt.

Tekstiilitehnika poolest on kõik Anu Raua loodud kirikutekstiilid vaibad. Kasutamisviisi järgi on tegemist kahte tüüpi tekstiilidega – üks rühm on seinavaibad ja teise rühma kuuluvad liturgilistes värvides altari- ja lugemispuldikatted. Anu Raud on loonud nelja Eesti kirikusse viis seinavaipa. Liturgilistes värvides katted on kahes kirikus. Seinavaibad ei ole otseselt liturgilised tekstiilid. Seepärast võib nende kavandamisel olla kunstniku mõttelend vabam, kui altari- ja kantslikatete puhul. Aga ka katete loomisel ei ole Anu Raud kinni traditsioonilistes motiivides, vaid on lasknud end juhtida sellest mis hinges – usust ning rahvakunstipärandist.

Igast Anu Raua vaibast ja katetekomplektist oleks võimalik pikalt kirjutada, kuid neist on õige palju juttu ajaleheartiklites, Facebooki postitustes, raamatutes. Lisan siia vaid kaks viidet. Soovitan vaadata saadet “Vaibakunstnik Anu Raud” sarjast “Ajalik ja ajatu” ning lugeda Anu Raua ja Jaan Tammsalu raamatut “Vaimulikud mõtisklused. Kolmas raamat” (2014).

 

Anu Raua esimene kirikuvaip on 1994. aastal valminud “Ristivaip” (“Teerist”) Viljandi Jaani kiriku kooriruumi seinal.

"Ristivaip", 1994

Viljandi Jaani kirikus on teinegi Anu Raua loodud vaip. See on kiriku pikihoone idaseinal asuv “Taevaredel” 1996. aastast.

"Taevaredel", 1996

Aastatel 2003.-2004. valmisid liturgilist värvi katted “Ristivaip” I-IV Mikkeli toomkirikule Soomes. Kokku on neid neli tekstiili – roheline, punane, violetne ja valge. 2020. aastal anti katted üle Tallinna Peeteli kirikule ja on nüüd seal lugemispuldi katetena kasutusel.

Anu Raua loodud nelja liturgilist värvi katted on ka Tartu Jaani kirikus. Punased katted valmisid kiriku pühitsemiseks 2005. aastal. Kokku on tekstiile kaheksa – altarikatted “Püha Vaim” (punane), “Ingel” (valge), “Pühakiri” (violett) ja “Kaks kala” (roheline) ning lugemispuldi katted “Talleke” (punane ja valge) ning “Hea karjane” (violett ja roheline). Kogu komplekt sai valmis aastal 2007.

"Kaks kala", 2007

Vainupea kabelisse 2011. aastal paigutatud vaip “Armuaeg” oli algselt kabelis altaripildiks. Hiljem tõstis kogudus vaiba kabeli pikihoone idaseinale.

"Armuaeg", 2010

2014. aastast on Tallinna Jaani kirikus altari kõrval seinal vaip “Issaristike”. Selle vaiba kudumise idee mõlkus Anu Raual mitu aastat meeles. Enne oma püsiasukohta jõudmist ja ka hiljem on vaip olnud mitmel näitusel.

"Issaristike", 2014

Võrumaal Heimtali Peetri kiriku seinal altarist vasakul on 2015. aastal valminud vaip “Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!”.

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta", 2015 (foto Anu Raua kogust)

Anu Raua loodud kirikutekstiile on ka Soomes – 1998. aastal valminud “Rukkilinnud” Porvoo Maarja kiriku kabelis ja “Rõõmusõnum” (2003) Mikkeli toomkirikus.

"Rõõmusõnum", 2003

 

pühapäev, 1. detsember 2019

Kirikutekstiil Eesti kirikutes. Karin Pauluse artiklist ajendatuna

Ajalehe "Eesti Ekspress" 6. novembri numbris ilmus Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". See on ajendatud Tallinna Jaani kiriku vitraažikonkursist ja uutest vitraažakendest. Kuulusin ise selle konkursi žüriisse ja arutlemisainet oleks akende teemal üksjagu. Kuna see teema on nii mahukas, siis siin ja praegu ma vitraažidele ei pühendu. Minu rõõmuks puudutas Karin Paulus oma artiklis päris pikalt ka kirikutekstiilide teemat. Seda, et keegi kirikutekstiilide üle avalikult arutleda võtab, on ikka üliharva. Õigupoolest ei ole seda olnudki. Sellest siis mu rõõm, et kirikutekstiilidele on tähelepanu pööratud. Karin Pauluse kirjutatus oli palju sellist, mis mind asjade üle mõtlema ja arutlema paneb.

Artikli esilehel võib lisaks pealkirjale lugeda: "Eesti kirikud on täis vitraažikunstnik Dolores Hoffmanni ja tekstiilikunstnik Anu Raua naivistlikku loomet". Samalaadne mõte on artikli lõpuosas: "/.../ eelistati Tartu Jaani kirikus, nagu ka paljudes teistes Eesti pühakodades, hoopis Anu Raua gobelääne."
Dolores Hoffmani puhul on tõesti nii, et tema loomingut on väga paljudes Eesti kirikutes. Anu Raua puhul seda küll öelda ei saa. Eestis on ka mitmeid teisi tekstiilikunstnikke, kes on kirikutesse tekstiile valmistanud.
Aga paneme tõsiasjad ritta:
  • Luterlikke kirikuid ja kabeleid on Eestis 178. Eesti tekstiilikunstnike loomingut on ka katoliku, metodisti ja babtisti pühakodades.
  • 13 Eesti tekstiilikunstnikku (sh Anu Raud) on loonud 140 kirikutekstiili 17 Eesti kirikusse.
  • Anu Raud on loonud 13 kirikutekstiili 5 Eesti kirikusse
  • Kolmes kirikus on Anu Raua vaibad kõrvuti mõne teise tekstiilikunstniku loominguga. Nii näiteks on Tallinna Jaani kirikus mitte ainult Anu Raua vaip, vaid ka Ilme-Anu Neemre seinatekstiil, Tiina Puhkani altari- ja kantslikatted ja Kerttu Variku stoolad.
  • Anu Raud on loonud viis seinavaipa ja ühe liturgiliste katete komplekti (8 altari- ja puldikatet Tartu Jaani kirikusse). Kui me räägime kirikutekstiilidest, siis ikkagi esmalt altari- ja kantslikatetest. Seinavaibad (kui ei ole just tegemist altaripiltidega) on liturgilises mõttes teisejärgulised tekstiilid. Kahtlemata ei ole need kirikuruumis tähtsusetud, kuid kirikuliste pilgud on siiski suunatud altarile.
Seega ei saa kuidagi öelda, et Eesti kirikud on täis Anu Raua loomingut. Ma arvan, et meil on põhjust rõõmsad olla, et meil on olemas vähemalt see üks komplekt Anu Raua loodud liturgilisi tekstiile. Tartu Jaani kiriku praegusesse lakoonilisse ja selgesse interjööri sobivad tema loodud liturgilised katted väga hästi. Viis seinavaipa 178 (ja enama) kiriku kohta ei ole samuti liiga palju.
Minus tekitab küsimust, et miks tundub Anu Raua tekstiile kirikutes palju olevat. Lastes silme eest läbi teiste Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiili-loomingut pean tõdema, et neid küll Anu Raua tööde pähe võtta ei saa. Ehk on põhjus, miks tundub, et Anu Raua töid on kirikutes palju, selles, et Anu Raud on pea ainuke tekstiilikunstnik, kes on üldtuntud. Paraku olen kogenud, et ka kunstiringkondades ei teata meie tekstiilikunstnike loomingust kuigi palju.

Tartu Jaani kiriku violetne puldi- ja altarikate. Autor: Anu Raud (2006. a.)
Teiste tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilide kohta kirjutab Karin Paulus: "Üldiselt hakkab silma, et ka muidu üsna põnevaid autoritehnikaid viljelevad kunstnikud eelistavad pühakotta ilmselt nii sisemise politseiniku sunnil kui ka tellijale mõeldes turvaliselt ontlikult vormistatud gobelääni."
Ma ei oska öelda midagi kunstnike sisemise politseiniku kohta. Küll aga saan ma rääkida tellijast so. kogudustest. Luterliku kiriku altari- ja kantslikatted on kas tikitud või siis lihtsad ühevärvilisest kangast katted pealeõmmeldud paelast risti ja narmastega. See on kogudustele harjumuspärane.

Eesti luterlikes kirikutes laialdaselt levinud kattetüüp.
Pärast aastakümnete pikkust pausi hakkasid 1990. aastatel tekstiilikunstnikud osalema kirikutekstiilide valmistamisel. Esimene taasiseseisvumisjärgne liturgiliste katete komplekt on kaunistatud tikandiga – 1992. aastal võeti Haapsalu toomkirikus kasutusele Maasike Maasiku kavandatud tikitud tekstiilid. Edaspidi on olnud pigem küsimus, et kas kogudused võtavad nende jaoks uudse gobelääni omaks või eelistavad harjumuspäraseid tikitud altari- ja kantslikatteid. Kunstnikud ja kirikuõpetajad on julenud riskida ja kogudused on loodud tekstiilid omaks võtnud. Siinkohal tuleb küll mõelda sellele, et koguduseliikmed on 21. sajandi inimesed ega ela eraldatult muust maailmast. Nad on kaasaegsed, oskavad tänapäevast head kunsti hinnata küll ega oota, et kirikutekstiilid oleks tehtud samas stiilis nagu aastakümneid tagasi.

Hageri kiriku roheline altarikate. Autor: Ehalill Halliste (2011. a.)
Tõsi on, et enamus tekstiilikunstnike loodud kirikutekstiilidest on gobeläänid. Samas on Tiina Puhkan näiteks täiendanud enda gobelääntehnikas altari- ja kantslikatteid tikandi ja helmestega. Aune Taamal on soome koguduse ruumides oleva altaritekstiili (altaripildi) loonud oma autoritehnikas. Kerttu Varik kasutab Tallinna Jaani kiriku stoolade kaunistamiseks tikandit.

Tallinna soome koguduse saali altaripilt. Autor: Aune Taamal (2009. a.)
Altari- ja kantslikatete puhul tuleb arvestada valmistamistehnika valimisel ka sellega, et need tekstiilid peavad olema vastupidavad. Liturgilist värvi katted ei ripu aastakümneid ühe koha peal, vaid neid vahetatakse. Kasutamise käigus võivad nad määrduda ja kuluda. Katted ei saa olla liiga õrnad ja õhukesed ning peavad olema puhastatavad. Näiteks võrreldes maalitud siidiga (mida mitmed tekstiilikunstnikud loovad) on gobeläänid palju vastupidavamad. Ja muidugi on tehnika valikul oluline roll kiriku sisekujundusel. See seab oma piirid. Kui tuleb õige aeg ja koht, siis küllap valivad tekstiilikunstnikud ja kogudused ka muid tehnikaid peale gobelääni.

Edasi kirjutab Karin Paulus: "Täielikku abstraktsust peljatakse, motiividest sekundeerivad ristile sageli taimed ning autorid püüavad dramaatilisematest "pinnamoodidest" hoiduda."
Ristile ei sekundeeri Eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiilides mitte ainult taimed, vaid ka muud kristlikud sümbolid. Kui vaadata taas Eesti luterliku kiriku tekstiilide üldist pilti, siis tuleb tõdeda, et kasutatud sümbolite hulk on olnud üpris väike. Põhiline on ikkagi olnud ladina rist. Eesti tekstiilikunstnikud on sümboleid oluliselt julgemalt kasutanud. Päris abstraktseks minna – kas sel on mõtet? Kas see kannab enam endas sõnumit? Kirikukunsti esmane roll on ikkagi sõnumi kuulutamine. Aga vastupidiselt – konkreetsete piiblilugude kujutamine koos kirjakoha tekstiga (mille eest Karin Paulus oma artiklis vitraažide puhul hoiatab) oleks Eesti luterlikus kirikutekstiilis midagi uut, erandlikku ja värsket.

