Pühapäev, 13. juuni 2021

Piiskopiristi kiirtepärjast

 

Enamasti kirjutan ma asjust, mida olen põhjalikult uurinud. Seekord on teistmoodi. Tänases loos on rohkem küsimusi, kui vastuseid. Viskan küsimused õhku ja ehk kunagi pöördun selle teema juurde tagasi. Praegu ei saa, sest olen muude teemadega hõivatud. Piiskopiristiga seotud mõtted tuleb siiski kirja panna, et need ei kaoks ajatuulde nagu ei oleks neid olnudki.

Eesti luterliku kiriku piiskoppide rõivastest ning ametiristidest kirjutasin ma esmakordselt 2002. aastal oma magistritöös, mis aasta hiljem ilmus ka raamatuna. Käsitlesin neid teemasid lühidalt eelkõige töö mahu ja ülesehituse tõttu. Juba toona tekitas 1921. aasta piiskopirist minus küsimusi, kuid vastuste otsimine neile oli takistatud, sest piiskopirist ise asus minust väga kaugel ja fotot mul sellest ei olnud. Rist oli toona Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopi Udo Petersoo valduses Kanadas.

 Piiskopiristide lugu

1921. aastal pani Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom esimesele Eesti luterliku kiriku piiskopile Jakob Kukele pühitsemisel kaela piiskopiristi. Selle kullast piiskopiristi koos ketiga olid piiskopile kinkinud kogudused. Piiskop J. Kukk suri 1933. aastal. 1934. aastal andis tema lesk piiskopisaua, piibli ja mitra kirikule. Kullast kaelaristi oli kirik temalt juba varem ära ostnud. Rist läks üle järgmisele piiskopile ja pidid jääma edasipärandatavaks kõigile Eesti luterliku kiriku piiskoppidele. Uueks piiskopiks pühitseti 1934. aastal Hugo Bernhard Rahamägi. Pühitsemisel pandi kullast piiskopirist talle kaela. Kolmandaks piiskopiks valiti 1939. aastal Johan Kõpp, kes 1944. aastal Eestist lahkudes viis piiskopiristi endaga kaasa. Edasi kandsid seda risti Välis-Eesti luterliku kiriku peapiiskopid.

1949. aastal EELK peapiiskopiks valitud Jaan Kiivitile otsustati 1950. aastal valmistada uus ametirist. See on kujundatud sarnaselt Välis-Eesti peapiiskoppide kasutusse läinud piiskopiristile – Kristuse monogrammiga esiküljel ja kiirtega ristihaarade vahel. Kiirte kujundus on küll kahel ristil mõnevõrra erinev ning Kodu-Eesti peapiiskoppidele loodud ristil on kahel pool Kristuse monogrammi tähed A ja Ω.

2010. aastal Eesti ja Välis-Eesti luterlikud kirikud ühinesid. Piiskop Andres Taul tõi 2014. aastal Välis-Eesti peapiiskoppide kasutuses olnud ametiristi tagasi Eestisse ning andis üle EELK peapiiskopile Andres Põderile. Samal aastal pühitsetud peapiiskop Urmas Viilma hakkas kandma J. Kiivit sen. ja tema järglaste kasutuses olnud piiskopiristi aastast 1950. Eksiilkiriku kasutuses olnud piiskopiristi kandis ta esimest korda käesoleva aasta 6. juunil Jakob Kuke piiskopiks pühitsemise 100. aastapäeva jumalateenistusel Tallinna Kaarli kirikus.

Fotosid piiskop J. Kuke ametiristist võib vaadata siit ja siit.

Piiskopiristi kiirtepärg

Asjaolu, mis mis mulle juba ammu oma tööd kirjutades silma torkas, oli ristil kiirtepärja puudumine fotodel, millel on jäädvustatud piiskop Jakob Kukk piiskopirõivastes. Seevastu piiskopiristil, mida kandsid H. B. Rahamägi, J. Kõpp ja hilisemad Välis-Eesti peapiiskopid, on ristihaarade vahel kiired olemas. Piiskop J. Kukel on rist ilma kiirtepärajata ka tema esindusfotol ja selle järgi maalitud portreel. Ilma kiirtepärjata on ka rist, mis on piiskop J. Kukel kaelas vahetult pärast pühitsemist vastuvõtu ajal Kadrioru lossis.

 

Piiskop Jakob Kukk (vasakul) koos Rootsi peapiiskop Nathan Söderblomi ja Porvoo piiskopi Jaakko Gummerusega pärast piiskopiks pühitsemist Kadriorus 5. juunil 1921 (Foto: Eesti Ajalooarhiiv, EAA.2264.1.51.46)


Piiskop Jakob Kuke esindusfoto järgi maalitud portree (Foto: Vikipeedia)

Kas rist oligi algselt kiirtepärjata ja lisati kiired risti haarade vahele hiljem? Kui jah, siis miks ja millal?

Nagu ma eelpool mainisin müüs piiskop J. Kuke lesk piiskopiristi 1934. aastal luterlikule kirikule. Selle kohta kirjutati toonastes ajalehtedes: "Konsistooriumi neljapäevasel koosolekul otsustati endise piiskopi Jakob Kuke ametirist, mis oli tema eraomandus, osta konsistooriumile edaspidistele piiskoppidele kaelaskandmiseks. Esimeseks kandjaks oleks siis uus piiskop H. B. Rahamägi. Piiskop J. Kukk olla omal ajal selle risti eest maksnud 1000 krooni. /.../". Risti kirjeldus kõlab: "/.../ Rist on kaunis suur, pika kuldketiga. Eespool ta kannab Kristuse monogrammi, tagaküljel on sisse graveeritud: "Ole minu tallekeste karjane!" - "Eesti Evang.-lut. Usu kiriku ülemkarjasele 5.6.1921" /.../". Ajaleht ei ole muidugi usaldusväärne allikas, aga need lühiuudised annavad uurimissuuna tekitades mitu küsimust:

* Risti kirjelduses on mainitud küll Kristuse monogrammi, kuid mitte kiirtepärga.

* Piiskop J. Kukk olevat selle artikli sõnade kohaselt risti eest maksnud 1000 krooni. Varasemalt on jutt olnud, et rist kingiti piiskopile koguduste poolt.

* Miks maksti J. Kuke lesele risti eest, kui see oli juba 1921. aastal mõeldud jäädavaks piiskopi ametimärgiks st. edasiantavaks järgmistele piiskoppidele?

Tähelepanu äratab ka see, et rist osteti J. Kuke lese käest vaid 18 päeva enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist. Miks nii viimasel minutil? Asjaolu, et kirik saab uue piiskopi oli ju selge juba üle aasta varem – siis, kui piiskop J. Kukk suri. Rohkem kui aasta oli aega, et mõelda piiskopi riietuse ja tunnuste peale. Aga siin võib olla põhjuseks inimlik nähtus – ka tänapäeval kipub vaimulikuriietusele mõtlemine jääma viimasele minutile.

Piiskopiks pühitsemise järgselt tehtud fotol on H. B. Rahamäel kaelas kiirtepärjaga rist. Arvatavasti lisati kiirtepärg ristile kas vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist või tegi piiskop J. Kukk seda oma eluajal. Teine neist võimalustest seletaks ka asjaolu, et J. Kukk risti eest maksis – ta võis maksta ristile lisatud kiirtepärja eest. Kiirtepärja lisamise põhjuseks oli sel juhul oletatavasti õpetajaristi kasutuselevõtt Eesti luterlikus kirikus 1926. aastal. Vastavas otsuses on risti kirjeldus: "Ametirist ühes ketiga valmistatakse hõbedast. Rist on lihtne ladina- ehk passioonirist ja kannab esiküljel kullast Kristuse monogrammi, mille mõlemil poolel kullast tähed A ja Ω". Kui meenutada piiskopiristi kirjeldust "/.../ Eespool ta kannab Kristuse monogrammi /.../", siis selle seadusega oleks jäänud piiskopirist kujunduselt õpetajaristist tagasihoidlikumaks, sest sel puudusid tähed A ja Ω. Erinevust (ja erinevat väärtust/auväärsust) lisasid kasutatavad materjalid – piiskopirist oli valmistatud kullast ja õpetajaristi materjaliks oli seadusega määratud hõbe. Selle poolt, et kiirtepärg lisati vahetult enne H. B. Rahamäe piiskopiks pühitsemist, on asjaolu, et pühitsemisel anti talle üle mitra ning ta on seda hiljem ka kasutanud. Kiirtepärja lisamine ristile võis tuleneda sellest, et piiskopi välistele tunnustele hakati H. B. Rahamäe ajal rohkem tähelepanu pöörama.

 

Piiskop Hugo Bernhard Rahamägi (Foto: Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid SA, HM F 939 Ff)

Siinne arutlus on tehtud kättesaadavate materjalide põhjal. Arhiivimaterjalidesse kaevumine võiks anda siinsetele mõtetele kinnitust või midagi ka ümber lükata.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar