Kuvatud on postitused sildiga põrandavaibad. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga põrandavaibad. Kuva kõik postitused

kolmapäev, 8. juuli 2020

Kileribadest kirikuvaibaks


Vaatan, et olen oma postitustest kirjutanud õige palju põrandavaipadest. Olgu siis veel ühe vaiba lugu siinkohal kirja pandud.

Saaremaal Kärla kirikus käisin esamkordselt 23. septembril 2000. aastal. Olin siis noor ja roheline kirikutekstiilide uurija ja astusin sel teel oma esimesi samme. Kärla kirikus oli kaks tähelepanuväärset kirikutekstiili – üks vana valge altarikate, millest kirjutan kunagi hiljem, ja kileribadest põrandavaip kiriku pikihoones.
Kileribadest valmistatud põrandavaipadega olin varemgi kokku puutunud, sest mu ema heegeldas neid. Ta kasutas selleks ribadeks lõigatud piimapakke. Kärla kiriku vaip oli aga telgedel kootud. Tegin toona vaibast fotod ja märkisin valmistajate nimed üles.

13 aastat hiljem otsustasin vaiba kuduja üles otsida, et temalt endalt kuulda vaiba saamise lugu. See oli mõneti eriline ettevõtmine, sest sain kirikuõpetajalt küll tema aadressi, kuid mitte telefoninumbrit. Pidin kohale saabuma etteteatamata, mida ma tavaliselt ei tee. 3. augustil 2013 olin taas Saaremaal. Jõudnud külla uurisin kohalikelt, et millises majas proua Leili V. elab. Leidsin ta elamise hõlpsasti üles. Mind võttis lahkelt vastu elurõõmus naisterahvas. Ei lugenud midagi, et ma etteteatamata kohale ilmusin. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Ta rääkis, et valmistas Kärla kiriku põrandavaiba 1975. aasta kevadpühadeks. Lõime pani üles ta ema Marta L, kes oli ühtlasi kirikunõukogu liige. Leili kudus pärast tööd ja nädalavahetustel. Kogudusel oli toona noor uus õpetaja Elmar Reinsoo, kes kiriku korda tegi. Enne teda olevat Kärla kirik olnud halvas seisukorras. Uue vaiba idee tuli koos kiriku korrastamisega. Leili töötas Saare kombinaadis (Kahu vabrikus Kuressaares), kus ta oma leivatööna vaipu kudus. Kärla kiriku põrandavaiba muster ongi kombinaadist pärit. Kombinaadis tehti nii villaseid kui ka kaltsuvaipasid. Kärla kiriku vaiba valmistas Leili, nagu eespool mainitud, kileribadest. Neid sai ta Tallinnast ja need olid kaabli valmistamise jäägid. Leili kiitis, et see on hea pehme materjal. Ta arutas, et peaks kirikule uue vaiba kuduma. Tal on veel poole vaiba jagu seda materjali alles!


Leilil olid teljed üleval ka tol päeval, mil teda külastasin. Palusin, et ta näitaks mulle neid vaipasid, mida ta nüüd kudunud on. Ta tõigi neli vaipa, mis tal kodus olid, mulle näha. Ühe vaiba materjali kohta rääkis ta järgmist: Teed, mis tema talu juurest mööda läheb, kasutati ühel rallisõidul. Sõidu ajaks oli tee piiratud sinivalgete kilest lintidega. Kui ralli lõppes, ei tulnud keegi linte ära korjama. Lõpuks kerisid Leili lapsed lindid kokku ja tõid talle kudumismaterjaliks. Ühte väikesesse vaipa oligi neid linte kootud. Leili ütles, et sinine värv kulub küll vaibalt maha aga temal pole sellest midagi.



See on huvitav, kuidas kodus kasutatud materjalid ja kodusisustuses olevad mustrid on kirikusse jõudnud. Eks inimesed tikkisid-kudusid põrandavaipadesse seda, mis oli tuttav ja omane. Põrandavaipa ongi keeruline kristlikku sümboolikat kududa, sest igale sümbolile ei sobi jalaga astuda. Sellevõrra on põrandavaipade valmistamine olnud ka lihtsam, et ei ole pidanud otsima ristiusu sõnumit kandvat mustrit, vaid mustri valikul on olnud määravaks ilu ja pidulikkus.


P.S.
Tehismaterjalidest vaipade kirikusse ostmisel peab olema pisut ettevaatlik. Olenevalt kiriku sisekliimast võib juhtuda, et vaiba alla hakkab niiskus kogunema. Kui vaip on kodus valmistatud, siis on see oht arvatavasti väiksem, sest kodukootud vaipade kude ei ole nii tihe ja laseb seetõttu õhku läbi.

teisipäev, 28. aprill 2020

Käsitöövaibad altariruumis

Varasemalt olen kirjutanud siin lõimeripsvaipadest kiriku pikihoones. Vaipu võib leida kirikuhoones mujalgi. Seekord suundume kooriruumi ja heidame pilgu esmalt altarivaipadele. Need on vaibad, mis asuvad seespool altariaeda ja neile astub kirikuõpetaja jalg. Kirikulised altarisse ei lähe ning kaugelt kirikupingist need vaibad neile kätte ei paista. Küll aga on altarivaip silme ees neil, kes kogunevad altari äärde – armulaualised, ristitavad ja nende lähedased, leerilapsed ning noorpaarid.
Enamasti on Eesti kirikute altarites vabrikutes toodetud vaibad. Need on ostetud poest ja on samasugused nagu on me kodudes. Vahel harva aga on altaris käsitööna valminud vaip. Ka sel puhul ei ole altarivaibal erilist kiriklikku mustrit. Vaiba valmistamiseks on kasutatud mõnda ilusat kirikusse sobivat kavandit. Samasuguste mustritega vaipasid on olnud ka Eesti kodudest.

Tutvustan siin tikitud altarivaipasid, mida oma kirikukülastustel kohanud olen.

Ridala kiriku vaiba tikkis õpetaja Arved Pauli perekond umbes aastatel 1956-1960. Vaiba muster on võetud ajakirjast "Taluperenaine" (1940, nr. 4).

Ridala kiriku altar

Ridala kiriku altarivaip

Detail Ridala kiriku altarivaibast - pleekimata vaiba serv, kus on näha vaiba algsed värvid.

Imeilus tikitud vaip on Pilistvere kiriku altaris. Selle valmistajad ja valmistusaeg on mulle kahjuks teadmata.

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altar

Pilistvere kiriku altarivaip

Pindi kirikus on kaks altarivaipa. Otse altari ees oleva vaiba tikkis kirikuvanem Eha Harak 1980. aastatel.

Pindi kiriku altar ja altarivaip

Pindi kiriku altarivaip (detail)

Teise altarivaiba tikkis Pindi koguduse õpetaja Laine Villenthal 1990. aasta paiku. Kui ma eelpool nimetasin, et altarivaibal ei ole erilist kiriklikku mustrit, siis see vaip on erand - sellel on tekst Vanast Testamendist: "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5).

Pindi kiriku altarivaip

Viimane vaip, millest ma seekord kirjutan, on Kuusalu kiriku pruudivaip. Selle tikkisid 1957.-58. aastal koguduse naised. Ehkki nimetus on sel vaibal "pruudivaip", kasutati seda ka muudel pidulikel sündmustel lisaks laulatusele. Kui eelpool nimetatud vaibad on kasutusel altaris, siis Kuusalu kiriku pruudivaip laotati altariaia ette – kohale, kus pruutpaar laulatuse ajal seisab. Selle vaiba sünniloost on kirjutanud Ester Paenurm ajalehe "Eesti Kirik" 2000. aasta 15. novembri numbris. Toon siin välja mõned faktid tema artiklist. Vaip tikiti ristpistes villaste lõngadega. Alusmaterjaliks kasutati suhkrukotte, mis harutati lahti ja õmmeldi omavahel kokku. Muster oli pärit arvatavasti ühest saksa ajakirjast. Lõngad koguti annetusena, need värvis vajalikesse toonidesse koguduse õpetaja abikaasa.

Kuusalu kiriku pruudivaip

Ehk innustab siinne tutvustus mõnda kogudust ka oma kodukirikusse vaipa tikkima. See on päris suur töö, aga hulgakesi tehes rõõmsalt teostatav.


Täiendus 19. juunist 2020:

Eile leidsin "Nõukogude Naise" 1955. aasta veebruarinumbri tagakaanelt G. Leškina vaibakavandi. See tuli mulle kohe tuttav ette. Selgus, et Kuusalu kiriku pruudivaiba muster ei pärinegi saksa ajakirjast, vaid on Eesti tekstiilikunstniku Galina Leškina (1925-2009) looming. Aga nagu ikka käsitöö puhul kipub juhtuma - kavand ei ole vaibaks saanud üks-ühele, vaid seda on pisut muudetud. Selle eesmärk oli ilmselt teha pikem vaip, kui G. Leškina muster võimaldas.








pühapäev, 2. veebruar 2020

Torma kiriku vaibad


Hiljuti ilmus Tiit Pädami koostatud raamat "Igavikust kantud maastik. Kirikuhoonetest ja inimestest Nõukogude Eestis". See on põnev artiklite kogumik, milles erinevad autorid kirjutavad kirikuhoonete tähendusest, saatusest ning remontimisest, vitraažide loomisest ja orelitest. Artiklite seas on avaldatud ka Torma koguduse õpetaja Jaan Muru kirjutis 1965. aastast, milles ta kirjeldab põrandavaipade kudumist Torma kirikusse.


Torma kiriku vaip on kootud lõimeripstehnikas. Värvilt on see punane, värviliste triipudega servades. Raamatus on vaibast must-valge foto.

Sattusin Torma kirikusse ja pastoraati endalegi ootamatult 2013. aasta 9. augustil. Tol päeval ei olnud Tormasse minek mul plaanis. Lohusuu kirikust tulles kohtasin Avinurmes juhuslikult EELK konsistooriumi arhivaari Janis Tobrelutsu, kes mind kohe Tormasse minema õhutas. Ta helistas Torma koguduse õpetajale Mehis Pupartile, et mu tulek kokku leppida. Õpetaja võttis mind lahkelt vastu, rääkis kiriku ja koguduse ajaloost ning näitas mulle Torma kiriku tekstiile. Õpetaja Jaan Muru ajal valmistatud põrandavaibad ei olnud enam kirikus kasutusel, vaid olid lühemate juppidena pastoraadi põrandal. Lisan siia pildi, mille ma toona pildistasin. Pilt on avaldatud ka ühes minu varasemas postituses, mille kirjutasin kunagi lõimeripsvaipadest. Seal on ka Torma kiriku vaipadest põgusalt juttu. Postitust saab lugeda siit.

Torma kiriku vaibad pastoraadi põrandal.

Jaan Muru kirjutis selles kogumikus kirjeldab toredasti, milline oli kirikuvaipade kudumise käik nõukogude ajal. Millised olid takistavad asjaolud ja kuidas inimesed selle tööga kaasa tulid. Kangakudujatele muidugi pakuksid huvi vaipade kudumise tehnilised üksikasjad aga kuna õpetaja ise ei kudunud, siis neid sellest kirjutisest ei leia. Sellest hoolimata on tegemist väärt lugemisvaraga. Tore, et see on nüüd ses kogumikus avaldatud ja sellega suuremale hulgale inimestest kättesaadavaks tehtud.

laupäev, 1. veebruar 2020

Kirikutekstiilikroonika 2019

Aeg vaadata tagasi eelmisele aastale.

7. detsembril 2018 alanud Anu Raua tekstiilide näitus Tallinna Jaani kiriku lõunasaalis ulatus uude aastasse. Pärast selle lõppemist avati 11. jaanuaril taas tekstiilide väljapanek – tekstiilikunstnik Riste Laasbergi gobeläänide näitus "Heledam pool". Nagu Anu Raua näitusel nii ka seekord ei olnud väljas otseselt kirikutekstiililooming. Mõlemad autorid on aga valmistanud ka kirikutekstiile. Nii oli Riste Laasbergi vaipade seas eksponeeritud väike stend fotodega EMK Tartu Püha Luuka kirikule kootud liturgilist värvi katetest.
 
EMK Tartu Püha Luuka kiriku katete pildid Riste Laasbergi loomingu näitusel "Heledam pool".

Vaimuliku rõivaid ja mõnda kiriklikel talitustel kasutusel olnud kleiti oli võimalik vaadata Eesti Ajaloomuuseumi Suurgildi hoones näitusel "Moejoon. Pidulik rõivamood 1920-1940". Seal olid väljas vaimuliku talaar koos lõkade ja kikilipsuga, õpetaja Karl Koppeli vaimulikubarett ning leeri-, laulatus- ja ristimiskleidid.

Kirikutekstiilide ja rõivaste väljapanek näitusel "Moejoon".

Maikuus valmis Meeli Pärtelpoja kätetööna suursuguse heegelpitsiga altarilina Pöide kiriku altarile. Punase ja violetse altarikatte tikkis Kadri Tomasson.
 