Sugugi ei ole ma nõus Karin Pauluse väitega, et Tiina Puhkani (ja ka Riste Laasbergi) tekstiilid on vaguralt mahedad. Eks see muidugi oleneb vaatajast. Tulel ja kibuvitsadel näiteks võib olla erinevate inimeste jaoks väga erinev sõnum. Kristlase jaoks on see sõnum oluliselt tugevam. Tuli ei ole lihtsalt tuli ja kibuvitsad ei ole lihtsalt taimed. Kui ka kirikutekstiilid on ilusad, siis ei ole need ainult ilusad.
Karin Paulus jätkab: "Tendentsina on näha, et olevikku peljatakse ning tänasest olustikust sniti võtmise asemel kasutatakse pigem tanukirja." Olevikku ei peljata aga silme ees on igavik. Kirik tegeleb igavikuliste küsimustega. Tekstiile luues tuleb arvestada, et neid kasutatakse aastakümneid. Meie kirikutes on praegu kasutusel ka saja aasta vanuseid tekstiile. Kiriku põhisõnum ei muutu ja täna kaasaegsed tekstiilid peavad olema kaasaegsed ka aastakümnete pärast.

Tallinna Jaani kiriku altarikate. Autor: Tiina Puhkan (2016. a.)
Ses osas olen ma Karin Paulusega nõus, et Tiina Puhkani ja Riste Laasbergi tekstiilid on tundlikud. Kirikutekstiile ei saagi ilma tundlikkuseta teha. Kui kiriku sõnum ei puuduta kunstnikku, siis ei ole tal ka midagi edasi anda. Eks see ole üks põhjus, miks meil Eestis ei ole just palju neid kunstnikke, kellelt kirikukunsti tellida. Suurepärane kunstnik ei pruugi olla suurepärane kirikukunsti looja.

Kokkuvõtteks – meie tekstiilikunstnikud on kirikutekstiilide vallas head tööd ja ma usun, et nad loovad ka edaspidi meie kirikutesse kauneid ja kõnekaid tekstiile.

Karin Paulusele olen ma väga tänulik, et ta selle teema üles võttis ja oma arvamust jagas.

laupäev, 10. märts 2018

Kirikusse ilma protsendita


Rohkem kui aasta tagasi kirjutasin Facebookis alljärgneva teksti. See oli reaktsiooniks toona ERR-is avaldatud uudisele "Nn protsendiseadus on avalikku ruumi toonud ligi 60 kunstiteost". Kuna protsendikunsti teema on ikka aktuaalne, siis avaldan oma toonase mõttemõlgutuse siinkohal uuesti.


Uudisest saame teada: "Kunstiteose kohustusliku tellimise seadus on viie aasta jooksul toonud avalikku ruumi ligi 60 kunstiteost."
Kirikutele ei kehti riiklikku sundust tellida kunsti. Aga kirik on avalik ruum. Hakkasin arvutama, et kui palju on viie aasta jooksul (2012-2016) tellitud kirikusse mulle tuttavat kunsti s.o. tekstiilikunsti.

