pühapäev, 13. juuni 2021

Piiskopiristi kiirtepärjast

 

Enamasti kirjutan ma asjust, mida olen põhjalikult uurinud. Seekord on teistmoodi. Tänases loos on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Viskan küsimused õhku ja ehk kunagi pöördun selle teema juurde tagasi. Praegu ei saa, sest olen muude teemadega hõivatud. Piiskopiristiga seotud mõtted tuleb siiski kirja panna, et need ei kaoks ajatuulde nagu ei oleks neid olnudki.

Eesti luterliku kiriku piiskoppide rõivastest ning ametiristidest kirjutasin ma esmakordselt 2002. aastal oma magistritöös, mis aasta hiljem ilmus ka raamatuna. Käsitlesin neid teemasid lühidalt eelkõige töö mahu ja ülesehituse tõttu. Juba toona tekitas 1921. aasta piiskopirist minus küsimusi, kuid vastuste otsimine neile oli takistatud, sest piiskopirist ise asus minust väga kaugel ja fotot mul sellest ei olnud. Rist oli toona Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopi Udo Petersoo valduses Kanadas.

 Piiskopiristide lugu

1921. aastal pani Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom esimesele Eesti luterliku kiriku piiskopile Jakob Kukele pühitsemisel kaela piiskopiristi. Selle kullast piiskopiristi koos ketiga olid piiskopile kinkinud kogudused. Piiskop J. Kukk suri 1933. aastal. 1934. aastal andis tema lesk piiskopisaua, piibli ja mitra kirikule. Kullast kaelaristi oli kirik temalt juba varem ära ostnud. Rist läks üle järgmisele piiskopile ja pidid jääma edasipärandatavaks kõigile Eesti luterliku kiriku piiskoppidele. Uueks piiskopiks pühitseti 1934. aastal Hugo Bernhard Rahamägi. Pühitsemisel pandi kullast piiskopirist talle kaela. Kolmandaks piiskopiks valiti 1939. aastal Johan Kõpp, kes 1944. aastal Eestist lahkudes viis piiskopiristi endaga kaasa. Edasi kandsid seda risti Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopid.

1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivitile otsustati 1950. aastal valmistada uus ametirist. See on kujundatud sarnaselt Välis-Eesti peapiiskoppide kasutusse läinud piiskopiristile – Kristuse monogrammiga esiküljel ja kiirtega ristihaarade vahel. Kiirte kujundus on küll kahel ristil mõnevõrra erinev ning Kodu-Eesti peapiiskoppidele loodud ristil on kahel pool Kristuse monogrammi tähed A ja Ω.

2010. aastal Eesti ja Välis-Eesti luterlikud kirikud ühinesid. Piiskop Andres Taul tõi 2014. aastal Välis-Eesti peapiiskoppide kasutuses olnud ametiristi tagasi Eestisse ning andis üle EELK peapiiskopile Andres Põderile. Samal aastal pühitsetud peapiiskop Urmas Viilma hakkas kandma J. Kiivit sen. ja tema järglaste kasutuses olnud piiskopiristi aastast 1950. Eksiilkiriku kasutuses olnud piiskopiristi kandis ta esimest korda käesoleva aasta 6. juunil Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus.

Fotosid piiskop J. Kuke ametiristist võib vaadata siit ja siit.

Piiskopiristi kiirtepärg

Asjaolu, mis mis mulle juba ammu oma tööd kirjutades silma torkas, oli ristil kiirtepärja puudumine fotodel, millel on jäädvustatud piiskop Jakob Kukk piiskopirõivastes. Seevastu piiskopiristil, mida kandsid H. B. Rahamägi, J. Kõpp ja hilisemad Välis-Eesti peapiiskopid, on ristihaarade vahel kiired olemas. Piiskop J. Kukel on rist ilma kiirtepärajata ka tema esindusfotol ja selle järgi maalitud portreel. Ilma kiirtepärjata on ka rist, mis on piiskop J. Kukel kaelas vahetult pärast pühitsemist vastuvõtu ajal Kadrioru lossis.

 

Piiskop Jakob Kukk (vasakul) koos Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega pärast piiskopiks pühitsemist Kadriorus 5. juunil 1921 (Foto: Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2264.1.51.46)


Piiskop Jakob Kuke esindusfoto järgi maalitud portree (Foto: Vikipeedia)

Kas rist oligi algselt kiirtepärjata ja lisati kiired risti haarade vahele hiljem? Kui jah, siis miks ja millal?

Nagu ma eelpool mainisin müüs piiskop J. Kuke lesk piiskopiristi 1934. aastal luterlikule kirikule. Selle kohta kirjutati toonastes ajalehtedes: "Konsistooriumi neljapäevasel koosolekul otsustati endise piiskopi Jakob Kuke ametirist, mis oli tema eraomandus, osta konsistooriumile edaspidistele piiskoppidele kaelaskandmiseks. Esimeseks kandjaks oleks siis uus piiskop H. B. Rahamägi. Piiskop J. Kukk olla omal ajal selle risti eest maksnud 1000 krooni. /.../". Risti kirjeldus kõlab: "/.../ Rist on kaunis suur, pika kuldketiga. Eespool ta kannab Kristuse monogrammi, tagaküljel on sisse graveeritud: "Ole minu tallekeste karjane!" - "Eesti Evang.-lut. Usu kiriku ülemkarjasele 5.6.1921" /.../". Ajaleht ei ole muidugi usaldusväärne allikas, aga need lühiuudised annavad uurimissuuna tekitades mitu küsimust:

* Risti kirjelduses on mainitud küll Kristuse monogrammi, kuid mitte kiirtepärga.

* Piiskop J. Kukk olevat selle artikli sõnade kohaselt risti eest maksnud 1000 krooni. Varasemalt on jutt olnud, et rist kingiti piiskopile koguduste poolt.

* Miks maksti J. Kuke lesele risti eest, kui see oli juba 1921. aastal mõeldud jäädavaks piiskopi ametimärgiks st. edasiantavaks järgmistele piiskoppidele?

Tähelepanu äratab ka see, et rist osteti J. Kuke lese käest vaid 18 päeva enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist. Miks nii viimasel minutil? Asjaolu, et kirik saab uue piiskopi oli ju selge juba üle aasta varem – siis, kui piiskop J. Kukk suri. Rohkem kui aasta oli aega, et mõelda piiskopi riietuse ja tunnuste peale. Aga siin võib olla põhjuseks inimlik nähtus – ka tänapäeval kipub vaimulikuriietusele mõtlemine jääma viimasele minutile.

Piiskopiks pühitsemise järgselt tehtud fotol on H. B. Rahamäel kaelas kiirtepärjaga rist. Arvatavasti lisati kiirtepärg ristile kas vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist või tegi piiskop J. Kukk seda oma eluajal. Teine neist võimalustest seletaks ka asjaolu, et J. Kukk risti eest maksis – ta võis maksta ristile lisatud kiirtepärja eest. Kiirtepärja lisamise põhjuseks oli sel juhul oletatavasti õpetajaristi kasutuselevõtt Eesti luterlikus kirikus 1926. aastal. Vastavas otsuses on risti kirjeldus: "Ametirist ühes ketiga valmistatakse hõbedast. Rist on lihtne ladina- ehk passioonirist ja kannab esiküljel kullast Kristuse monogrammi, mille mõlemil poolel kullast tähed A ja Ω". Kui meenutada piiskopiristi kirjeldust "/.../ Eespool ta kannab Kristuse monogrammi /.../", siis selle seadusega oleks jäänud piiskopirist kujunduselt õpetajaristist tagasihoidlikumaks, sest sel puudusid tähed A ja Ω. Erinevust (ja erinevat väärtust/auväärsust) lisasid kasutatavad materjalid – piiskopirist oli valmistatud kullast ja õpetajaristi materjaliks oli seadusega määratud hõbe. Selle poolt, et kiirtepärg lisati vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist, on asjaolu, et pühitsemisel anti talle üle mitra ning ta on seda hiljem ka kasutanud. Kiirtepärja lisamine ristile võis tuleneda sellest, et piiskopi välistele tunnustele hakati H. B. Rahamäe ajal rohkem tähelepanu pöörama.

 

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 939 Ff)

Siinne arutlus on tehtud kättesaadavate materjalide põhjal. Arhiivimaterjalidesse kaevumine võiks anda siinsetele mõtetele kinnitust või midagi ka ümber lükata.


reede, 2. aprill 2021

Must liturgilise värvina

 

Täna on Vaikne Laupäev. Liturgiline värv on must – sügava leina värv. Musta värvi katete kasutamine on EELK kirikuseadustiku kohaselt võimalik neljal päeval kirikuaastas. Need päevad on:

  • tuhkapäev (paastuaja algus)

  • Jeesuse surmapäev Suur Reede

  • Vaikne Laupäev

  • kõikide surnute mälestuspäev (2. november, hingedepäev)

