Kirsturaami
katetest kirjutades (vt. siit) lubasin kirjutada ka kirsturaamidest enestest.
Esmalt olgu
mainitud, et laiemalt on levinud nimetus "surnuraam". Mulle
aga meeldib kasutada rohkem sõna "kirsturaam", sest
kirikutes asetatakse raamile kirst, milles on surnu (mitte surnu ilma
kirstuta). Sõna "kirsturaam" on minu jaoks täpsem ja
ilusam. Nimetuste andmine ja kasutamine on muidugi iseenesest huvitav
teema aga sellel ma siin ja täna ei peatu. Niisiis – kirsturaam.
Kirsturaam on musta
värvi puidust alus, mis viiakse aegsasti enne matusetalitust kirikus
altari ette. Raam on kaetud kangast kattega. Matusetalituse ajaks on
kirst asetatud raamile. Pärast talitust tõstetakse see raamilt ja
viiakse kirikust välja. Erinevates paikkondadest on traditsioonid
erinevad. Teada on, et varasematel aegadel on pärast talitust kantud
kirst koos raamiga kalmistule. Kuidas ühes või teises paigas just
täpselt on olnud – seda vist ei olegi keegi uurinud ega kirja
pannud.
Kirsturaamid on
esemeliik, mis on minu meelest teenimatult tähelepanu alt välja
jäänud. Kujunduselt on need sageli pigem tagasihoidlikud. Kuid
tegelikult ei ole asi nii lihtne. Milline pilt meile avaneks kui
kõigist kirsturaamidest oleks koostatud kataloog ja me saaksime seda
lehitseda?
Kultuurimälestisena
on riikliku kaitse all üheksa kirsturaami. Neist uhkeim asub Kaarma
kirikus ja sellest on kirjutanud Tiina-Mall Kreem raamatus "Kaarma
kirik". Viru-Jaagupi kirikust on kaitse all kogunisti viis
kirsturaami. See on tore, sest nii on säilitatud terve komplekt.
Tundub, et varasematel aegadel oligi kirikutes mitu raami. Matuste
arvu vähenedes on ka kirsturaame vähemaks jäänud. Paljudes
kirikutes on järele jäänud vaid üks raam, kuid nii mõneski
kirikus on ka kasutuseta seisvad kirsturaamid alles hoitud.
Kuusalu kiriku kirsturaamid |
Isegi kui
kirsturaamid on oma kujunduselt lihtsad, siis pakuvad nad meile
teavet endiste aegade kohta. Põnevaks infoallikaks on neile
kirjutatud tekstid.
Valjala kiriku
kisturaami ühele otsalauale on maalitud: Jälle nägemist. ja
teisele otsalauale: Sõja Mälestuseks 1921. On see raam kogu
nõukogude aja vältel olnud seal kirikus vaikseks mälestusmärgiks?
Kirsturaam Valjala kirikus |
Paljudele
kirsturaamidele on kirjutatud kohanimi. Sarnaselt tekstiilist
katetele oli ka raame, mis kuulusid kindlatele paikkondadele.
Kirsturaam Järva-Jaani kirikus |
Raamile võib olla
kirjutatud ka annetaja nimi või initsiaalid. Sageli on märgitud
raami valmistamise aasta. Eelpool mainitud Viru-Jaagupi kiriku
raamidel on kirjad:
- A. N.1866
- Kütti Walla 28te mal Märtsis 1876
- Ruila 1876
- Alt Somerhusen Kaarle 1877
- Kantküla 1881
Piirsalu kiriku
raamile on põhja alla maalitud tekst: Ümbertehtud Jak. Kruspanit
Landrathi-Herra kandmiseks 1901 9. Januaril
Esku kabeli
kirsturaamilt aga leiame teksti: Rissu perremees, Tomas Romm,
kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845
Aja jooksul on
raame üle värvitud ja küllap on seeläbi värvi alla mattunud nii
mõnigi maalitud tekst ja kaunistus. Seepärast arvan ma, et
kirsturaamide korrastamiseks võiksid kogudused pöörduda
restauraatori poole ka juhul kui raam ei ole mälestisena kaitse all.
Seda selleks, et korrastamistuhinas ei kaoks väärtuslik ajalooline
info. See aitaks ka ära hoida raamide köndistamist. Olen nimelt
kohanud kirsturaame, mille jalgu on lühemaks saetud või millelt
detaile eemaldatud. Tulemuseks on moondunud proportsiooniga näotu
ese.
Üks kirsturaamiga
seotud lugu, mis mul südamel on, olgu siinkohal veel kirja pandud.
Sattusin kord juhuslikult ühte kirikusse, kus paigaldati parasjagu
põrandat. Oma tööriistad ja värvinõud olid töömehed asetanud
katteta hauaplaatidele ja kirsturaamile.
Hämmastav oli kogeda
sellist hoolimatut suhtumist kiriku kunstivarasse. Kirsturaami peale
võib ju kergemaid tööriistu ja muid tarvikuid asetada aga need ei
tohi määrida ega kriimustada raami. Antud juhul oleks pidanud raam
olema kaetud paksu papiga. Sarnaselt muu kirikusisustusega tuleb
raame katta ka ajaks, mil kirikus toimuvad tolmu tekitavad tööd või
värvitakse kiriku sisemust.
Seega – hoidkem
seda vara, mis meie käsutuses on!
Kirsturaamid
vääriksid põhjalikumat uurimistööd, mis hõlmaks ka muid kiriklikul matusel kasutatavaid esemeid ning sisaldaks süvenemist
kiriklikku matusekombestikku. Esemete ajaloo - nende valmistamise ja kasutamise uurimine - annab meile võimaluse heita pilk meie kirikuloosse ja esivanemate usuelule.