Pöide kiriku altar uute altaritekstiilidega (foto autor: Anne Untera).

29. mail kaitses Madli Sepper TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas magistritöö "Õigeusukiriku tekstiilide sümboolika, vanus ja tehnoloogia Lääne-Eesti ja Tallinna kirikute näitel”. Tööga saab tutvuda siin.

Juunis sai Tallinna Jaani kirik uue punase vaiba pikihoone vahekäiku. Eelmine vaip oli vastu pidanud 12 aastat ja miljonite jalaastete all sedavõrd kulunud, et tuli uue vastu vahetada.

15.-16. juunil oli Eestis ametlikul visiidil Taani kuninganna Margrethe II. Sel puhul oli Tallinna toomkirikus vaatamiseks välja pandud Kronborgi lossi kabeli kaasula, mille kuninganna 1985. aastal valmistas. Kuninganna osales ka 16. juunil toimunud jumalateenistusel toomkirikus.

Taani kuninganna Margrethe II valmistatud kaasula Tallinna toomkirikus.

28. septembril külastasid Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmed meie hea sõbra Päikki Priha kutsel Helsingit, et üheskoos nautida tekstiilikunsti, kirikutekstiile ja tutvuda põnevate kohtadega Helsingis. Oli sisutihe, hinge kosutav ja silma rõõmustav sügispäev. Esmalt külastasime tekstiilikunstnik Inka Kivalot, kes tutvustas meile oma loomingut. Metodisti kirikus vaatasime sealseid kauneid altarikatteid. Edasi siirdusime Helsingi keskraamatukokku Oodi, kus Päikki tutvustas meile maja ja pakkus lõunat. Seejärel tutvusime Aalto ülikooli hoonega. Lõpuks astusime sisse vaikuse kabelisse, kus meil oli võimalus näha ka altarikatteid. Päris enne lahkumist külastasime kahte raamatupoodi. Suur tänu meie võõrustajale Päikki Prihale!

Kirikutekstiilide sõbrad metodisti kirikus.
Sügisel jõudis Tallinna Peeter-Pauli kirikusse tagasi kaasula, mis oli Eduard Proffitlichil seljas Eesti katoliku kiriku piiskopiks pühitsemisel 1936. aastal. Uudislõiku kaasula kojujõudmisest saab vaadata ETV kodulehelt.

Saaremaa muuseum on aastaid korraldanud Kuressaare piiskopilinnuses muuseumiüritust nimetusega "Piiskopi pidusöök". Kuna seni seal kasutusel olnud rüüd olid juba väsinud ilmega, siis otsustati tellida uued. Piiskopimantli loomisel võeti aluseks Saare-Lääne piiskopi Münchhauseni piiskopimantel 15. sajandi lõpust. See on teadaolevalt ainus tänaseni säilinud keskaegne kirikutekstiil, mida Eesti alal kasutatud on. Originaalne piiskopimantel on rohke ja hinnalise tikandiga kaunistatud. Teatraliseeritud muuseumiürituse tarbeks valmistasid Jaana Ratas ja Saaremaa ettevõte Niidihaldjas digiprinditud piiskopimantli.

"Piiskopi pidusöögi" piiskopimantel (foto autor: Niidihaldjas).

Novembris ilmus ajalehes "Eesti Ekspress" Karin Pauluse artikkel "Naivism ja uuslihtsus. Kunst Eesti kirikutes". Seda artiklit võib lugeda sündmuseks. Esmalt seetõttu, et Karin Paulus kirjutas kirikuvitraažidest. Arutelu selle üle, milliseid vitraaže kirikutesse luua ja milliseid mitte, on väga vajalik ja peaks kindlasti jätkuma. 11. juunil toimus küll Munsuskaitseameti korraldusel osavõtjaterohke ja sisukas kirikuvitraažide sümpoosion aga üksjagu küsimusi jäi seal käsitlemata. Karin Pauluse artikkel oli väga oluline ka seetõttu, et pika aja järel kirjutati kirikutekstiilidest ajalehes, mis on üle-eestilise levikuga ja tiraažiga ligikaudu 25 000 eksemplari. Kirjutasin selle artikli põhjal blogipostituse, mida võib lugeda siit.

Aasta lõpus valmis uus heegelpitsiga altarilina Käsmu kirikusse. Lugu, mis selle pitsi mustri kohta käib, on vahva. Käsmu kogudus kirjutab:
"Sellel näeme kirikusse minevaid inimesi, keda ühendab ristiusu rõõmus sõnum päästest: tee taevariiki on avatud kõigile soovijatele.
Aidaku Jumal, et sama rohkearvuliselt ja rõõmsalt, nagu läksid inimesed möödunud suvel juubelilaulupeole, tuleksid nad ka pühakotta."