Kirikuseadustiku kohaselt ei ole must värv nendel päevadel ainuke valik. Tuhkapäeval võib kasutada ka violetti ja hingedepäeval valget. Suurele Reedel ja Vaiksel Laupäeval võib jätta altari ja kantsli liturgilist värvi katteta või kasutada punast värvi katteid. Seega on kogudustel võimalik üldse mitte omada ja kasutada musta värvi kirikutekstiile. Aga kas peaks nende kasutamisest loobuma? Sügav lein on inimese elu osa – igaühel meist tuleb seda elus ette. Sügav lein Jeesuse surma pärast on kirikuaasta osa ja ristiinimese usuelu osa. Me ei saa sügavat leina vältida.

Must värv tekitab erinevaid arvamusi. Mulle tundub, et kirikus enam kui tavaelus. Tavaelus on must meie riietuse igapäevane osa. Kui vaadata inimesi enda ümber, siis väga paljude riietuses on musta, tumehalli, tumesinist tooni. Talvel pisut enam, suvel vähem. Me ei pelga musta. Veel enamgi – musta kantakse pidulikel sündmustel. Must on suursugune. Ehk pisut dramaatiline, kuid mitte tagasihoidlik, vaid väljakutset esitav. Must esinemisrõivas orkestrandi või koorilaulja seljas on tahaplaanile hoidev lastes muusikal ja solistil esile tõusta. Omamoodi solistid ja eristujad on musta rõivastunud punkarid ja teised mässumeelsed. Ja siis jälle tähelepanu kutsuv tagasihoidlikkus – väike must kleit ... Ka leinarõivastuses on must veel jäänud ehkki mitte enam nii tugevasti. Kokkuvõtteks võib tõdeda, et must võib olla väga erinev, kuid inimesed ei pelga ega väldi seda.

Millised on musta värvi tekstiilid me kirikus? Must kate ei tähenda ilmtingimata tagasihoidlikkust. Must kate võib olla väga rikkalikult kaunistatud. Mustad katted ei tähenda lootuse puudumist. Nõnda nagu Suur Reede ja Vaikne Laupäev on ootuse päevad, nii on see ootus kootud ja tikitud ka katetesse. Lootusetus ja lootus üheskoos, sügav lein ja usk üheskoos.

Tallinna Jaani kiriku altarikate (1884)

Pindi kiriku altarikate (Ed. Drossi töökoda, 19. saj. IV veerand - 20. saj. algus)

Nissi kiriku altarikate (Ed. Drossi töökoda, 19. saj. IV veerand - 20. saj. algus)

Kose kiriku altarikate

Vigala kiriku altarikatte keskosa tikand (1904)

Ambla kiriku altarikate (20. saj. algus)

Viljandi Pauluse kiriku altarikate

Kaarma kiriku altarikate

Tallinna Kaarli kiriku altarikate (arvat. Aino Schmidt-Kosk, 1930. aastate II pool)

Kadrina kiriku altarikate

Jõelähtme kiriku altarikate

Haapsalu toomkiriku altarikate (Maasike Maasik, 1992)

Pickwa kabeli altari- ja puldikatted (Pille Pappel, 2013)

Järva-Jaani kiriku altarikate (Aune Taamal, 2014)

Hageri kiriku altarikate (Ehalill Halliste, 2014)

laupäev, 2. jaanuar 2021

Õpetaja Laine Villenthali loodud kirikutekstiilid

 

Laine Villenthal (1922-2009) oli 1954. aastast Misso abikiriku ja 1964. aastast Pindi koguduse jutlustaja. Ta ordineeriti õpetajaks 1967. aastal. Pindi koguduses töötas ta õpetajana kuni 2003. aasta lõpuni. Aastatel 1984-2003 oli ta ka Petseri Peetri koguduse hooldajaõpetaja. 2004. aastast kuni oma surmani elas Laine Villenthal Nissi vennastekoguduse palvemajas ja oli abiks kohalikul kirikuõpetajal Lea Jants-Ylonenil.

Laine Villenthaliga kohtusin ma esimest korda õige ammu. See oli 2001. aastal Toilas EELK õpetajate konverentsil. Küllap olin selleks ajaks juba tema vaipadest kuulnud. See võis olla toonane konsistooriumi arhivaar Sirje Simson, kes mulle temast ja ta töödest kõneles. Toona konverentsil astus Laine Villenthal mu juurde, rääkisime paar sõna ja ta kinkis mulle enda pildiga kaardi. 2004. aastal käisin Pindi kirikus ja nägin tema valmistatud vaipasid ning altarilinapitse. Ta ise oli toona juba Pindi kiriku õpetaja ametikohalt lahkunud ja elas Nissis. Kirjutasin talle ja ta jagas mulle lahkelt infot nii Pindi, Vastseliina kui ka Petseri kiriku ja Misso abikiriku tekstiilide kohta. Nissis käisin ja kohtusin temaga 2004. ja 2008. aastal. Need olid väga toredad kohtumised.

Õp. Laine Villenthal (foto: Peeter Laurits)
 

Pindi kiriku altar 21.07.2004

Altarilinad

Laine Villenthal on kirjutanud mälestusteraamatus "Sina juhid minu elu" põgusalt ka tekstiilidest, mida ta valmistas. Sealt võib lugeda, et 1981. aasta 4. oktoobril tähistati Pindi kiriku juubelit – täitus sada aastat kiriku pühitsemisest. Peapiiskop Edgar Hark oli oma tervituskõne aluseks valinud 1. Moosese raamatu 28. peatükist 17. salmi: "Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!". Laine Villenthal heegeldas peapiiskopi valitud kõneteksti uue altarilina pitsi sisse.

Heegelfileetehnikas pits on altarilina kolmes servas – külgedel ja esiosas. Tekst on kogu pitsi ulatuses algusega altari tagumisest vasakpoolsest nurgast kuni parempoolse tagumise nurgani: JEHOOVA ON TÕESTI SELLES PAIGAS. MINA AGA EI TEADNUD SEDA! KÜLL ON SEESINANE PAIK KARDETAV! SEE POLE MUUD MIDAGI KUI JUMALA KODA JA TAEVA VÄRAV! (1Ms 28:16-17).

Altarilina äärepits (detail)

Teine altarilina, mille Laine Villenthal Pindi kirikusse valmistas, on üleni heegeldatud. Sellel on samuti kolmes servas tekst. See on Matteuse evangeeliumist: ARMASTAGE OMA VAENLASI! TEIE OLGE SIIS TÄIUSLIKUD, NÕNDA KUI TEIE TAEVANE ISA ON TÄIUSLIK. ÕNDSAD ON RAHUNÕUDJAD (Mt 5:44, 48, 9).

Altarilina (detail)

Laine Villenthali loodud altarilinad on kujunduselt lihtsad ja kenad ning samas sisult mõjuvad.

Vaibad

Oma raamatus meenutab Laine Villenthal, et Ungaris 1982. aasta konverentsi aegu nähtud kaunid käsitööd leidsid temas uuesti üles käsitööpisiku. Lasva kultuurimajas alustas tööd käsitööring külanõukogu sekretäri Asta Tammsalu juhendamisel. Laine Villenthal osales selle töös, kudus endale rõivaid ja tikkis pilte. Raamatus kirjutatu põhjal järgnes sellele kangakudumine. Tegelikkuses valmis tema vaip "Meie Isa" juba enne 1980. aastat.

Vaiba saamisloo kohta kirjutab Laine Villenthal:

Kord küsis ta (Asta Tammsalu – MR) minult, kas ma ei tahaks endale teha ka mõnd kirikuteemalist vaipa. Olin sellest ammugi unistanud, aga polnud julgenud rääkida. Enam ei tohtinud kahelda. Käsitööajakirjade mustrilehtedelt olin leidnud üksiku põleva küünla, ristikujuliste lilledega vaasi, risti ja krooni kujusid. Omaloominguna tegin piibliraamatu, armulauaveini karika ja leibade karbi. Asetasin need mõttes tervikuks nii, nagu oleksid need esemed altarilaual. Mõtlesin sellist altarit kududa vaibale kolm rida järjest. Kui Astale – ta oli parajasti valimisjaoskonnas telefonivalves – selle näha viisin, oli ta päri. Loov kunstnikutaip temas lisas aga kohe juurde: "Kas kirikus ei ole mõnd üldtuntud lauset, mille võiks asetada keskmise mustrirea asemele?" See sai mulle uueks mõtlemisülesandeks. "AU OLGU JUMALALE KÕRGES", tuli esimesena meelde. Laiuselt oli see paras, aga pikkuselt oleksid tähed saanud ebatavaliselt ülikõrged. Teiseks mõtlesin Jeesuse õpetatud palvesõnu: "MEIE ISA, KES SA OLED TAEVAS! PÜHITSETUD OLGU SINU NIMI; SINU RIIK ..."

Kui need Astale vaatamiseks viisin, jõudsime ühisele järeldusele: MEIE ISA PALVE algussõnad. Igaüks peab ise edasi mõtlema. Põhitoonideks valisin tumepruuni, helepruuni ja helebeeži, mustrivärviks kuldkollase. Asta määras vaiba põhja kudumi mustri. Töö algas, kulges. Mu teised tööd läksid kevadel kultuurimajja näitusele, selle kinnitasin valmissaanuna koguduse kantselei seinale, sest selles ruumis töötasin ise ja sealt otsisid mu üles koguduse liikmed iga kord, kui nad mind vajasid. Õhtul tuli Asta vaipa vaatama ja avaldas kahjutunnet, et seda ei saanud näitusele viia. Ütlesin talle naerdes: "Siis oleks ju näitus ideeliselt läbi kukkunud." 

Vaip "Meie Isa"

Laine Villenthal kirjutab oma mälestustes, et vaibal kujutatud motiivid võttis ta ajakirjadest. Rist ja kroon tema vaibal on samasugused nagu need on Pindi kiriku valgete katete heegeldatud äärepitsidel. Need pitsid on omakorda valmistatud Kadrina altarilina pitsi eeskujul (sama mustriga pitse on veel mõnes Eesti kirikus, kuid see on juba mõne teise postituse teema). Tõenäoline on, et risti ja krooni kujutise sai Laine Villenthal Pindi kiriku katetelt.

Laine Villenthali viimastel eluaastatel oli vaip tema kodus toa seinal. Tema matustel sai vaibast kirstukate.

Pindi kirikus on kaks Laine Villenthali valmistatud põrandavaipa.

Kiriku pikihoone vahekäigus on telgedel kootud geomeetrilise mustriga 12 meetri pikkune vaip. See valmis Laine Villenthali meenutuste kohaselt umbes 1987. aastal. Raamatus "Sina juhid minu elu" on ta vaiba valmimise kohta kirjutanud:

Kiriku pikk põrandavaip juhtis tähelepanu uuendamise vajadusele. Palusin kogudusenaisi koelõnga valmistamiseks tuua lambavilla. Vahetasime villa lõnga vastu ja lasime selle värvida pruuniks ning beežiks. Lõimeks saime võrguniiti. Koguduseliikme Koidu Vassiljeva käest saime tema ema Luise Sireli laiad kunstkangasteljed koguduse omandiks. Millegipärast tuli mul isu ise kuduma hakata. Konsulteerisin Võrus elava endise Lasva valla Maanaisteseltsi esinaise Irma Nassariga. Tema valis mustri ja õpetas mind seda kuduma. Irma tõi kohale tema abikaasa Richard Nassar, kes meie ühistööd ka hoolega pidevalt jälgis. Kuulsin inimestelt, kes seda abielupaari lähemalt tundsid, et mõlemad töötavad käsitöömeistritena, kuid eriti hästi õnnestuvat mehe käes värvitoonide valimised. Suvel alustasin ja valmis sain jõululaupäeval. Roosi jt rõõmustasid, et kasutusele saab võtta just jõululaupäeval, Jeesuse sünnipäeval Õnnistegija auks. 

 
Detail vaibast.

Pikihoone vaip on ilus ja rahulik. See teeb kirikuruumi pidulikumaks ja hubasemaks. Tagasihoidlikud värvid ja kujundus ei mõju pealetükkivalt, vaid lasevad esile tõusta sel, mis kirikuruumis olulisim – altaril.

Teine Laine Villenthali valmistatud vaip on altaris – kohas, kus jumalateenistuse ajal vaimulikud teenivad. Tikitud vaibal on kaheksakandade vahel tekst Teisest Moosese raamatust "VÕTA KINGAD JALAST, SEST PAIK, KUS SA SEISAD, ON PÜHA MAA!" (2Ms 3:5). Vaiba kitsas äärekirjas korduvad samad tillukesed geomeetrilised motiivid nagu on Laine Villenthali loodud altarilinade heegelpitsides teksti ääristamas.

Värvidelt sarnane pikihoone vaibale tõmbab see vaip tekstiga ometigi tähelepanu. Sõnum sel vaibal rõhutab altari ja kiriku pühadust.

Tekstidega kirikutekstiile ei ole meie luterlikus kirikus just palju. Laine Villenthali tekstiilid on erilised nagu ta isegi oli oma usus, armastuses ja teenimises eriline.