Kolmapäev, 8. juuli 2020

Kileribadest kirikuvaibaks


Vaatan, et olen oma postitustest kirjutanud õige palju põrandavaipadest. Olgu siis veel ühe vaiba lugu siinkohal kirja pandud.

Saaremaal Kärla kirikus käisin esamkordselt 23. septembril 2000. aastal. Olin siis noor ja roheline kirikutekstiilide uurija ja astusin sel teel oma esimesi samme. Kärla kirikus oli kaks tähelepanuväärset kirikutekstiili – üks vana valge altarikate, millest kirjutan kunagi hiljem, ja kileribadest põrandavaip kiriku pikihoones.
Kileribadest valmistatud põrandavaipadega olin varemgi kokku puutunud, sest mu ema heegeldas neid. Ta kasutas selleks ribadeks lõigatud piimapakke. Kärla kiriku vaip oli aga telgedel kootud. Tegin toona vaibast fotod ja märkisin valmistajate nimed üles.

13 aastat hiljem otsustasin vaiba kuduja üles otsida, et temalt endalt kuulda vaiba saamise lugu. See oli mõneti eriline ettevõtmine, sest sain kirikuõpetajalt küll tema aadressi, kuid mitte telefoninumbrit. Pidin kohale saabuma etteteatamata, mida ma tavaliselt ei tee. 3. augustil 2013 olin taas Saaremaal. Jõudnud külla uurisin kohalikelt, et millises majas proua Leili V. elab. Leidsin ta elamise hõlpsasti üles. Mind võttis lahkelt vastu elurõõmus naisterahvas. Ei lugenud midagi, et ma etteteatamata kohale ilmusin. Meil oli väga mõnus jutuajamine. Ta rääkis, et valmistas Kärla kiriku põrandavaiba 1975. aasta kevadpühadeks. Lõime pani üles ta ema Marta L, kes oli ühtlasi kirikunõukogu liige. Leili kudus pärast tööd ja nädalavahetustel. Kogudusel oli toona noor uus õpetaja Elmar Reinsoo, kes kiriku korda tegi. Enne teda olevat Kärla kirik olnud halvas seisukorras. Uue vaiba idee tuli koos kiriku korrastamisega. Leili töötas Saare kombinaadis (Kahu vabrikus Kuressaares), kus ta oma leivatööna vaipu kudus. Kärla kiriku põrandavaiba muster ongi kombinaadist pärit. Kombinaadis tehti nii villaseid kui ka kaltsuvaipasid. Kärla kiriku vaiba valmistas Leili, nagu eespool mainitud, kileribadest. Neid sai ta Tallinnast ja need olid kaabli valmistamise jäägid. Leili kiitis, et see on hea pehme materjal. Ta arutas, et peaks kirikule uue vaiba kuduma. Tal on veel poole vaiba jagu seda materjali alles!


Leilil olid teljed üleval ka tol päeval, mil teda külastasin. Palusin, et ta näitaks mulle neid vaipasid, mida ta nüüd kudunud on. Ta tõigi neli vaipa, mis tal kodus olid, mulle näha. Ühe vaiba materjali kohta rääkis ta järgmist: Teed, mis tema talu juurest mööda läheb, kasutati ühel rallisõidul. Sõidu ajaks oli tee piiratud sinivalgete kilest lintidega. Kui ralli lõppes, ei tulnud keegi linte ära korjama. Lõpuks kerisid Leili lapsed lindid kokku ja tõid talle kudumismaterjaliks. Ühte väikesesse vaipa oligi neid linte kootud. Leili ütles, et sinine värv kulub küll vaibalt maha aga temal pole sellest midagi.



See on huvitav, kuidas kodus kasutatud materjalid ja kodusisustuses olevad mustrid on kirikusse jõudnud. Eks inimesed tikkisid-kudusid põrandavaipadesse seda, mis oli tuttav ja omane. Põrandavaipa ongi keeruline kristlikku sümboolikat kududa, sest igale sümbolile ei sobi jalaga astuda. Sellevõrra on põrandavaipade valmistamine olnud ka lihtsam, et ei ole pidanud otsima ristiusu sõnumit kandvat mustrit, vaid mustri valikul on olnud määravaks ilu ja pidulikkus.


P.S.
Tehismaterjalidest vaipade kirikusse ostmisel peab olema pisut ettevaatlik. Olenevalt kiriku sisekliimast võib juhtuda, et vaiba alla hakkab niiskus kogunema. Kui vaip on kodus valmistatud, siis on see oht arvatavasti väiksem, sest kodukootud vaipade kude ei ole nii tihe ja laseb seetõttu õhku läbi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar