Katta või mitte katta?

Kui kirikusse on otsustanud muretseda uued altari- ja kantslikatted, siis esmajoones mõeldakse sellele, millised võiksid olla altari- ja kantslipõll. Õige pea jõuab mõte altariaia ja kantsli ääre katete juurde.

Läbi aastakümnete on meie luterlikes kirikutes olnud kasutusel liturgilist värvi komplektid, millesse kuuluvad tekstiilid katavad nii altari, kantsli puldi, kantsli ääre kui ka altariaia. Altariaed on enamasti kaetud koguni kahe tekstiiliga, millest üks (tihtilugu narmastega kaunistatud) on altariaia peal ja teine katab põlvituspinki. Kantsli ääre kate jätkub vahel trepirinnatisel. Enamasti on tegu lihtsa kujundusega tekstiilidega, mille ainsaks kaunistuseks on narmad allääres. Valgete katete puhul kohtab aga ka uhkeid pitsilisi heegeldusi ja tikandeid.

 

 

Tallinna toomkiriku altar

Tallinna toomkiriku kantsel

 

Ajaloolistest kantsli ääre ja altariaia katetest võiks millalgi pikemalt kirjutada. Aga seekord kirjutan ma uute katete valmistamisest.

Katete valmistamine on kallis. Isegi kui ei ole tegemist keerukate tikandite või gobeläänidega, siis ka tavalise õmblustöö korral ei ole nende hind väike, sest hea kvaliteediga kangas on kallis. On loomulik, et me tahame kirikusse just hea kvaliteediga kangast, kuna see näeb ilus välja ja kestab ajas kauem. Kanga kogus, mis kantsli ääre ja altariaia katete valmistamiseks vaja läheb, on suur. Enamasti on katted villasest kangast, sest see on ilus ja nii öelda istub hästi. Villasest kangast katetel on ka üks miinus - need on kaalult rasked ja seetõttu on nende peale panek ja maha võtmine füüsiliselt väsitav. Lisaks peavad katetel olema hoiustamiseks korralikud panipaigad või kapid, kus nad ei oleks üksteise peale kuhjatud. Viie liturgilist värvi katetekomplekti puhul on üks komplekt väljas ja neli sel ajal kusagil hoiustatud. Selleks peab kirikus ruumi olema. Ning mis veel on oluline – kortsus katted vajavad enne kasutusele võttu triikimist ja aeg-ajalt tuleb katteid ka puhastada. Seegi ei ole kerge töö.

Kui vaadata kirikus suunaga altari poole, siis on mul vahel ikka tekkinud küsimus – kas tegelikult ka on vaja seda liturgilist värvi triipu altariaia alaossa, mille annab altariaia põlvituspingi kate? Inimese pilk peaks olema kirikuruumis juhitud altarile mitte altariaia põlvituspingile. Seepärast soovitaksin ma mitte näha vaeva altariaia põlvituspingile liturgilist värvi katte õmblemisega. Aga mida teha selle asemel? Mitmes kirikus ja seal hulgas ka minu kodukirikus Tallinna Jaanis on tellitud altariaia põlvituspingile kate sadulsepatööna. Selle tegemiseks valib sadulsepp vastupidava mööbliriide. Kangas peab värvilt sobima altariaiaga ja kiriku interjööriga. Kui altariaed on mälestisena muinsuskaitse all, siis tuleb tööd kooskõlastada Muinsuskaitseametiga.

Sadulsepatööna valminud altariaia põlvituspingi katet ei saa lihtsal kombel puhastada ja vahetada. Seepärast tuleb hoida seda määrdumise eest. Lastele tuleb õpetada, et nad ei astuks jalaga põlvituspingi peale. Kui kasutatakse altari ees küünlaid, siis tuleb hoolt kanda, et küünlarasv ei tilguks altariaia põlvituspingile (küünlad peavad olema kvaliteetsed s.t. mittetilkuvad ja kasutada tuleks rasva püüdvaid nn. kraesid). Vahel on mõnes kirikus komme, et matuse puhul asetatakse pärjad, kimbud ja lilled altariaia põlvituspingile. Need võivad määrida katte vaigu ja õietolmuga. Et seda ei juhtuks, tuleb õmmelda sobivas toonis ning lihtsasti pestav kate, mis asetatakse matuse ajaks altariaia põlvituspingile.

Mida teha altariaia peal oleva kattega ja kantsli ääre kattega? See sõltub konkreetsest kirikust ja kogudusest. Nende katete kasutamise kohustust ei ole. Kui aga kirik on oma sisekujunduselt tagasihoidlik, siis ma pigem soovitan neid kasutada. Kui kirik on sisekujunduselt rikkalik ja kantsel ja altariaed näevad kaunid välja, siis jätaksin pigem nad katmata. Sel juhul on liturgilist värvi katted ainult altaril ja kantsli puldil. Siis võivadki need olla sedavõrd rikkalikuma kujundusega.

Muidugi võib olla, et kogudus on nii harjunud liturgilist värvi katetest altariaial ja kantsli äärel, et ei soovigi neist loobuda. Ega siis peagi. Kui on jaksu neid valmistada, vahetada ja korras hoida, siis võib tõesti nende kasutamise traditsiooni säilitada.

 

 

Lisan siia kaks fotode paari, millelt on näha, millised on altariaed ja kantsli äär katetega ja ilma nendeta.

 

Altariaed liturgilist värvi katetega ja ilma nendeta. Parempoolsel pildil on altariaia põlvituspingil sadulsepa paigaldatud mittevahetatav kangas.

 

Sama altariaed lähivaates.

 

Kantsli äär kaetuna liturgilist värvi kattega ja ilma selleta.

Kirikutekstiilikroonika 2016

Taas hakkab üks aasta lõppema ja on aeg teha kokkuvõtet kirikutekstiilide vallas toimunust.

21. veebruaril pühitseti Peterburi Jaani kirikus musta värv altari- ja puldikate (kavandi autor tekstiilikunstnik Reet Talimaa, teostus Lipuvabrik).

Nelipühiks sai tekstiilikunstnik Tiina Puhkan valmis EELK Tallinna Jaani kiriku uue punase altarikatte. Sel puhul avaldas kogudus oma kodulehel Tiina Puhkaniga tehtud intervjuu.

EELK Tallinna Jaani kiriku altarikate

Maikuus ilmus EELK Tallinna Kaarli kiriku ajakirjas "Sulane" minu artikkel Asta Põldre – Kaarli kiriku katete tikkija (lk. 16-17). Artikkel ilmus seoses tema 100. sünniaastapäevaga. 

8. juunil kaitses TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia magistrant Lilian Bristol magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal". Sellest võib lugeda minu eelmises blogipostituses.

Suvel oli EELK Rapla kirikus näitus tekstiilikunstnik Ehalill Halliste paekivimustrilistest vaipadest. Näitusest kirjutas ajaleht "Eesti Kirik" ja seda saab lugeda siit.

Oktoobris leidis aset Päikki Priha ja meie soome sõprade kutsel Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi reis Soome. Vaatasime tekstiile Helsingi toomkirikus ja tekstiilikunstnik Kirsti Rantase tekstiilide näitust Helsingi disainimuuseumis. Teisel päeval külastasime Tampere toomkirikut, vaatasime soome kaasaegse tekstiilikunsti näitust ning kuulasime ettekannet soome tekstiilikunstnik Dora Jungist. Suur tänu Päikki Prihale ja meie soome sõpradele meie võõrustamise eest!

Helsingi toomkiriku krüptis tekstiile vaatamas

Usupuhastuspühaks valmisid EELK Tallinna Jaani kiriku uued punased kantslikatted. Seega on Tiina Puhkan valmistanud Jaani kirikusse nüüdseks kolm liturgilist värvi katete komplekti – varasemalt on valminud rohelised ja valged. Järgmise aasta 3. advendil on Jaani kiriku 150. sünnipäev. Selleks puhuks saab kirik uued violetsed altari- ja kantslikatted, mida Tiina Puhkan juba usinasti valmistab.

Jaani kiriku altarile valmistas meister Kaupo Padar uue puidust piiblipuldi. Vana ei näinud nägus välja ja seda pidi riidest kattega katma. Nii kuulus iga liturgilist värvi katete komplekti ka vastavat värvi piiblipuldi kate. Uus pult on tehtud just Tallinna Jaani kiriku altari jaoks arvestades kiriku sisekujundusega. Pult on silmale ilus vaadata ja seda tekstiili alla ei peideta.

Jaani kiriku kantsel ja altar uute punaste katetega ehituna

Uus puidust piiblipult

Novembris pidasin EELK Tallinna Kaarli koguduse majas kaks loengut eesti kirikutekstiilidest. Esimene loeng oli kahe kirikutekstiile valmistanud noore naise – Aino Schmidti ja Asta Heinsaare – elust ja saatusest. Kaarli kirikuga seob neid asjaolu, et nad valmistasi 1930. aastate teisel poolel sellesse kirikusse liturgilist värvi altari- ja kantslikatete komplektid. Loengu salvestust saab vaadata siin.

Teisel loengul rääkisin põnevamatest ajaloolistest kirikutekstiilidest Eestis.

Olen väga tänulik toredale kuulajaskonnale tähelepanu ja rohkete küsimuste eest!

27. detsembril avati tekstiilikunstnik Ehalill Halliste vaipade näitus "Pae peal" EELK Viimsi kirikus. Sel puhul tegi "Raadio 7" kunstnikuga intervjuu. Näitust tutvustab ka Erkki Juhandi artikkel ajalehes "Eesti Kirik".

Ehalill Halliste vaibad EELK Viimsi kirikus.

Detsembri lõpus sai Jõelähtme kirik Tallinna Kopli Ametikoolilt kangastelgedel kootud kaunid istmevaibad.

Jõelähtme kiriku istmevaibad (foto: EELK Jõelähtme kogudus)

Aasta lõpus andis tekstiilikunstnik Riste Laasberg EMK Tartu Püha Luuka kogudusele üle roosa puldikatte. See on viimane üheksast tekstiilist koosnevast katete komplektist. Varem on valminud kaks rohelist, kaks valget, kaks punast ja kaks violetset katet. Roosat katet kasutab kogudus mõlema paastuaja keskel.

Pühakodade riikliku programmi rahastusel on muu kirikuinventari hulgas järjepidevalt konserveeritud ajaloolisi kirikutekstiile. Sel aastal said Ennistuskojas Kanut konserveeritud kaks korjanduskotti.

Järgmisel aastal tähistatakse reformatsiooni aastapäeva – 500 aasta möödumist luterlikust usupuhastusest. Sel puhul võiksid kogudused pöörata tähelepanu oma kiriku punastele altari- ja kantslikatetele. Ehk tuleks olemasolevad väärikale vanaduspuhkusele lubada ja valmistada uued? Punanen on Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv. Usupuhastuspühal on kirikus kasutusel just punast värvi katted ja seetõttu oleks igati sobilik järgmisel aastal reformatsiooni aastapäeva tähistada uute kaunite ja kõnekate punaste katetega.

Lilian Bristol kaitses magistritöö kuldtikandist

Eile kaitses Lilian Bristol TÜ Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku käsitöö osakonnas pärandtehnoloogia magistritöö "Kuldtikand Eestis: väljakujunemine 20. sajandi alguses ja kohandamine kaasajal".

Kuldtikandi tikkimisega on Lilian tegelenud mitu aastat. Magistritöös kirjutas ta kuldtikandi meistrist Don Schatzist, kuldtikandi õpetamisest Riigi Kunsttööstuskoolis, kuldtikandiga kaunistatud kirikutekstiilide valmistamisest 1930. aastatel ning kuldtikandist Eesti kaitseväe vormidel. Lilian tikkis läbi erinevaid kuldtikandi variante, võrdles tehnikaid ning katsetas uusi võimalusi.

Mul oli suur rõõm olla Ave Matsini kõrval üheks Liliani juhendajaks.

Loodan, et nüüd, kui magistritöö on valmis, pühendub Lilian kuldtikandiga kaunistatud esemete valmistamisel ning et selle tulemusena valmib ka nii mõnigi kirikutekstiil.

Liliani magistritöö leiab DSpace repositooriumist: https://dspace.ut.ee/handle/10062/53033

Palju õnne, Lilian!

 

Lilian oma magistritöö ja kuldtikandi näidisega.

Aino Schmidt - tema pere ja saatus

1930. aastatel valmistas mitmele Eesti kirikule altari- ja kantslikatteid rakenduskunstnik Aino Schmidt (Kosk). Olen kirjutanud temast nii oma raamatus kui ka paaris artiklis (nt. Sulane 3/2002 ja Sulane 2/2015).

Aino Schmidti loodud roheline altarikate (Tallinna Kaarli kirik)

Aino Schmidti loodud valge altarikate (Tallinna Kaarli kirik)

Seekordse blogipostitusega lõpetan selle teema uurimise. Olen nüüd teada saanud, kus ja millal Aino elutee lõppes. Aga esmalt kirjutan siin tema lähedastest. Põgusalt olen maininud neid ka oma varasemates kirjatükkides, kuid pikemalt ei ole saanud nende inimeste juures peatuda.