Käsmu kiriku uus altarilina (foto: EELK Käsmu kogudus).

Uusi kirikutekstiile valmistati sel aastal kirikutesse vähe. Kindlasti ei ole põhjus raha puudumises kui vaadata näiteks seda, millise hooga kirikutesse vitraažaknaid tehakse. Minu meelest peaks küll esimeses järjekorras pöörama tähelepanu altarile ja sealhulgas altaritekstiilidele. Pikihoone akende kaunistamise võiks siis ette võtta, kui kõik muu on kirikuhoones korras. Paraku on tänapäeval kirikutes sageli suhtumine, et altarikatetele hakatakse tähelepanu pöörama kõige viimasena. Huvitav, mida selline mõttelaad meie kiriku kohta ütleb? Kirikuhoone korrastamine võib võtta aastaid. Kui sel ajal toimuvad kirikus teenistused ja talitused aga altaril on kulunud ja haleda väljanägemisega altaritekstiilid, siis kas ootamine on ikka õigustatud?

Kui aga uued tekstiilid muretsetud, siis mida teha vanadega? Kindlasti ei tohi neid pikemalt mõtlemata minema visata. Meie kirikutes on väga väärtuslikke kirikutekstiile, mida ei saa küll enam igapäevaselt kasutada, kuid mis tuleb kindlasti alles hoida. Kui tekib küsimus, kas olemasolevad tekstiilid väärivad säilitamist, siis alati võib pöörduda oma küsimusega minu poole. Kirikutekstiilidest olen ma valmis kõnelema igal ajal.

Praegu on ehitamisel mitu uut luterlikku kirikut – Saku, Saue, Mustamäe. Loodan väga, et nendesse kirikutesse tellitakse väärikad sõnumiga altari- ja kantslikatted. Kirikuruum ja selles toimuv on tervik, mille iga element on oluline ja peab olema läbi mõeldud. See ei ole pelgalt esteetiline küsimus, vaid see on oluline kiriku sõnu kuulutamise kohalt. Me peaksime taotlema täislikkust. Miks peaksime leppima poolikuga, rahuldavaga kui me suudame olla väga head või isegi pea-aegu täiuslikud? Ja Jumalale peaks inimene andma endasti parima.

teisipäev, 29. jaanuar 2019

Kirikutekstiilikroonika 2018


2017. aasta lõpus avatud kirikutekstiilinäituseid sai vaadata ka 2018. aastal. Tiina Puhkani loodud liturgiliste tekstiilide näitus "Pühade värvid" oli avatud 10. jaanuarini. Sakraaltikandi näitus püha Siimeoni ja naisprohvet Hanna kirikus aga 11. veebruarini. Veebruari lõpust aprillini oli võimalik sakraaltikandeid vaadata Kohila kiriku tornigaleriis.

Pühakodade riikliku programmi raames konserveeriti kevadel Eesti Vabaõhumuuseumi konserveerimis- ja digiteerimiskeskuses "Kanut" Haapsalu Jaani kiriku kantslikate. Nüüd on see kauni tikandiga kirikutekstiil kasutusel altarikattena.

2. juunil pühitseti Valga Jaani kiriku uued rohelised altari- ja kantslikatted. Nende autor on Karin Varblane.

Valga kiriku roheline altarikate.

Marju Kullerkupp valmistas Haapsalu kutsehariduskeskuse tekstiilkäsitöö eriala lõputööna neli liturgilist värvi karikakatet Keila kirikule. 17. juunil said kirikulised enne ja pärast jumalateenistust neid katteid Keila kirikus vaadata. Suvel olid katted eksponeeritud Haapsalu kultuurikeskuses kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitusel. Karikakatted võeti Keila kirikus kasutusele lõikustänupühal.

Karikakatete väljapanek Keila kirikus 17. juunil.
Kutsehariduskeskuse õpilaste lõputööde näitus. Karikakatted on fotol vasakul.

10.-12. augustini toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi liikmetele kuldtikandi kursus, mille eesmärgiks oli saadud oskuste rakendamine edaspidi mõne kirikutekstiili loomisel. Kuldtikandit on kirikutekstiilide valmistamisel kasutatud läbi sajandite ja see kaunis tikand sobib hästi ka tänapäevaste altari-, kantsli- ja karikakatete kaunistamiseks.
Kuldtikandit õpetas Lilian Bristol. Kursuslased said lähedalt vaadata Tallinna Kaarli kiriku kuldtikandiga altarikatet aastast 1938. Kursuse käigus tikkisid nad läbi samasuguseid motiive nagu on sel altarikattel. Kursuse korraldamise asjaliku poole eest kandis hoolt Signe Susi ja kursuse toimumist toetas Eesti Kultuurkapital.

Kuldtikandi kursuslased tööhoos.
Valmimisjärgus tikandinäidis.

19. augustil pühitses EELK peapiiskop Urmas Viilma taastatud Naissaare kabeli. Sündmus oli väga pidulik, kohal oli Rootsi kroonprintsess Victoria koos abikaasa prints Danieliga ja president Kersti Kaljulaid. Pühitsemise käigus asetati altarile katted ja kantslile kinnitati puldikate. Tekstiilid saadi Rootsist koos kiriku sisustusega.

18. novembril õnnistati Rapla kiriku uus punane põrandavaip.

Detsembris valmisid Haljala kiriku violetne ja valge altarikate. Nende autor on tekstiilikunstnik Elna Kaasik.

Haljala kiriku uued altarikatted (fotod: EELK Haljala kogudus).

7. detsembril avati Tallinna Jaani kiriku Lõunasaalis Anu Raua vaipade näitus "Issaristike". Tegemist ei ole küll otseselt kirikutekstiilide näitusega aga ristiusu ja kiriku teema käib läbi mitmetest Anu Raua loodud vaipadest. Näitus oli avatud tänavuse aasta 9. jaanuarini.

Vaade näitusele "Issaristike".

27. detsembril jõudis pärast seiklusi postiteenistuses kohale Põlva kiriku uus punane põrandavaip. Vaiba pikkus on 19 meetrit ja see katab kiriku vahekäiku peauksest altarini. Tegemist on väga ilusa kookosvaibaga. Selliste vaipade kasutamine Eesti kirikutes ulatub 1930. aastatesse. Need vaibad on armastatud kena väljanägemise ja vastupidavuse poolest. 1930. aastatel ostetud kookosvaipu on kasutusel veel õige paljudes Eesti luterlikes kirikutes, mis näitab nende vastupidavust. Muidugi sõltub palju ka sellest, kui palju inimesi mööda vaipa käib. Kokkuvõtteks – Põlva kogudus tegi hea valiku, mis minu südant küll väga rõõmustab!

Põlva kiriku uus põrandavaip (fotod: Toomas Nigola).



pühapäev, 29. detsember 2013

Kirikutekstiilikroonika 2013



Lõppeval aastal sündis kirikutekstiilide vallas palju põnevat. Järgnevalt põgus ülevaade uutest EELK kirikutesse loodud tekstiilidest, toimunud näitustest ja muust huvitavast.

Uued kirikutekstiilid

19. mail olid esmakordselt kasutusel Hageri kiriku uued punased katted. Nende autor on Ehalill Halliste. Tänase seisuga on ta Hageri kirikule valmistanud neli liturgiliste katete komplekti. Igas komplektis on kolm eset – altarikate, kantslikate ja lugemispuldikate. Ehalill Halliste teeb seda tööd missiooniprojektina tasuta oma kodukiriku heaks. Tekstiilide valmistamiseks vajalike materjalide eest tasumisel on oma abikäe ulatanud kohalik omavalitsus. Hageri puhul teeb mulle rõõmu kunstniku armastus oma kodupaiga ja kodukiriku vastu. Samuti see, et kohalikud inimesed tunnevad oma kodukandi kunstniku loomingut ning hoolivad sellest. Ehalill Halliste kirikutekstiilid on julged ja külluslikud. Jään huvi ja põnevusega ootama viimase komplekti valmimist.

 
Hageri kiriku punane altarikate

Sel sügisel oli Vabaduse galeriis Ehalill Halliste juubeli puhul tema vaipade näitus „Läte“. Alguses planeeris ta paralleelselt selle näitusega panna Tallinna Jaani kiriku Lõunasaali välja oma kirikutekstiilid, kuid see väljapanek lükkus edasi. Loodetavasti toimub see 2014. aasta sügisel.

2. juunil oli koguni kaks kirikutekstiilisündmust.
Peale hommikust jumalateenistust esitleti Tallinna Jaani kirikus uusi valgeid kantslikatteid. Katete autor on Tiina Puhkan ja need kuuluvad ühte komplekti 2012. aasta 3. advendil kasutusele võetud altarikattega. Kantslikatted seati omale kohale aastajagu hiljem päev enne jõululaupäeva. Nüüd on kogu valgete katete komplekt valmis ja kasutusel. Tiina Puhkani kirikutekstiilid on ühtaegu õhkõrnad ja filigraansed ning samal ajal kõnekad ja hinge puudutavad.

 
Tallinna Jaani kiriku kantslikatted

2. juuni pärastlõunal pühitses peapiiskop Andres Põder Harjumaal Pickwa Miikaeli kabeli kellatorni ja kirikutekstiilid. Pickwa kabel oli varem Diakonisside haigla kabel ja asus Tallinnas. Uusehitustele jalgu jäänud kabel teisaldati 2005. aastal Pikva mõisa ning on nüüd eravalduses. Tekstiile hakati kabelisse valmistama mõisa omaniku Mika Orava eestvedamisel. See oli suur ja tore projekt, millesse oli kaasatud hulk inimesi m.h. ka Tallinna Ülikooli tööõpetuse osakonna üliõpilased Tiia Artla juhendamisel. Tekstiilidel kujutatud süžeed valiti Tallinna Püha Vaimu kiriku vääridel olevate maalide hulgast. Valitud pilte ei püütud kopeerida, vaid jutustati tikandi kaudu uuesti neid lugusid tänapäeva kirikulistele.

 
Pickwa kabeli rohelised altarikatted

Järva-Jaani kirik täienes 2013. aastal roheliste ja violetsete liturgiliste tekstiilide võrra. Juba varasemast on kirikul olemas valged tekstiilid ja tegemist ootavad mustad ning punased. Kõigi nende autor on Aune Taamal. Igasse komplekti kuulub neli eset – altari-, kantsli- ja lugemispuldikate ning stoola. Tekstiilide valmistamist rahastatakse LEADER-programmi toetusel ning annetustest.
Olen mõne aasta eest tutvunud nii Hageri kui ka Järva-Jaani kiriku toonaste tekstiilidega. Pean tõdema, et toimunud on väga suur muutus. Mõlema kiriku varasemad tekstiilid olid lihtsakoelised. Uued katted toovad mõlemasse kirikusse sära, kirkust ja värskust.

 
Järva-Jaani kiriku roheline altarikate

6.-7. juulil tähistas Urvaste Urbanuse kogudus oma pühakoja esmamainimise 600. aastapäeva. Enne tänujumalateenistust rulliti kiriku senine 40-aastane põrandavaip kokku ja selle asemele pandi maha uus 23 meetri pikkune Urvaste vöökirjast inspireeritud vaip. Vaiba kavandas ja valmistas kohalik käsitöömeister Karmen Kroonmäe ning see valmis tema lõputööna Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskoolis. Rahalise panuse vaiba valmimisse andsid Antsla, Urvaste ja Sõmerpalu vald ning eraisikud.

 
Urvaste kiriku põrandavaip

Ilumäe kabeli 170. aastapäeva pühitsemise eelõhtul 24. augustil saabusid kirikusse altari- ja kantslikate. Nende autor on Leeda Ots. Katted on kahepoolsed. Katte üheks pooleks on roheline liturgiline kate. Kui tekstiil ümber pöörata, siis teiseks pooleks on valge liturgiline kate. Puna-violetsed kahepoolsed katted valmisid 2013. aasta detsembris.

13. oktoobril pühitses peapiiskop Andres Põder Valga kiriku uue põrandavaiba. Vaip on kootud Vändras ettevõttes OÜ Valley ning selle kujunduses on kasutatud Valga kiriku kantslil olevaid motiive.

2013. aasta viimaseks uudiseks oli, et Suure-Jaani kirik sai toredad triibulised istmekatted. Idee nende valmistamiseks tuli Suure-Jaani kultuurimaja käsitööringi naistelt, kes kaasasid kudumise töösse ka Lahmuse kooli noored. Kokku on istmekatteid 200 meetri jagu. Materjali ostmisel toetasid kohaliku omaalgatuse programm ja Suure-Jaani vallavalitsus.


Uute tekstiilide muretsemine kirikusse on kulukas ja energiat nõudev töö. Minu tänu ja tunnustust kõigile vaimulikele, koguduseliikmetele ja toetajatele, kes on selles töös ühel või teisel viisil osalenud!
Samuti kiidan ja tänan neid inimesi, kes igapäevaselt tekstiilide eest head hoolt kannavad! Nende töö tulemusena püsivad uued tekstiilid kaua ilusad ja vanad väärtuslikud esemed on tulevastele põlvedele hästi hoitud.

Rõõmu teeb, et kirikutekstiilide valmistajate ring on viimastel aastatel laienenud. Juurde on tulnud uusi vahvaid tegijaid nii tekstiilikunstnike kui ka käsitöömeistrite seast. Samuti on tore, et viimastel aastatel on kirikutekstiile valmistatud õppetöö raames ka paaris kutseõppeasutuses.


Näitused

Nii mõnedki kirikutekstiilid olid 2013. aastal vaatamiseks väljas näitusesaalides.
20. veebruarist 24. märtsini oli Tallinna Kunstihoones Anu Raua vaipade ja rahvakunstikogu tekstiilide näitus „Eesti asi“. Samaaegselt Kunstihoone näitusega oli osa Anu Raua töid eksponeeritud Tallinna Jaani kiriku Lõunasaalis. Seal olid vaatamiseks kirikutekstiilid ja veel mõned teema poolest sellesse väljapanekusse sobivad vaibad.

 
Anu Raua näituse avamine Tallinna Jaani kirikus

Eesti Tekstiilikunstnike Liit kuulutas märtsis välja Tekstiilikunstnike aastapreemia 2012 saajad. Aasta tekstiilitegu 2012 tiitli omanikuks sai Reet Talimaa Peterburi Jaani kiriku altari- ja kantslikatete kavandamise eest. Alates 14. märtsist olid Tallinnas HOP galeriis eksponeeritud aastapreemiate laureaatide tööd s.h. Peterburi Jaani kiriku tekstiilide kavandid ja violetsed tekstiilid.

10. oktoobrist 23. novembrini sai Viljandi Muuseumis vaadata näitust "Igaviku märgid – sümbolitesse talletatud tarkus". Näituse idee autor, koostaja ja projekti juht oli Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa. Korraldavasse toimkonda kuulusid lisaks temale veel Suure-Jaani koguduse õpetaja Kristi Sääsk ja EELK konsistooriumi arhivaar Janis Tobreluts. Näitus oli osutunud väljavalituks aasta varem korraldatud konkursil. Eksponeeritud fotode ja esemete abil leidsid näitusel kajastamist erinevad sümbolid EELK Viljandi praostkonna kirikutest. Eksponaatide hulgas oli ka kaheksa kirikutekstiili.

 
Vaade näitusele "Igaviku märgid"


Mitmesugust

Koos kolleegi Viljar Visseliga kirjutasin artikli Tartus aastatel 1860-1927 tegutsenud meistrist Eduard Drossist ja tema töökojas valmistatud kirikuinventarist. Artikkel ilmus eestikeelses „Muinsuskaitse aastaraamat 2012“ ja ingliskeelses "Estonian Cultural Heritage. Preservation and Conservation". Mõlemad väljaanded on kättesaadavad nii paberraamatuna kui ka elektrooniliselt Muinsuskaitseameti kodulehel. Eduard Drossi töökojas valmistati muu kirikuinventari kõrval hulgaliselt kirikutekstiile, milledest osa on meie kirikutes kasutusel veel tänapäevalgi.

Uute kirikutekstiilide valmistamise tuhinas ei tohi jätta hooleta meie kirikutes olevaid väärtuslikke ajaloolisi tekstiilesemeid. Hoolikale ja läbimõeldud hoiustamisele lisaks vajavad paljud neist korrastamist väljaõppinud konservaatori käes. 2013. aastal konserveeriti ennistuskojas Kanut Tallinna Toomkiriku ajaloolisi kirikutekstiile.

2013. aastal juhtus kirikutekstiilide vallas ka kurvastavat. Rooslepa kabelist varastati koos muude esemetega ka üks punasest sametist karikakate.


Mõndagi on juba teada 2014. aasta plaanidest kirikutekstiilide vallas. Sel aastal valmivad vähemalt kolm liturgiliste tekstiilide komplekti. Huviga ootan ka ühtede roheliste tikitud stoolade valmimist. Kindlasti on mõtteid, mis pole veel konkretiseerunud ja töid, mis teoksil aga millest ma veel midagi ei tea. Ootan sel aastal toimuvat huviga!