kolmapäev, 30. detsember 2015

Tülitekitaja sinine

Jõuluaeg on tore aeg - saab endale lubada mõnusaid tegevusi, milleks igapäevaselt aega ei leia. Mina kogusin siit ja sealt infokilde Eesti kirikutekstiilide kohta. Muu hulgas avastasin sellise vemmalvärsi:


See päevakajaline luuletus ilmus 14. märtsil 1940 „Päevalehes“. Luuletus oli ajendatud sündmustest Pärnu Eliisabeti koguduses (olen sellest põgusalt kirjutanud oma raamatus ja ka ühes blogipostituses).

Lugu oli selline.
1939. aastal kinkisid koguduse naised Eliisabeti kirikule sinised altarikatted sooviga, et need võetaks kasutusele rahvuslike pidupäevade puhul pidulikel jumalateenistustel koguduse mõlema õpetaja poolt. Õpetaja Harry Johann Nuudi oli nõus katete kasutamisega, kuid õpetaja praost August Arumäe keeldus.
Tüli paisus nii suureks, et jõudis 1940. aasta kevadel ajalehtedesse. Praost August Arumäe selgitas: Liturgilisi värve meie evangeelses luteri usu kirikus on tarvitusel ainult viis ja nimelt: valge, must, punane, roheline ja violett. Nende järgi olen mina käinud, mispärast ka sinist värvi ma ei saa kasutamisele võtta. 9. pataljoni aastapäeval [14. jaan – MR] asetasin valge altarikatte, sest seda värvi kasutatakse ikka pidulikkudel puhkudel, kuna Vabaduspäeval, mis sel aastal langes kannatusajale, oli altari katte värviks must. Toona oli kehtiva korra kohaselt musta värvi kasutamine kannatusajal ette nähtud kirikutes, kus puudusid violetsed katted. Pärnu Eliisabeti kirikul olid olemas nelja värvi katted - punased, mustad, valged ja sinised.
Keegi endine koguduseliige oli kirjutanud ajalehte kirja, milles ta pahandas naistega nende mõistmatuse pärast. Muu hulgas kirjutab ta musta värvi kasutamise kohta oma tõlgenduse: Tänavu kodumaa hällipäev langes ajaliselt kiriklikku kannatusaega. Korra poolest on täitsa õige ja loomulik, et sel korral oli kõik korras kui altarit katsid mustad katted. Tänavustel erakordsetel tõsistel aegadel oli see isegi väga mõjukas. See must, ka meie lipuvärvist: must on meie mullapind, mida higis haritud, must on kuub, mis Eesti rinda ammust juba varjanud ...
Naised kirjutasid vastuse, kus nad selgitasid, et sinise värvi kasutamine kirikus on lubatud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi otsusega 1936. aastast. Naised kirjutavad: Kirikule on tehtud ajakirjanduses põhjendatud etteheiteid – nimelt – et kogu maa ja kogu rahvas pühitseb pidulikult vabariigi aastapäeva, ainult kirik jääb külmaks. Ja kui nüüd grupp naistegelasi, väljudes armastusest kiriku ja kodumaa vastu, väljudes kodukaunistamise mõttest, sest ka kirik on meie vaimline ja usuline kodu, tugedes maksvatele määrustele, saades peale muu annetust kaitseliidult ja sõjaväelt, valmistavad oma vabadel tundidel ise rahalisi ohvreid kandes sinivärvilised altarikatted rahvuspühadel tarvitamiseks – siis tullakse tänutäheks avalikult neile tegelastele moraali lugema: naistegelased tülitsevad, naistegelased ei tunne kiriku korda, kannatamisaeg ja Saksamaa leksikon ei lubavat sinist värvi, piiskopi manitsused korda ja rahu pidada ei minevat naistegelastele südamesse jne. Ja tegelik olukord? Paluti alandlikult praostilt kaunistada kirik rahvuspühal tarvitusele lubatud siniste katetega ja vastus sellele oli selge "ei".
Naiste kolmeliikmeline delegatsioon läks Tallinnasse piiskop Johan Kõpu jutule, et tekkinud olukorda selgitada ja kuulda piiskopi seisukohta. Kaasas olid neil ka tüli tekitanud sinised katted. Piiskop kiitis katteid ja palus delegatsiooni liikmeil anda Pärnu koguduse naistele edasi oma sõbralik tänu kirikule tehtud kingituse eest. Ta soovitas tekkinud arusaamatus lahendada sõbralikus vaimus. Piiskop kinnitas, et siniseid katteid võib kirikus rahvuslikel pidupäevadel kasutada. Kuid ei ole sunduslik, et õpetaja peab just neid tarvitama. See võib sündida õpetaja oma äranägemise kohaselt.

Kahjuks ei ole kõnealused sinised katted teadaolevalt säilinud. Aga lugu ja luuletus on. Kirikutekstiilidest on luuletusi ja laule tehtud vähe. Tean veel üht tukukottide kohta ja olen kuulnud ühest, mis tehtud surnuraami kattest. Kui kellelgi mõni rahvasuus ringlev laul käepärast on, siis andke mulle palun teada! Igasugune lugu on teretulnud, sest need on me oma lood – kirjutatud asjade kohta, mis meid puudutavad.
 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar