reede, 14. veebruar 2020

Vanda Juhansoo näitusesaalis


Hea lugeja! See lugu ei ole kirikutekstiilidest, vaid on minu väikene kõrvalepõige selle blogi teemaderingist.

Täiendus 29.02.2020
Tegin tekstiili-teemade jaoks eraldi ajaveebi - https://tekstiilid.raabe.ee/. Tõstsin sinna ka selle sissekande ja edaspidi ma kirikutekstiiliblogi muude teemadega ei koorma.



Näitus "Kunstnik või kummaline naine? Vanda Juhansoo"

kuraatorid: Rebeka Põldsam ja Andreas Kalkun
graafiline kujundus: Stuudio Stuudio
Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigalerii
18.01.-01.03.2020

Juba üle kolme nädala on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi trepigaleriis vaatajate silma ja hinge rõõmustanud näitus Vanda Juhansoost ja tema loomingust. Tutvustavaid tekste illustreerivad koopiad fotodest. Välja on pandud tore valik Vanda Juhansoo loomingust – akvarellid, tekstiilitöö ning maalingutega kaunistatud kapp ja tool. Esemeid oleks soovinud enamgi näha aga väike ruum seab oma piirid. Samas on näitusel kõike – teksti, fotosid, esemeid, akvarelle – õiges suhtes.
Tikitud ja kootud esemed on näitusel sobivalt eksponeeritud. Galerii keskele asetatud tekstiilid on väga hästi vaadeldavad. Valmistamistehnikasse süüvida soovival näitusekülastajal on võimalus esemeid lähedalt vaadata. Vitriinid on mugava kõrgusega. Suurepärane on, et rõivaid on võimalik vaadelda nii eest kui tagant.


Näitus annab Vanda Juhansoo elust ja loomingust hea ülevaate. Parim osa näitusest on kahtlemata hoidlatest välja toodud akvarellid, tekstiilid ja mööbel, mida külastajad oma silmaga vahetult näha saavad.

Autorsus kahtluse all

Näitusel on kolm eset, mille puhul ma kahtlen, kas on ikka tegemist Vanda Juhansoo tööga.
Toolil olev roositikandiga padi on MuIS-ile tuginedes Vanda Juhansoo käsitöö 1930. aastast (eset tutvustavat silti näitusel ei ole). Stiililt ja tehnika poolest kuulub see 19. sajandisse. Muster on võetud mõnelt toonaselt mustrilehelt. Võimalik, et see padi on pärit Vanda Juhansoo vanematekodust või muul moel tema koju sattunud.

Roosidega padi maalitud toolil
Tanulindid on filigraanse ja töömahuka tikandiga. Kujutatud lilled ja liblikad võiksid küll oma lopsaka ja rõõmsameelse kujutusviisi poolest kuuluda Vanda Juhansoo loomingusse aga kõrvutades neid linte tema teiste töödega ei suuda ma ette kujutada, et Vanda Juhansoo hoopis teiselaadilist ja tehniliselt nii nõudlikku tikandit tikkis. Tanulintide tikand ei sarnane ühelegi teisele Vanda Juhansoo tikitud esemele. Korra tekkis mõte, et ehk on tegemist Vanda Juhansoo koolitööga. Töömahukuselt ja teostuse korrektsuselt on tanulindid võrreldavad tikanditega, mida tegid Riigi Kunsttööstuskooli õpilased 1930. aastatel. Aga teadaolevalt ei õppinud Vanda Juhansoo tekstiilitöid koolis, vaid omandas need oskused lapsepõlves kodus. Seega ei saa need olla koolitöö. Ma ei arva, et Vanda Juhansoo ei oleks olnud suuteline sellist tikandit tegema. Arva, et tal ei olnud huvi sedalaadi töö tegemise vastu. Küll aga olid need tanulindid tema silmis väärt omandamist ja säilitamist.

Tanulindi tikand
Kolmas ese, mis minus kahtlusi äratab, on kattevaip (ETDM-i kogudes on veel kaks sarnast vaipa, mille autoriks on samuti märgitud Vanda Juhansoo). Kui kõik muud Vanda Juhansoo kootud kangad on hõredad, siis kattevaip on tehniliselt hoopis teistlaadi kudum. Kujunduse traditsioonilisuse ja korrapärasuse poolest ei tundu see tema kätetööna. Aga mine sa tea. Värvivalik on üsna temalik.
MuIS-i avalik tasand ei näita, mil viisil need esemed muuseumisse sattusid, kes neid dateeris ja millisest allikast pärinevad andmed Vanda Juhansoo kui autori kohta. Tundub, et nii ERM-is kui ka Karilatsi Talurahvamuuseumis olevad esemed on sinna antud pärast Vanda Juhansoo surma pärandvarana. Ka kõige nobedama näputöötegija kodus on tekstiilesemeid, mida ta ei ole ise teinud. Muidugi annavad needki meile aimu, millise inimesega oli tegemist, ja on seetõttu väärtuslikud. Sel põhjusel ei mõju need kolm tekstiili selle näituse raames võõrana ega üleliigsena. Oleks hea, kui nende eksponaatide juures oleks olnud tekst selgitusega, miks need teistest nii erinevad on.
Ääremärkusena olgu öeldud, et MuIS-is olevaid andmeid ei saa pimesi usaldada. Muuseumitöötajatel ei ole suure töömahu tõttu aega olemasolevaid andmeid üle kontrollida. Nad panevad enamasti MuIS-i kirja selle, mida esemete üleandjad räägivad. Varasemate museaalide puhul kirjutavad nad MuIS-i inventarikaartidel olevad andmed. Üks-ühele ümberkirjutust ei ole tihtipeale võimalik teha ja nii on MuIS-is inventarikaartidel olemasoleva andmestiku tõlgendus. Seepärast tuleks uurijal alati ese ise oma silmaga üle vaadata, üle lugeda algsed dokumendid ja enne järelduste tegemist saadud info ise põhjalikult analüüsida.

Väited ja vastuväited

Järgnevalt mõned väited Vanda Juhansoo kohta, mis mind arutlema ahvatlevad, ja minu vastuväited.

Näituse kuraatorid nimetavad Vanda Juhansood Eesti kunsti hästi hoitud saladuseks. Kas ta ikka on olnud saladus, inimestele tundmatu? Vanda Juhansoo oli meeldejääv õpetaja, tema aed oli kuulus ja tema tekstiililooming on olnud teada ning imetletud. Vanda Juhansoost on kirjutatud kolm uurimistööd (H. Kulles 1973, K. Otter 1986 ja L. Pihlik 2008) ja raamat (E. Aas 2004). Ta oli oma tööga esindatud teiste tekstiilikunstnike seas näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015" ja on sellega kaasnevas kataloogis. Sama roheline kampsun, mida sai vaadata tekstiilikunsti juubelinäitusel, oli 2017. aastal eksponeeritud ERM-is näitusel "Külatänavalt punasele vaibale. 100 aastat rahvuslikku moodi". Vanda Juhansoost on sissekanne nii "Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafilises leksikonis" (1996) kui ka Vikipeedias. Õpetajana on tema roll Eesti kooli ajaloos olnud sedavõrd oluline, et ta on esindatud "Eesti kooli biograafilises leksikonis" (1998). Karilatsi Vabaõhumuuseumis on Vanda Juhansoo mälestustuba. Praegune näitus Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis on paljudele pigem tore taaskohtumine kui esmakohtumine Vanda Juhansooga.

Kuraatorid tõstatavad näitust sissejuhatavas tekstis muu hulgas küsimuse, et "kuidas sai Vandast Valgemetsa nõid, mitte mainekas tarbekunstnik?". Arvestades, et Vanda Juhansoo esines enne II maailmasõda näitustel, tema mustreid avaldati ajakirjades ja temast kirjutati nii enne kui ka pärast II maailmasõda, siis ei saa minu meelest öelda, et temast ei saanud mainekat tarbekunstnikku. Kuraatorite tekstist võib lugeda: "Asjaolude sunnil pühendus Vanda Juhansoo lõpuks täielikult kunstiõpetaja elukutsele, millega oli alustanud 1914. aastal ja jätkas kuni 1957. aastal pensionile minekuni". Vahest Vanda Juhansoo hoopis armastas õpetajatööd ja näitustel osalemine ning ajakirjades mustrite avaldamine olid ennast tema jaoks mingil hetkel ammendanud? Arvestades, et tal olid lisaks koolile ka kodu, aed ja tema enda isik, mille kaudu end loominguliselt väljendada, siis võib-olla ta ei vajanud enamat. Ei saa öelda, et kunstniku amet on parem või õilsam õpetaja ametist. Kui arvestada, millist mõju ta avaldas oma õpilastele, siis on põhjust rõõmustada, et ta õpetajaametile pühendus. Nagu kuraatorid näituse sissejuhatuses märgivad – mitmed Vanda Juhansoo õpilased sidusid oma elu kunstiga. Tema õpilasteks olid tulevane kostüümikunstnik ja akvarellist Silvia Leitu, skulptor Maire Männik, graafikud Maret Olvet ja Ede Peebo, kunstiajaloolased Virve Hinnov ja Õie Utter.