Arvud on siin:

Hageri kirik
Neli altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 12 tekstiili (tekstiilikunstnik Ehalill Halliste)


Järva-Jaani kirik
Viis altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 20 tekstiili (tekstiilikunstnik Aune Taamal)

Tallinna Jaani kirik
Kolm altari- ja kantslikatet komplekti - kokku 9 tekstiili (tekstiilikunstnik Tiina Puhkan)

Tartu Püha Luuka kirik
9 puldikatet (tekstiilikunstnik Riste Laasberg)

Avinurme kirik
1 altarikate (tekstiilikunstnik Pilvi Blankin)

Heimtali kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Tallinna Jaani kirik
1 seinavaip (tekstiilikunstnik Anu Raud)

Kokku viie aasta jooksul 53 tekstiiliteost hinnatud tekstiilikunstnikelt. Aga kirikutesse tellitakse ka muud kunsti nagu näiteks vitraaže, sepiseid jm. Tallinna Jaani kirikus on lisaks Tiina Puhkani ja Anu Raua tekstiilidele veel ka Ilme-Anu Neemre seinavaip, Peeter Mudisti maal ja Siim-Tanel Annuse kaks teost.
Intervjuu lõpus kuuleme kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomrelt: "Võib-olla seda seadust võiks tõesti võtta kui mitte sellist hirmsat kohustust, aga just riigipoolset eeskuju, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada,"
No minu meelest võiks siin eeskuju võtta kirikust, et kuidas me kõik võiksime oma ühist ruumi arendada.


Hageri kiriku valge altarikate. Ehalill Halliste, 2012

Rohkem näiteid eesti tekstiilikunstnike kirikutekstiililoomingust on siin.

laupäev, 26. detsember 2015

Kirikutekstiilikroonika 2015

Aasta 2015 on otsakorral ja taas on aeg vaadata tagasi, mis aasta jooksul kirikutekstiilide vallas on toimunud.

Jaanuaris võtsid Tallinna Jaani koguduse õpetajad kasutusele kolm uut rohelist stoolat. Stoolade kavandamisel on arvestatud, et need oma stiililt sobiksid Jaani kiriku roheliste altari- ja kantslikatetega. Stoolad valmistas tekstiilikunstnik Kerttu Varik koostöös roheliste katete autori tekstiilikunstnik Tiina Puhkaniga. Praegu on Tiina Puhkanil töös punased katted Jaani kirikule. Varasemalt on valminud ka valged. Kerttu Varikul on käsil valgete stoolade valmistamine. Niimoodi samm-sammult peaks Jaani kirik saama kõigis liturgilistes värvides katted ja stoolad.

Rohelise stoola tikand

Veebruaris sai tekstiilikunstnik Ehalill Halliste presidendilt Eestile osutatud teenete eest Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ehalill Halliste on ligi 40 aastat tegelenud peamiselt gobeläänvaipade loomisega. Tema telgedelt on tulnud ka seinavaibad Rapla Maarja-Magdaleena koguduse pastoraati ja Hageri Lambertuse kirikusse. Ühe viimase aja suurema tööna kudus ta aastatel 2011-2014 Hageri kirikusse altari- ja kantslikatted (5 liturgilist värvi, kokku 15 katet).

30. märtsil külastas EELK konsistooriumi Rootsis elav pr. Katarina Veem, kes andis üle oma isa, peapiiskop Konrad Veemi (1914-1996) saua, mitra ja piiskopisärgi.

Kevadel sai Tallinna Jaani kirik rikkamaks veel ühe kunstiteose võrra – kooriruumi kõrval seinal kõigi kirikuliste silme ees on Anu Raua vaip "Issaristike". 2014. aasta lõpus oli see olnud eksponeeritud Viimsi Püha Jaakobi kirikus Anu Raua isiknäitusel "Lõpik" ning seejärel võis vaipa näha Tallinna Kunstihoones näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015".

"Issaristike" Jaani kiriku seinal

9. mail toimus Viljandimaal Kõpu Peetri kirikus seminar "Kristlikud sümbolid ja kirikutekstiilid". Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa rääkis väga põnevalt kristlikest sümbolitest. Sellele järgnes vestlusring Kadi Pajupuu juhatusel, kus sai aru peetud kirikutekstiilide loomise mitmete tahkude üle. Lõpetuseks jagasin mina praktilisi nõuandeid kirikutekstiilide valmistamiseks. Seminar oli väga põnev. Osalejad arutasid aktiivselt ja tekkis hulga uusi mõtteid ja vaatenurki. Kiriku võlvide peal sai vaadata näitust "Igaviku märgid – sümbolitesse talletatud tarkus. Sümbolid EELK Viljandi praostkonna kirikutes". Seminari korraldajateks olid Kõpu kogudus ja Eesti Kirikutekstiili Sõprade Selts.

Õpetaja Hedi Vilumaa tervitamas seminarist osavõtjaid

17. mail oli Vikerraadio eetris saade "Kirikuelu", kus rääkisime saatejuht Meelis Süld'iga kirikutekstiilidest ja Kõpu kirikus toimunud seminarist. Saadet saab järelkuulata ERR arhiivi leheküljel.

31. juulil toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi järjekordne kirikutekstiilireis. Esmalt külastasime Pikwa Miikaeli kabelit, kus Tallinna Ülikooli lektor Tiia Artla tutvustas meile sealseid kirikutekstiile ja nende valmimise lugu. Edasi sõitsime Järva-Jaani Ristija Johannese kirikusse. Kirikus oli olnud tekstiilikunstnik Aune Taamali tööde näitus "Ajarändur". Saime näha nii näitusetöid kui ka Aune loodud altari- ja kantslikatteid. Selgitusi jagasid Aune ise ja koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder. Pärast lõunasööki "Põhjaka" mõisas suundusime Hageri kirikusse. Seal tervitas meid koguduse õpetaja Jüri Vallsalu. Ehalill Halliste rääkis meile, kuidas sündisid sealsed altari- ja kantslikatted. Vaatasime nii katteid kui ka Ehalille loodud kavandeid. Nagu eelmistelgi reisidel nii olid ka seekord koos meiega reisimas kirikutekstiilihuvilised sõbrad Soomest.

Järva-Jaani kirikus

Hageri kirikus

11. septembril rääkisin kirikutekstiilidest Pärandivaderite projekti raames Muhu pastoraadis.

Novembris ilmus Tallinna Kaarli koguduse ajakirja "Sulane" uus number, milles on minu artikkel 1930ndatel aastatel Kaarli kirikule liturgilised katted valmistanud kunstnik Aino Schmidtist. Artikkel ilmus seoses sellega, et tema sünnist möödus sel aastal 100 aastat. Olin seda artiklit juba ammu kavandanud ja selle nimel arhiivis tööd teinud. Järgmisel aastal ilmub minu sulest kirjatükk Aino Schmidti kaastöölisest Asta Heinsaarest.

Asta Heinsaar ja Aino Schmidt

Sel aastal täienes EMK Tartu Püha Luuka kiriku tekstiilivaramu nelja katte võrra. Paastuajal sai kirik purpurvioletse ja advendiajaks sinakasvioletse kantslikatte. Sel aastal on valminud ka punane ja valge kate. Katete autor on tekstiilikunstnik Riste Laasberg.

 Advendiaja kantslikate
(foto: EMK Tartu Püha Luuka kogudus)

Aasta lõpus tuli uudis, et Heimtali kirik Võrumaal on saanud endale Anu Raua seinavaiba "Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!". Vaiba saamisloost saab lähemalt lugeda ajalehest "Eesti Kirik".

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!"
(foto: Anu Raua kogust)

Kirikutekstiili-uudiseid on usinasti kajastanud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu leht "Koiliblikas". Suur tänu, Kadi Pajupuu!


Eesti Evangeelne Luterlik Kirik autasustab kord aastas nelipühal paljusid ustavaid kirikuliikmeid ja isikuid, kes on osutanud teeneid kirikule. Sel aastal autasustati teiste hulgas ka mind - pälvisin Teeneteristi III järgu ordeni. See on mulle suureks auks. Olen selle eest tänulik - autasu annab tunnistust, et see töö, mida olen seni teinud, on olnud vajalik, ning innustab mind ka edaspidises töös.

(Foto: Alar Raabe)