Jõuluaeg on tore aeg - saab endale lubada mõnusaid tegevusi, milleks igapäevaselt aega ei leia. Mina kogusin siit ja sealt infokilde Eesti kirikutekstiilide kohta. Muu hulgas avastasin sellise vemmalvärsi:
See
päevakajaline luuletus ilmus 14. märtsil 1940 „Päevalehes“. Luuletus
oli ajendatud sündmustest Pärnu Eliisabeti koguduses (olen sellest
põgusalt kirjutanud oma raamatus ja ka ühes blogipostituses).
Lugu oli selline.
1939.
aastal kinkisid koguduse naised Eliisabeti kirikule sinised
altarikatted sooviga, et need võetaks kasutusele rahvuslike pidupäevade puhul pidulikel
jumalateenistustel koguduse mõlema õpetaja poolt. Õpetaja Harry
Johann Nuudi oli nõus katete kasutamisega, kuid õpetaja praost
August Arumäe keeldus.
Tüli
paisus nii suureks, et jõudis 1940. aasta kevadel ajalehtedesse.
Praost August Arumäe selgitas: Liturgilisi värve meie
evangeelses luteri usu kirikus on tarvitusel ainult viis ja nimelt:
valge, must, punane, roheline ja violett. Nende järgi olen mina
käinud, mispärast ka sinist värvi ma ei saa kasutamisele võtta.
9. pataljoni aastapäeval [14.
jaan – MR] asetasin valge altarikatte, sest seda värvi
kasutatakse ikka pidulikkudel puhkudel, kuna Vabaduspäeval, mis sel
aastal langes kannatusajale, oli altari katte värviks must. Toona oli kehtiva korra
kohaselt musta värvi kasutamine kannatusajal ette nähtud kirikutes, kus
puudusid violetsed katted. Pärnu Eliisabeti kirikul olid olemas nelja värvi katted - punased, mustad, valged ja sinised.
Keegi
endine koguduseliige oli kirjutanud ajalehte kirja, milles ta
pahandas naistega nende mõistmatuse pärast. Muu hulgas kirjutab ta musta värvi kasutamise kohta oma tõlgenduse: Tänavu
kodumaa hällipäev langes ajaliselt kiriklikku kannatusaega. Korra
poolest on täitsa õige ja loomulik, et sel korral oli kõik korras
kui altarit katsid mustad katted. Tänavustel erakordsetel tõsistel
aegadel oli see isegi väga mõjukas. See must, ka meie lipuvärvist:
must on meie mullapind, mida higis haritud, must on kuub, mis Eesti
rinda ammust juba varjanud ...
Naised
kirjutasid vastuse, kus nad selgitasid, et sinise värvi kasutamine
kirikus on lubatud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi otsusega 1936.
aastast. Naised kirjutavad: Kirikule on tehtud ajakirjanduses
põhjendatud etteheiteid – nimelt – et kogu maa ja kogu rahvas
pühitseb pidulikult vabariigi aastapäeva, ainult kirik jääb
külmaks. Ja kui nüüd grupp naistegelasi, väljudes armastusest
kiriku ja kodumaa vastu, väljudes kodukaunistamise mõttest, sest ka
kirik on meie vaimline ja usuline kodu, tugedes maksvatele
määrustele, saades peale muu annetust kaitseliidult ja sõjaväelt,
valmistavad oma vabadel tundidel ise rahalisi ohvreid kandes
sinivärvilised altarikatted rahvuspühadel tarvitamiseks – siis
tullakse tänutäheks avalikult neile tegelastele moraali lugema:
naistegelased tülitsevad, naistegelased ei tunne kiriku korda,
kannatamisaeg ja Saksamaa leksikon ei lubavat sinist värvi, piiskopi
manitsused korda ja rahu pidada ei minevat naistegelastele südamesse
jne. Ja tegelik olukord? Paluti alandlikult praostilt kaunistada
kirik rahvuspühal tarvitusele lubatud siniste katetega ja vastus
sellele oli selge "ei".
Naiste
kolmeliikmeline delegatsioon läks Tallinnasse piiskop Johan Kõpu
jutule, et tekkinud olukorda selgitada ja kuulda piiskopi seisukohta.
Kaasas olid neil ka tüli tekitanud sinised katted. Piiskop kiitis
katteid ja palus delegatsiooni liikmeil anda Pärnu koguduse
naistele edasi oma sõbralik tänu kirikule tehtud kingituse eest. Ta
soovitas tekkinud arusaamatus lahendada sõbralikus vaimus. Piiskop
kinnitas, et siniseid katteid võib kirikus rahvuslikel pidupäevadel
kasutada. Kuid ei ole sunduslik, et õpetaja peab just neid
tarvitama. See võib sündida õpetaja oma äranägemise kohaselt.
Kahjuks
ei ole kõnealused sinised katted teadaolevalt säilinud. Aga lugu ja luuletus on. Kirikutekstiilidest
on luuletusi ja laule tehtud vähe. Tean veel üht tukukottide kohta
ja olen kuulnud ühest, mis tehtud surnuraami kattest. Kui kellelgi
mõni rahvasuus ringlev laul käepärast on, siis andke mulle palun
teada! Igasugune lugu on teretulnud, sest need on me oma lood –
kirjutatud asjade kohta, mis meid puudutavad.