Reede, 18. august 2017

Katta või mitte katta?


Kui kirikusse on otsustanud muretseda uued altari- ja kantslikatted, siis esmajoones mõeldakse sellele, millised võiksid olla altari- ja kantslipõll. Õige pea jõuab mõte altariaia ja kantsli ääre katete juurde.

Läbi aastakümnete on meie luterlikes kirikutes olnud kasutusel liturgilist värvi komplektid, millesse kuuluvad tekstiilid katavad nii altari, kantsli puldi, kantsli ääre kui ka altariaia. Altariaed on enamasti kaetud koguni kahe tekstiiliga, millest üks (tihtilugu narmastega kaunistatud) on altariaia peal ja teine katab põlvituspinki. Kantsli ääre kate jätkub vahel trepirinnatisel. Enamasti on tegu lihtsa kujundusega tekstiilidega, mille ainsaks kaunistuseks on narmad allääres. Valgete katete puhul kohtab aga ka uhkeid pitsilisi heegeldusi ja tikandeid.
 
 
Tallinna toomkiriku altar
Tallinna toomkiriku kantsel
 
Ajaloolistest kantsli ääre ja altariaia katetest võiks millalgi pikemalt kirjutada. Aga seekord kirjutan ma uute katete valmistamisest.

Katete valmistamine on kallis. Isegi kui ei ole tegemist keerukate tikandite või gobeläänidega, siis ka tavalise õmblustöö korral ei ole nende hind väike, sest hea kvaliteediga kangas on kallis. On loomulik, et me tahame kirikusse just hea kvaliteediga kangast, kuna see näeb ilus välja ja kestab ajas kauem. Kanga kogus, mis kantsli ääre ja altariaia katete valmistamiseks vaja läheb, on suur. Enamasti on katted villasest kangast, sest see on ilus ja nii öelda istub hästi. Villasest kangast katetel on ka üks miinus - need on kaalult rasked ja seetõttu on nende peale panek ja maha võtmine füüsiliselt väsitav. Lisaks peavad katetel olema hoiustamiseks korralikud panipaigad või kapid, kus nad ei oleks üksteise peale kuhjatud. Viie liturgilist värvi katetekomplekti puhul on üks komplekt väljas ja neli sel ajal kusagil hoiustatud. Selleks peab kirikus ruumi olema. Ning mis veel on oluline – kortsus katted vajavad enne kasutusele võttu triikimist ja aeg-ajalt tuleb katteid ka puhastada. Seegi ei ole kerge töö.

Kui vaadata kirikus suunaga altari poole, siis on mul vahel ikka tekkinud küsimus – kas tegelikult ka on vaja seda liturgilist värvi triipu altariaia alaossa, mille annab altariaia põlvituspingi kate? Inimese pilk peaks olema kirikuruumis juhitud altarile mitte altariaia põlvituspingile. Seepärast soovitaksin ma mitte näha vaeva altariaia põlvituspingile liturgilist värvi katte õmblemisega. Aga mida teha selle asemel? Mitmes kirikus ja seal hulgas ka minu kodukirikus Tallinna Jaanis on tellitud altariaia põlvituspingile kate sadulsepatööna. Selle tegemiseks valib sadulsepp vastupidava mööbliriide. Kangas peab värvilt sobima altariaiaga ja kiriku interjööriga. Kui altariaed on mälestisena muinsuskaitse all, siis tuleb tööd kooskõlastada Muinsuskaitseametiga.

Sadulsepatööna valminud altariaia põlvituspingi katet ei saa lihtsal kombel puhastada ja vahetada. Seepärast tuleb hoida seda määrdumise eest. Lastele tuleb õpetada, et nad ei astuks jalaga põlvituspingi peale. Kui kasutatakse altari ees küünlaid, siis tuleb hoolt kanda, et küünlarasv ei tilguks altariaia põlvituspingile (küünlad peavad olema kvaliteetsed s.t. mittetilkuvad ja kasutada tuleks rasva püüdvaid nn. kraesid). Vahel on mõnes kirikus komme, et matuse puhul asetatakse pärjad, kimbud ja lilled altariaia põlvituspingile. Need võivad määrida katte vaigu ja õietolmuga. Et seda ei juhtuks, tuleb õmmelda sobivas toonis ning lihtsasti pestav kate, mis asetatakse matuse ajaks altariaia põlvituspingile.

Mida teha altariaia peal oleva kattega ja kantsli ääre kattega? See sõltub konkreetsest kirikust ja kogudusest. Nende katete kasutamise kohustust ei ole. Kui aga kirik on oma sisekujunduselt tagasihoidlik, siis ma pigem soovitan neid kasutada. Kui kirik on sisekujunduselt rikkalik ja kantsel ja altariaed näevad kaunid välja, siis jätaksin pigem nad katmata. Sel juhul on liturgilist värvi katted ainult altaril ja kantsli puldil. Siis võivadki need olla sedavõrd rikkalikuma kujundusega.

Muidugi võib olla, et kogudus on nii harjunud liturgilist värvi katetest altariaial ja kantsli äärel, et ei soovigi neist loobuda. Ega siis peagi. Kui on jaksu neid valmistada, vahetada ja korras hoida, siis võib tõesti nende kasutamise traditsiooni säilitada.
 
 
Lisan siia kaks fotode paari, millelt on näha, millised on altariaed ja kantsli äär katetega ja ilma nendeta.
 
Altariaed liturgilist värvi katetega ja ilma nendeta. Parempoolsel pildil on altariaia põlvituspingil sadulsepa paigaldatud mittevahetatav kangas.

 
Sama altariaed lähivaates.

 
Kantsli äär kaetuna liturgilist värvi kattega ja ilma selleta.