teisipäev, 1. juuli 2014

Kirsturaamid – mitte ainult praktilise väärtusega

Kirsturaami katetest kirjutades (vt. siit) lubasin kirjutada ka kirsturaamidest enestest.
Esmalt olgu mainitud, et laiemalt on levinud nimetus "surnuraam". Mulle aga meeldib kasutada rohkem sõna "kirsturaam", sest kirikutes asetatakse raamile kirst, milles on surnu (mitte surnu ilma kirstuta). Sõna "kirsturaam" on minu jaoks täpsem ja ilusam. Nimetuste andmine ja kasutamine on muidugi iseenesest huvitav teema aga sellel ma siin ja täna ei peatu. Niisiis – kirsturaam.
Kirsturaam on musta värvi puidust alus, mis viiakse aegsasti enne matusetalitust kirikus altari ette. Raam on kaetud kangast kattega. Matusetalituse ajaks on kirst asetatud raamile. Pärast talitust tõstetakse see raamilt ja viiakse kirikust välja. Erinevates paikkondadest on traditsioonid erinevad. Teada on, et varasematel aegadel on pärast talitust kantud kirst koos raamiga kalmistule. Kuidas ühes või teises paigas just täpselt on olnud – seda vist ei olegi keegi uurinud ega kirja pannud.
Kirsturaamid on esemeliik, mis on minu meelest teenimatult tähelepanu alt välja jäänud. Kujunduselt on need sageli pigem tagasihoidlikud. Kuid tegelikult ei ole asi nii lihtne. Milline pilt meile avaneks kui kõigist kirsturaamidest oleks koostatud kataloog ja me saaksime seda lehitseda?
Kultuurimälestisena on riikliku kaitse all üheksa kirsturaami. Neist uhkeim asub Kaarma kirikus ja sellest on kirjutanud Tiina-Mall Kreem raamatus "Kaarma kirik". Viru-Jaagupi kirikust on kaitse all kogunisti viis kirsturaami. See on tore, sest nii on säilitatud terve komplekt. Tundub, et varasematel aegadel oligi kirikutes mitu raami. Matuste arvu vähenedes on ka kirsturaame vähemaks jäänud. Paljudes kirikutes on järele jäänud vaid üks raam, kuid nii mõneski kirikus on ka kasutuseta seisvad kirsturaamid alles hoitud.

Kuusalu kiriku kirsturaamid

Isegi kui kirsturaamid on oma kujunduselt lihtsad, siis pakuvad nad meile teavet endiste aegade kohta. Põnevaks infoallikaks on neile kirjutatud tekstid.
Valjala kiriku kisturaami ühele otsalauale on maalitud: Jälle nägemist. ja teisele otsalauale: Sõja Mälestuseks 1921. On see raam kogu nõukogude aja vältel olnud seal kirikus vaikseks mälestusmärgiks?

Kirsturaam Valjala kirikus

Paljudele kirsturaamidele on kirjutatud kohanimi. Sarnaselt tekstiilist katetele oli ka raame, mis kuulusid kindlatele paikkondadele.

Kirsturaam Järva-Jaani kirikus

Raamile võib olla kirjutatud ka annetaja nimi või initsiaalid. Sageli on märgitud raami valmistamise aasta. Eelpool mainitud Viru-Jaagupi kiriku raamidel on kirjad:
  • A. N.1866
  • Kütti Walla 28te mal Märtsis 1876
  • Ruila 1876
  • Alt Somerhusen Kaarle 1877
  • Kantküla 1881
Piirsalu kiriku raamile on põhja alla maalitud tekst: Ümbertehtud Jak. Kruspanit Landrathi-Herra kandmiseks 1901 9. Januaril
Esku kabeli kirsturaamilt aga leiame teksti: Rissu perremees, Tomas Romm, kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845


Esku kabeli kirsturaam

Aja jooksul on raame üle värvitud ja küllap on seeläbi värvi alla mattunud nii mõnigi maalitud tekst ja kaunistus. Seepärast arvan ma, et kirsturaamide korrastamiseks võiksid kogudused pöörduda restauraatori poole ka juhul kui raam ei ole mälestisena kaitse all. Seda selleks, et korrastamistuhinas ei kaoks väärtuslik ajalooline info. See aitaks ka ära hoida raamide köndistamist. Olen nimelt kohanud kirsturaame, mille jalgu on lühemaks saetud või millelt detaile eemaldatud. Tulemuseks on moondunud proportsiooniga näotu ese.
Üks kirsturaamiga seotud lugu, mis mul südamel on, olgu siinkohal veel kirja pandud. Sattusin kord juhuslikult ühte kirikusse, kus paigaldati parasjagu põrandat. Oma tööriistad ja värvinõud olid töömehed asetanud katteta hauaplaatidele ja kirsturaamile.



Hämmastav oli kogeda sellist hoolimatut suhtumist kiriku kunstivarasse. Kirsturaami peale võib ju kergemaid tööriistu ja muid tarvikuid asetada aga need ei tohi määrida ega kriimustada raami. Antud juhul oleks pidanud raam olema kaetud paksu papiga. Sarnaselt muu kirikusisustusega tuleb raame katta ka ajaks, mil kirikus toimuvad tolmu tekitavad tööd või värvitakse kiriku sisemust.
Seega – hoidkem seda vara, mis meie käsutuses on!

Kirsturaamid vääriksid põhjalikumat uurimistööd, mis hõlmaks ka muid kiriklikul matusel kasutatavaid esemeid ning sisaldaks süvenemist kiriklikku matusekombestikku. Esemete ajaloo - nende valmistamise ja kasutamise uurimine - annab meile võimaluse heita pilk meie kirikuloosse ja esivanemate usuelule.

neljapäev, 3. aprill 2014

Valged kindad kätte!

Käsitööõpilased ja -meistrid, kes on käinud muuseumites vanade tekstiilidega tutvumas, teavad hästi, et kinnasteta neid puutuda ei tohi. Sama reegel peaks olema ka meie kirikutes. Meil on säilinud ajaloolisi tekstiile, mida tuleb hoida nagu silmatera. Kätelt aga satub mustus ja higi tekstiilidele. Sugugi alati ei ole need tekstiilid valmistatud puhastamisele vastupidavatest materjalidest. Ajaloolisi esemeid ei tohigi enamasti ise pesta ega triikida, vaid need tuleb viia tekstiilikonservaatori juurde. Mida vähem tekstiili katsutakse, seda parem on see tekstiili jaoks. Siin kehtib reegel – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ajalooliste esemete puhul tuleb olla eriti tähelepanelik, et neid ei murra ega vääna, sest habras kangas või tikand võib rebeneda. Isegi siis, kui eset võib kogudus ise puhastada, siis iga pesemine ja triikimine kulutab seda. Niisiis – kui olete kirikus tutvumas sealse tekstiilivaramuga, siis peavad tekstiile katsudes olema käes valged puuvillased kindad. See näitab lugupidamist tekstiilide ja koguduse suhtes.

Valged puuvillased kindad peaksid käes olema ka kirikuteenijal kui ta kirikuinventariga tegeleb – neid jumalateenistuseks valmis seab või pärast teenistust hoiukohta paneb. Meie naabermaal Soomes on see iseenesestmõistetav.

Kirikuteenija Soomes seab stoolasid huvilistele vaatamiseks välja.

Valgeid kindaid ei kasuta nad mitte ainult ajalooliste, vaid ka kaasaegsete esemete puhul. Ja ikka selle nimel, et kiriku vara hästi hoida. 2012. aastal käisime rühma kirikutekstiilihuvilistega Soomes. Tekstiilikunstnik Päikki Priha tutvustas meile Rymättylä kirikus altari-, kantsli- ja karikakatteid ning vaimulikurõivaid, mis ta ise oli 2008. aastal valmistanud. Ka temal olid omaenese valmistatud tekstiile näidates käed valgetes kinnastes.

Päikki Priha näitab huvilistele Rymättylä kiriku altarikatet.

Muidugi mõista vajavad ka uued tekstiilid hoidmist. Kui me esemeid hoiame määrdumast, siis kulub vähem aega nende korrashoiule ning nad peavad kauem vastu. Kokkuvõttes on igapäevane tähelepanelik ja hooliv suhtumine säästlik, sest hoiame kokku nii aega kui raha, mis kulub tekstiilide puhastamisele, triikimisele ja uute tekstiilide muretsemisele.

Valged puuvillased kindad ei maksa palju – 12 paari saab töörõivaste poest kätte kuue euro eest. Samuti saab kindaid osta apteekidest, kus need on pisut kallimad. NB! Kinnastel ei tohi olla labaosal ja sõrmedel kummist täpikesi! 

laupäev, 8. märts 2014

Kirsturaami kate

Kirikus toimuva matusetalituse ajaks tuuakse altari ette kirsturaam ning sellele laotatakse riidest kate. Enamasti on see kate õmmeldud musta värvi villasest kangast ning kaunistatud servades narmastega. Narmad on mustad, valged, hõbedased, kuldsed või kollased. Sageli kaunistused sellega piirduvadki. Vahel on katte keskele õmmeldud paelast või kangast ladina rist, mõnikord kaunistab katet tagasihoidlik tikand. Mitmes Eesti kirikus on säilinud katteid, mis on seotud kindla piirkonnaga. Need pärinevad ajast, mil kirikutes toimus palju matuseid. Ümberkaudsete külade inimesed valmistasid katteid oma külast pärit inimeste matusteks ning küla nimi tikiti kattele.

Traditsioonilise kujundusega kirsturaami kate.

Eesti kirikutekstiilide hulgas pisut ebatraditsioonilisem kate.

Heegeldatud musta värvi äärepitsi ja rohelise tikandiga kate.

Eelmisel fotol kujutatud katte tikand.

Tänapäval piisab kui kirikus on olemas üks kirsturaami kate. See ei pea tingimata must olema. Sobilikud on ka valge ja hall, sinised ja rohekad toonid. Ka narmad ei ole kohustuslikud. Katete kujundamisel kindlaid reegleid ei ole. Oluline on, et kate sobiks oma sisult ja kujunduselt matusetalitusel kasutamiseks.
Kui Eestis on kasutusel kirsturaami katted, siis Soomes on kirstukatted. See erinevus tuleneb erinevatest matusetraditsioonidest - kas matuse ajal on kirst avatud või mitte. Kirstule laotatud kattega soovitakse rõhutada, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed.

Üks näide soome kirstukatetest. Keskel on auk lillekimbu jaoks.

Kuna ka Eestis toimub matuseid, kus kirst on suletud, siis võiks tänapäeval katte kavandamisel silmas pidada, et seda saaks kasutada vastavalt vajadusele nii kirstu all kui peal.
Kunagi kõneles mulle üks mu tuttav soome tekstiilikunstnik, et tema õe matustel oli kirst kaetud selle tekstiilikunstniku enda loodud kirstukattega. Kas pole kaunis kui inimesel on võimalus sel viisil oma lähedast teele saata!
Eestis tean ma kahte kirsturaami katet, mis on pühendatud konkreetsete inimeste mälestusele. Üks neist on Käsmu kirikus kasutusel. See on valmistatud kapten O. L. Tiedemanni 1928. aastal surnud abikaasa Anette mälestuseks.

Käsmu kiriku kirsturaami kate.

Mujal maailmas on olemas katted, mis kuuluvad ühele suguvõsale ning kasutatakse selle liikmete matustel. Meilgi võiks mõni suguvõsa sellise katte loomisele mõelda. Vappi, mida lisaks kristlikule sümboolikale kattel kujutada, meist enamikul ei ole. Küll aga võiks kattele või selle voodrile tikkida lahkunud lähedaste ja eelkäijate initsiaalid või nimed.

Kantslikate, mille voodril on jäädvustatud lahkunute nimed.

Soomes on kirstukatteid (ja matusekabeli tekstiile) valmistanud tekstiilieriala õpilased oma õppetöö raames. Ma ei mäleta, et Eestis oleks mõni matusetekstiil koolitööna valminud. Ehkki võiks ju küll, sest surm ja lein on elu lahutamatu osa.
Soome kirstukatetega tutvumiseks ja inspiratsiooni saamiseks soovitan vaadata näiteks tekstiilikunstnik Silja van der Meer'i kodulehte: http://siljavandermeer.fi/kuvagalleria/arkkupeitteet/


P.S. Eesti kirikutes leidub ka kirsturaame, mis kannavad mõnd kohanime või on kellegi mälestuseks valmistatud. Kui Jumal lubab, siis kirjutan millalgi ka neist.

laupäev, 1. märts 2014

Sinised tekstiilid kirikus

Kirikutekstiilid võib värvi poolest jagada kolme rühma:
  • kirikutekstiilid, mille värv ei ole määratud (põranda- ja seinavaibad, tukukotid)
  • valged (karikarätt, alba, lõkad) või musta värvi (talaar, luterok) tekstiilid
  • liturgilist värvi tekstiilid (altari- ja kantslikatted, stoola, kaasula)

Erinevates kirikutes on liturgiliste värvide kasutus erinev. Eesti luterlikus kirikus on viis liturgilist värvi – valge, punane, violett, must ja roheline. Liturgilist värvi katteid vahetatakse vastavalt kirikuaasta kulgemisele ning nende ülesanne on kirikulistele sõnatult kõnelda Kristuse lunastustööst ja Kiriku ajaloost.
Liturgilistel värvidel ma siin ja täna pikemalt ei peatu. Möödunud Eesti Vabariigi aastapäeva puhul peatun ma sinist värvi tekstiilide kasutamisel meie luterlikus kirikus.

1936. aastal seadustati Eesti luterlikus kirikus sinise värvi kasutamine. Piiskop H. B. Rahamägi otsus kõlas: Määran Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus soovikorral tarvituselevõtmiseks lisaks viiele liturgilisele värvile ka veel sinise värvi, nagu see Eesti riigi rahvuslipul on. Sinisevärvilised altari ja kantsli katted tuleksid tarvitamisele riiklikel pühil, nagu Vabariigi aastapäeval, kohalikul vabastuspühal j.n.e.
Sinise värvi ülesandeks oli rõhutada tänutundeid kõikväelise Jumala vastu tema helduse ja truuduse eest, et ta on kinkinud iseseisvuse, vaba Eesti riigi ja isamaa.
Teateid sinist värvi altari- ja kantslikatete valmistamise kohta enne II maailmasõda on neljast kogudusest – Petseri Peetri, Tallinna Kaarli, Pärnu Eliisabeti ja Suure-Jaani Johannese kogudusest.
1937. aastal valmistati Petseri Peetri kirikusse rukkilillesinised altarikatted. Kahjuks ei ole teada, millised need välja nägid.
1938. aasta ajalehest saame teada: Kaarli kogudus on otsustanud esmakordse üritusena Võidupühal panna oma kiriku pidulikku ehtesse. Peasissekäigu portaalidele asetatakse lipukangad. Seest kaunistatakse kiriku altari osa sini-must-valgega. Ei ole teada, et Tallinna Kaarli kirikule oleks valmistatud siniseid kantsli- ja altaripõllesid. Küll aga on säilinud sinised mustade narmastega altariaia ja kantsli ääre katted. Arvan, et toona kasutati neid katteid koos olemasolevate valgete kantsli- ja altaripõlledega.
1939. aastal kinkisid Pärnu Eliisabeti koguduse naised oma kirikule sinised katted. Nende kasutuselevõtuga tekkis probleeme, sest üks vaimulikest keelas need põhjendusega, et sinine ei kuulu E.E.L.K. liturgiliste värvide hulka. Ka need katted ei ole säilinud.
Juba enne eelpool mainitud otsuse vastuvõtmist olid sinised katted valmistatud Suure-Jaani kirikusse. Sinise altari- ja kantslipõlle kinkis kirikule 1935. aastal Vastemõisa Maanaiste Selts.

Suure-Jaani kiriku kantslipõll

Sinist värvi katete levik Eesti luterlikus kirikus ei olnud enne II maailmasõda kuigi ulatusliku loomuga. Nõukogude perioodil ei olnud see võimalikki. Küll aga sai seda teha piiri taga. 1964. aastal Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopiks valitud J. O. Lauri võttis piiskopirõivastuse osana violetse vöö asemel kasutusele sinise vöö. Koos valge alba ja musta värvi piiskopimantliga tuletas see meelde, et ka eksiilkirik esindab Eesti Vabariiki.

1990. aastate alguses võis Tallinna Kaarli kirikus Eesti Vabariigi aastapäeval näha taas sini-must-valgete tekstiilide kombinatsiooni – koos vanade siniste katetega kaunistasid altarit ja kantslit vastvalminud valged rukkililledega altari- ja kantslipõlled.

Tallinna Kaarli kiriku altaripõll (keskel) ja kantslipõlled

Tallinna Kaarli kiriku altariaia kate

1995. a. valmistas Anneli Oru sinise altaripõlle ja stoola Tallinna Püha Vaimu kirikule.

Püha Vaimu kiriku altaripõll

Kui Kaarli kirikus jäi siniste katete kasutamine 1990. aastatesse, siis Püha Vaimu kirikus võib sinist altaripõlle ja stoolat aeg-ajalt näha ka tänapäeval – Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel ja küüditamise aastapäeval.

Ka Ruhnu kirikus on sinised katted. Seal viitavad need mere lähedusele.

Ruhnu kiriku kantslipõll (Foto: S. Simson)

Rooma-katoliku kirikus on sinine Maarja värv, kuid üldjuhul on Maarjaga seotud pühadel kasutusel valget värvi tekstiilid. Nii ka luterlikes kirikutes. Erandina on ka mõnedes luterlikes kirikutes (nt. Rootsi) Maarja-pühadel tarvitusel sinised tekstiilid. Mõnel pool asendatakse violett eelpaastuajal (kaks ja pool nädalat enne paastuaega kuni tuhkapäevani) sinisega ning sel juhul on tegemist nö. heledama violetiga. Soomes võib kohata luterlikel piiskoppidel siniseid piiskopimantleid. Kui Eesti luterliku kiriku peapiiskopil on mitu erinevates liturgilistes värvides piiskopimantlit, siis Soomes on tavaks, et piiskopil on üks mantel, mis on sellise kujundusega, et sobib kanda kogu kirikuaasta vältel. Piiskopimantleid on nii valgeid, erinevaid toone rohelisi, kuldseid, violetsed. Sinist värvi piiskopimantlite puhul viitab nende värv elavale veele, taevale, kõiksusele, igavikulisusele.

Kuopio piiskopi rõivad - sinine piiskopimantel ja mitra ning hele stoola (asetatud vaatamiseks piiskopimantli peale)

Liturgilistest värvidest ja siniste tekstiilide kasutamisest Eesti luterlikus kirikus saab lähemalt lugeda minu raamatust "Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku tekstiilid aastatel 1917-2000" (Tln. 2003). Toredasti on seda teemat käsitlenud ka Liina Raudvassar artiklis "Märk rahvusest ka kirikus" ("Eesti Kirik" 22.02.2006).

pühapäev, 9. veebruar 2014

Karikarätt – väike aga vajalik

Karikarätt on kõige väiksem kirikutekstiil aga see-eest pea-aegu hädavajalik. Karikarätti kasutab vaimulik armulaua jagamisel karika serva puhastamiseks. Tõsi – olen kuulnud, et mõnes kirikus on selleks otstarbeks kasutatud ka paberist salvrätte. Loodan siiski, et sel puhul on tegemist olnud ajutise lahendusega. Seda enam, et karikaräti valmistamine on võrreldes teiste kirikutekstiilide tegemisega suhteliselt hõlbus. Esiteks kulub karikaräti valmistamiseks tunduvalt vähem materjali ja aega. Teiseks on tehnikad, mida karikaräti valmistamiseks kasutada, enamusele käsitöömeistritele tuttavad ja omased.

Teekonda kirikutekstiilide valmistamise lummavasse maailma võikski alustada karikaräti valmistamisest. Esimene kirikutekstiil, mille mina tegin, oligi karikarätt. Ühel päeval umbes 20 aastat tagasi astus kirikus minu juurde meie kirikuteenija tädi Veera ja ütles: "Sina õpid seal koolis käsitööd. Meil oleks vaja selliseid karika puhastamise rätte. Kas sa ei teeks meile mõned?" On tore, kui koguduses on tädiveerasid, kes koguduseliikmete võimeid tähele panevad ja neid rakendavad.

Tikkisin selle karikaräti Tallinna Pedagoogikaülikooli tudengina. Räti servades on tagid ja pilupalistus. Nurka on tikitud hardangertikandis viinapuuleht.



