Reede, 17. jaanuar 2014

Must talaar ja kirikindad

See oli 1985. aasta jaanuaris. Olin toona 13 aastat vana.
1. jaanuaril oli lahkunud minu vanatädi. Läksin koos ema ja tädiga Kosele matustele. See oli mitmes mõttes väga meeldejääv päev. Kõigest jutustada poleks lugejatele huvitav. Niisiis – keskendun kirikule ja tekstiilidele.
Matusetalitus toimus Kose kirikus. Ehkki ma ei olnud toona kuigi palju kirikutes käinud, siiski tundus see kirik mulle ebatavalise proportsiooniga. Olin kirikusse sisenenud juurdeehitisena ehitatud leerisaali kaudu. Selle mõõtmed ilmselt andsidki säärase teistmoodi tunde.
Kirikust läksime Kose kalmistule. Vanatädi haudasängitamist ma ei mäleta. Küll aga mäletan järgnevat. Kalmistu oli kaetud paksu puhta puutumatu lumega. Valge lume taustal joonistusid mustad raagus puud ja põõsad. Ilm oli külm ja karge ning taevas selge. Hauast pisut eemal seisis vana kirikuõpetaja ja vestles minu emaga. Mu ema kõneviis oli just selline nagu tal vanainimestega rääkides tavaliselt oli – ühtaegu aupaklik ja samas selge ning lihtne justnagu räägiks lapsega. Nende kõnelusest mäletan vaid üht lõiku – kirikuõpetaja ütles, et tema on lahkunust vanem aga ikka veel toimetab. Mulle tundus, et õpetaja on kogukas. Arvan, et kogukus võis tulla sellest, et tal oli talaar kasuka või palitu peal. Peakate oli tal väikesemõõduline ja must. Mis täpselt – seda ma ei mäleta. Rääkides kallutas ta pead pisut küljele. Ühel hetkel kohmitses ta oma talaari voltide vahel ja võttis sealt välja ... must-valged kärbsekirja käpikud. Võib-olla ei olnud need just kärbsekirja aga kirikindad olid need igal juhul.
See on mu varaseim kirikutekstiilimälestus – karge ilm, valge lumi, raagus puud, selge taevas, must talaar ja kirikindad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar