Kui kirikusse on otsustanud muretseda
uued altari- ja kantslikatted, siis esmajoones mõeldakse sellele,
millised võiksid olla altari- ja kantslipõll. Õige pea jõuab mõte
altariaia ja kantsli ääre katete juurde.
Läbi aastakümnete on meie luterlikes
kirikutes olnud kasutusel liturgilist värvi komplektid, millesse
kuuluvad tekstiilid katavad nii altari, kantsli puldi, kantsli ääre
kui ka altariaia. Altariaed on enamasti kaetud koguni kahe
tekstiiliga, millest üks (tihtilugu narmastega kaunistatud) on
altariaia peal ja teine katab põlvituspinki. Kantsli ääre kate
jätkub vahel trepirinnatisel. Enamasti on tegu lihtsa kujundusega
tekstiilidega, mille ainsaks kaunistuseks on narmad allääres.
Valgete katete puhul kohtab aga ka uhkeid pitsilisi heegeldusi ja
tikandeid.
Tallinna toomkiriku altar |
Tallinna toomkiriku kantsel |
Ajaloolistest kantsli ääre ja
altariaia katetest võiks millalgi pikemalt kirjutada. Aga seekord kirjutan ma uute
katete valmistamisest.
Katete valmistamine on kallis. Isegi
kui ei ole tegemist keerukate tikandite või gobeläänidega, siis
ka tavalise õmblustöö korral ei ole nende hind väike, sest hea
kvaliteediga kangas on kallis. On loomulik, et me tahame kirikusse
just hea kvaliteediga kangast, kuna see näeb ilus välja ja kestab
ajas kauem. Kanga kogus, mis kantsli ääre ja altariaia katete
valmistamiseks vaja läheb, on suur. Enamasti on katted villasest
kangast, sest see on ilus ja nii öelda istub hästi. Villasest kangast
katetel on ka üks miinus - need on kaalult rasked ja seetõttu on
nende peale panek ja maha võtmine füüsiliselt väsitav. Lisaks
peavad katetel olema hoiustamiseks korralikud panipaigad või kapid,
kus nad ei oleks üksteise peale kuhjatud. Viie liturgilist värvi
katetekomplekti puhul on üks komplekt väljas ja neli sel ajal
kusagil hoiustatud. Selleks peab kirikus ruumi olema. Ning mis veel on oluline – kortsus katted
vajavad enne kasutusele võttu triikimist ja aeg-ajalt tuleb katteid
ka puhastada. Seegi ei ole kerge töö.
Kui vaadata kirikus suunaga altari
poole, siis on mul vahel ikka tekkinud küsimus – kas tegelikult ka
on vaja seda liturgilist värvi triipu altariaia alaossa, mille annab
altariaia põlvituspingi kate? Inimese pilk peaks olema kirikuruumis
juhitud altarile mitte altariaia põlvituspingile. Seepärast
soovitaksin ma mitte näha vaeva altariaia põlvituspingile
liturgilist värvi katte õmblemisega. Aga mida teha selle asemel?
Mitmes kirikus ja seal hulgas ka minu kodukirikus Tallinna Jaanis on
tellitud altariaia põlvituspingile kate sadulsepatööna. Selle
tegemiseks valib sadulsepp vastupidava mööbliriide. Kangas peab
värvilt sobima altariaiaga ja kiriku interjööriga. Kui altariaed
on mälestisena muinsuskaitse all, siis tuleb tööd kooskõlastada
Muinsuskaitseametiga.
Sadulsepatööna valminud altariaia
põlvituspingi katet ei saa lihtsal kombel puhastada ja vahetada.
Seepärast tuleb hoida seda määrdumise eest. Lastele tuleb õpetada,
et nad ei astuks jalaga põlvituspingi peale. Kui kasutatakse altari
ees küünlaid, siis tuleb hoolt kanda, et küünlarasv ei tilguks
altariaia põlvituspingile (küünlad peavad olema kvaliteetsed s.t.
mittetilkuvad ja kasutada tuleks rasva püüdvaid nn. kraesid). Vahel
on mõnes kirikus komme, et matuse puhul asetatakse pärjad, kimbud
ja lilled altariaia põlvituspingile. Need võivad määrida katte
vaigu ja õietolmuga. Et seda ei juhtuks, tuleb õmmelda sobivas
toonis ning lihtsasti pestav kate, mis asetatakse matuse ajaks altariaia
põlvituspingile.
Mida teha altariaia peal oleva kattega
ja kantsli ääre kattega? See sõltub konkreetsest kirikust ja
kogudusest. Nende katete kasutamise kohustust ei ole. Kui aga kirik
on oma sisekujunduselt tagasihoidlik, siis ma pigem soovitan neid
kasutada. Kui kirik on sisekujunduselt rikkalik ja kantsel ja
altariaed näevad kaunid välja, siis jätaksin pigem nad katmata.
Sel juhul on liturgilist värvi katted ainult altaril ja kantsli
puldil. Siis võivadki need olla sedavõrd rikkalikuma kujundusega.
Muidugi võib olla, et kogudus on nii
harjunud liturgilist värvi katetest altariaial ja kantsli äärel,
et ei soovigi neist loobuda. Ega siis peagi. Kui on jaksu neid
valmistada, vahetada ja korras hoida, siis võib tõesti nende
kasutamise traditsiooni säilitada.
Lisan siia kaks fotode paari, millelt on näha, millised on altariaed ja kantsli äär katetega ja ilma nendeta.
Altariaed liturgilist värvi katetega ja ilma nendeta. Parempoolsel pildil on altariaia põlvituspingil sadulsepa paigaldatud mittevahetatav kangas.
Sama altariaed lähivaates.
Kantsli äär kaetuna liturgilist värvi kattega ja ilma selleta.