Karikarätid on valget värvi, enamasti ruudukujulised ning küljepikkusega umbes 30 cm. Räti võib valmistada ka ristkülikukujulise. Kasutamisel on rätt kuueks kokkuvolditud. Kuna räti ülesanne on puhastada karika serva, siis peab ta olema valmistatud hästi niiskust imavast kangast. Sobivaim selleks on linane kangas. Kangas ei tohi olla liiga õhuke. Samas ei tohi see olla ka liiga tugev ja jämedakoeline, et ei kahjustaks armulauakarika pinda. Nii materjali kui ka valmistamistehnikate valikul tuleb silmas pidada, et karikarätt peab taluma sagedast pesemist ja triikimist. Tuleb ju rätti puhastada iga kasutuskorra järel s.t. alati pärast armulauaga jumalateenistust.

Kujunduselt võib karikarätt olla väga lihtne – näiteks neljast servast õmblusmasinal palistatud. Sageli on aga karikarätte püütud kasvõi natukenegi kaunistada. Räti servadesse sobib nii pilupalistus kui ka kitsas pits. Räti pinnale võib tikkida sobivaid kristlikke sümboleid. Aukudega tikandit (broderii, rišeljöö, hardanger, toleedo) ma ei soovita, sest auklik pind niiskust ei ima. Nagu karikarätt ise, nii peaksid ka pitsid ja tikandid olema valget värvi.

Karikarätte võiks igas koguduses olla kohe õige mitu – et oleks tagavaraks ja alati käepärast võtta. Mõnel pool jagavad armulauda korraga mitu vaimulikku. Siis on ka üheaegselt vaja mitut rätti.

Kuna karikarätid kuluvad ruttu, siis enamasti vanu ajaloolisi karikarätte kogudustes säilinud ei ole. Mõned näited vanadest karikarättidest saab siiski siinkohal tuua:



Oma seni viimase karikaräti valmistasin 2011. aastal kingituseks Risti kiriku õpetaja Annika Laatsile. Serva kaunistasin jälle tagidega ja palistuseks valisin pilupalistuse. Räti ühte serva tikkisin ristikulehe-risti. See risti vorm on õp. Annika Laatsile tähenduslik, sest samasugused ristid on kujutatud Risti kiriku ustel ja seintel.


reede, 17. jaanuar 2014

Must talaar ja kirikindad

See oli 1985. aasta jaanuaris. Olin toona 13 aastat vana.
1. jaanuaril oli lahkunud minu vanatädi. Läksin koos ema ja tädiga Kosele matustele. See oli mitmes mõttes väga meeldejääv päev. Kõigest jutustada poleks lugejatele huvitav. Niisiis – keskendun kirikule ja tekstiilidele.
Matusetalitus toimus Kose kirikus. Ehkki ma ei olnud toona kuigi palju kirikutes käinud, siiski tundus see kirik mulle ebatavalise proportsiooniga. Olin kirikusse sisenenud juurdeehitisena ehitatud leerisaali kaudu. Selle mõõtmed ilmselt andsidki säärase teistmoodi tunde.
Kirikust läksime Kose kalmistule. Vanatädi haudasängitamist ma ei mäleta. Küll aga mäletan järgnevat. Kalmistu oli kaetud paksu puhta puutumatu lumega. Valge lume taustal joonistusid mustad raagus puud ja põõsad. Ilm oli külm ja karge ning taevas selge. Hauast pisut eemal seisis vana kirikuõpetaja ja vestles minu emaga. Mu ema kõneviis oli just selline nagu tal vanainimestega rääkides tavaliselt oli – ühtaegu aupaklik ja samas selge ning lihtne justnagu räägiks lapsega. Nende kõnelusest mäletan vaid üht lõiku – kirikuõpetaja ütles, et tema on lahkunust vanem aga ikka veel toimetab. Mulle tundus, et õpetaja on kogukas. Arvan, et kogukus võis tulla sellest, et tal oli talaar kasuka või palitu peal. Peakate oli tal väikesemõõduline ja must. Mis täpselt – seda ma ei mäleta. Rääkides kallutas ta pead pisut küljele. Ühel hetkel kohmitses ta oma talaari voltide vahel ja võttis sealt välja ... must-valged kärbsekirja käpikud. Võib-olla ei olnud need just kärbsekirja aga kirikindad olid need igal juhul.
See on mu varaseim kirikutekstiilimälestus – karge ilm, valge lumi, raagus puud, selge taevas, must talaar ja kirikindad.