Näituse kuraatorid rõhutavad, et seda pärandit, mis Vanda Juhansoost järele jäänud on, on vähe. Tegelikult ei ole seda vähe. Vanda Juhansoo valmistatud tekstiile on neljas Eestis muuseumis teadaolevalt kokku üle 80 eseme. Lisaks tema muu looming ja dokumentaalne materjal. Aed on küll hävinud aga sellest on säilinud üksjagu fotosid ja mälestusi. Ning muidugi kirjalikud allikad – nii enne kui ka pärast II maailmasõda ilmunud ajakirjad, raamatud, ajalehed. Kõigest sellest võiks kokku saada väärika monograafia.

Igatahes on näitus "Vanda Juhansoo. Kunstnik või kummaline naine?" väga hea ja soovitan seda kindlasti vaatama minna. Positiivne elamus on kindlustatud. Minu lugupidamine kuraatoritele ja Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumile, et see näitus teoks on saanud!

3 kommentaari:

  1. Väga armas, Marju!

    Sain hea ylevaate nii ETDMi näitusest tervikuna kui Vanda Juhansoo tekstiilidest näitusel. Töid välja paljugi olulist, mille yle tasub arutada. Usun et yhtteist lisab ylevaatele edaspidi Erika Pedaku ettekanne "Vanda aeg" ETDMis (lähiajal), on temagi pyhendunud tekstiilikunsti eestiaegsele ajale omal ajal mag.öpingutes. Tartlasena TY järel ERMi teadurina, sj ERKI tekstiili eriala järel suurepärase tekstiilikunstnikuna, nyyd Saaremaal tegutsev kunstnik.

    Omamoodi saladust töesti öhkub Vanda Juhansoo tegemistest. Vöin lisada tema öpilaste hulka veel yhe kunstniku, kes omakorda on olnud minu kunstiöpetaja 46. Keskkoolis. Nimelt, Ludmilla Siim, nyyd Helsingis Milla Kaasinen, kes alustas oma kooiteed Tartu tytarlaste, Miina Härma nime kandvas Tartu 2.keskkoolis ning seejärel siirdus Tartu Kunstikooli öppima pöhikkoli jörel.

    Tartlased kindlasti teavad Vanda elustolust ja tema olemuse salapärasusest rohkem... Vöib arvata, nii nagu paljudel söjajärgsel ajal, tuli varjata oma meelsust ja tausta. Paljugi olenes ju sellest- elu siin vöi Siberis - kuhu inimene kuulus enne muutusi. Neist asjust ju ei räägitud ega avaldatud. Nii jäid saladused saladuseks. Suur töö on puzzle kokku panna tagantjärele, aga mitte vöimatu.

    Oled suurepäraselt asunud tekstiilide päritolu ja tausta tutvustama. Jöudu Sulle.Tahaksin vaid lisada, et kas meie omaaegsetest tarbekunsti tegijatest/ suurkujudest ( Taska, Kallis, Kurrel jt) niiväga palju teada on, sj kas ka nende keerulisusest elukäigust leida on. Iga väljatulek on igati tänuväärne. Edukat tegutsemist sulle!

    Tänulikult,
    Malle Elina Pakarinen

    VastaKustuta
  2. Suur tänu, Malle, kommentaari eest! Arvestades sõjajärgseid olusid ei ole võimatu, et Vanda Juhansoo eelistas elada pigem tähelepandamatut elu. Näiteks Anni Varma (kes muu hulgas kirjutas Vanda Juhansoost "Kodutööstuses") oli aastatel 1949-1956 küüditatud. Oli ju ka võimalus kunstnikuna luua uut korda ülistavaid teoseid. Mõned tegid seda, aga kõik selleks ei paindunud.

    VastaKustuta
  3. Aitäh toreda ülevaate eest! Näitusele kahjuks ei jõudnudki, aga kuna enamus näitusel olevaid esemeid on pärit ERMist, siis ermikana tunnen neid töid. Tahtsin seda lisada, et üks Vana Juhansoo laudlina on ka ERMi püsinäitusel Kohtumised. Vanda Johansood oli õnn kohata ka päriselus, nii Nõiamajas kui Tartu tänaval - aga need on küll ähmased lapsemälestused - aga pilt on siiski silma ees.

    VastaKustuta