Rudolf ja Cäecilie Schmidt – Aino vanemad

Aino isa Rudolf Schmidt sündis 23. novembril 1887. a. Tartus. Pärit oli ta Kambjast. Ta õppis Tartu ja Tallinna poeglaste gümnaasiumites ning kõrgematel raamatupidamiskursustel. 1906. aastal asus Rudolf Schmidt tööle riigipanga Tallinna osakonda. 1908. aastal abiellus ta Cäecilie Pawlowskyga (sünd. 20. märtsil 1887. aastal Tallinnas). 1910. aastal määrati Rudolf Schmidt Kaluuga linna riigipanga osakonda raamatupidaja abiks ja 1916. aastal pearaamatupidajaks. Kaluugas sündisid Rudolfi ja Cäecilie lapsed – poeg Edmund ja tütar Aino. 1918. aastal tuli Rudolf Schmidt koos perega Eestisse ning asus Tallinna linna teenistusse – alguses ehitusosakonna raamatupidajana ja 1919. aastast Tallinna linna pearaamatupidajana.

Rudolf Schmidt oli Tallinna linna ametnike ja teenistujate ühispanga "Hoiula" asutaja ning juhatuse esimees ning Eesti Lastekaitse ühingu juhatuse liige. Ta kuulus veel mitmesse seltskondlikku organisatsiooni nagu Tallinna Meestelaulu Selts, Tallinna Põllumeeste Selts jne.

Rudolf Schmidt oli tegev Kaitseliidu Tallinna maleva Põhja malevkonnas ning kuulus Isamaaliitu.

Teda tunti kui sõbralikku ja vastutulelikku inimest.

Rudolf Schmidt (foto ajalehest "Uus Eesti 22.11.1937)

Edmund Schmidt – Aino vend

Edmund oli Ainost neli aastat vanem – sündinud 20. aprillil 1911. Ta lõpetas 1931. aastal Jakob Westholmi Gümnaasiumi 13. lennu. Aastatel 1931-33 õppis Edmund Tartu Ülikoolis meditsiini, kuid vahetas siis eriala ja lõpetas 1939. aastal õigusteaduskonna. Tema diplomitööks oli "Maksu kindlaksmääramine (tuvastamine) maksustamiskorralduse seaduse (MKS) järgi". Edmund kuulus EÜS-i "Põhjala". Nagu isagi kuulus ta Kaitseliitu – Tallinna maleva Kalevi malevkonda.

1939. aastal kutsuti Edmund Eesti sõjaväkke ning ta teenis Kalevi üksikus jalaväepataljonis kuni Eesti sõjaväe likvideerimiseni. Eesti sõjavägi korraldati ümber punaarmee 22. territoriaalkorpuseks ning Edmund teenis seal staabi administratiiv-majandusosakonna kirjutajana. Ta arreteeriti 1941. aasta juulis korpuse staabis Porhovi lähistel nn Õunapuu grupis. Sellesse gruppi kuulus 13 erinevas auastmes meest. Nende arreteerimine oli mitmekäiguline ja seotud valede reaga (sellest on kirjutanud Ülo Uluots raamatus "Nad täitsid käsku"). 13. juulil anti neile meestele kätte komandeerimistunnistused ja öeldi, et nad sõidavad Novgorodi rindestaabi käsutusse, kust saavad teenistuse jätkamiseks uue määramise. Vabadena teekonda alustanud meestest olid oktoobri kuuks saanud vangid Norilskis. Edmund Schmidti süüdistati vaenulikus häälestatuses Nõukogude Liidu vastu ja nõukogudevastases kihutustöös. Ta mõisteti surma 26. detsembril 1941 ning otsus viidi täide järgmise aasta 20. juunil.

Valdur Kosk – Aino abikaasa

Valdur Kosk sündis 8. veebruaril 1912. aastal Riias. Ta oli rahvuselt venelane, sünnijärgse nimega Vadim Koškin. Tema isa Sergei oli ohvitser, kes langes 1919. aastal Vabadussõjas. Vadim lõpetas 1930. aastal Tallinna Vene Ühisgümnaasiumi. Aastatel 1930-41 õppis ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, kuid see jäi tal lõpetamata. Vabadussõjas langenud ohvitseri pojana sai Valdur ülikoolis õppimise ajal kindral Laidoneri nimelist stipendiumi. Ta kuulus vene üliõpilaskorporatsiooni "Fraternitas Aeterna".

Valdur tegeles tõsiselt spordiga. Sportima hakkas ta 1926 Tallinna NMKÜ-s. Võistles aastani 1932 kergejõustikus ning korv-, võrk- ja pesapallis. Tegutses ka korvpallikohtunikuna. Ta kuulus Jalgpalliliidu ja Käsipalliliidu juhatusse, oli Tartu NMKÜ sekretär ja Tallinna Puhkekodu kehalise kasvatuse sekretär.

Aastatel 1937–40 töötas Valdur Riigikohtu ametnikuna ja 1940. aastal ENSV Prokuratuuri raamatupidajana.

Aino Schmidt ja Valdur Kosk laulatati Aino sünnipäeval 14. juunil 1939. aastal Tallinna Toomkirikus.

Valdur Kosk arreteeriti 26. juulil 1941. aastal. Teda süüdistati nõukogudevastases propagandas ja mõisteti 10 aastaks vangilaagrisse, kus ta 15. jaanuaril 1943. aastal suri.

1941. aastal oli kogu pere – Rudolf Schmidt, tema abikaasa, poeg, tütar ja väimees – olnud küüditavate nimekirjas, kuid mingil põhjusel neid ei küüditatud.

1933. aastast elasid Rudolf ja Cäecilie Schmidt koos lastega Tallinnas Vaarika tänaval vastvalminud majas nr. 13. Tegemist on elamuga toonasest moodsast funktsionalistlikust hoonetekompleksist, mis tänapäeval on arhitektuurimälestisena kaitse all.

Paarismaja Vaarika tn. 11/13 (Aino pere elas maja parempoolses osas)

Maja Vaarika tänaval jäi neile viimaseks elukohaks, kust Aino ja tema vanemad lahkusid arvatavasti 1944. aasta sügisel põgenikena Saksamaale. Nad elasid Streitbergi, Erlangeni ja Geislingeni põgenikelaagrites. 1948. aasta sügisel esitas Rudolf Schmidt USA tööloa taotluse (Cäecilia ametiks on sel märgitud "koduõpetaja", Rudolfil "raamatupidaja" ja "farmer"). Aino abiellus 1949. aastal inglasega ning sai uueks perekonnanimeks Atkins. Samast aastast elas ta koos vanemate ja abikaasaga juba Londonis. Tema eesti mustriga kampsunite pilte avaldati inglise kodukäsitööde ajakirjade kaantel, tema mustreid kasutasid inglise villavabrikud ning tema käsitöid oli Eesti Abistamiskomitee jõululaatadel Londonis. Lapsi tal teadaolevalt ei olnud. Aino ja ta vanemate ning abikaasa elukohaks oli maja Wimbledonis.

Aino suri 13. märtsil 1966. aastal. Ta saadeti viimsele teele Lambethi krematooriumis. Matusetalituse viis läbi Londoni eesti koguduse õpetaja praost Jaak Taul. Aino isa Rudolf suri 20 päeva hiljem s.o. 31. märtsil. Aino surmakuulutusel on leinajana märgitud ka "vend teadmatuses". Seega ei teadnud Edmundi õde ja vanemad 23 aastat pärast Edmundi surma tema saatusest. Aino ema Cäecilie suri järgmise aasta 13. juulil.

Homme möödub Aino surmast 50 aastat.

Tähtede taga seal koidab sul taevas

Detail violetsest kantslikattest (Tallinna Kaarli kirik)

Suur tänu Janis Tobrelutsule, Virge Jamesile ja Toomas Ojasoole, kes aitasid mul teada saada Aino ja ta vanemate surmaaja.

Tülitekitaja sinine

Jõuluaeg on tore aeg - saab endale lubada mõnusaid tegevusi, milleks igapäevaselt aega ei leia. Mina kogusin siit ja sealt infokilde Eesti kirikutekstiilide kohta. Muu hulgas avastasin sellise vemmalvärsi:

See päevakajaline luuletus ilmus 14. märtsil 1940 „Päevalehes“. Luuletus oli ajendatud sündmustest Pärnu Eliisabeti koguduses (olen sellest põgusalt kirjutanud oma raamatus ja ka ühes blogipostituses).

Lugu oli selline.

1939. aastal kinkisid koguduse naised Eliisabeti kirikule sinised altarikatted sooviga, et need võetaks kasutusele rahvuslike pidupäevade puhul pidulikel jumalateenistustel koguduse mõlema õpetaja poolt. Õpetaja Harry Johann Nuudi oli nõus katete kasutamisega, kuid õpetaja praost August Arumäe keeldus.

Tüli paisus nii suureks, et jõudis 1940. aasta kevadel ajalehtedesse. Praost August Arumäe selgitas: Liturgilisi värve meie evangeelses luteri usu kirikus on tarvitusel ainult viis ja nimelt: valge, must, punane, roheline ja violett. Nende järgi olen mina käinud, mispärast ka sinist värvi ma ei saa kasutamisele võtta. 9. pataljoni aastapäeval [14. jaan – MR] asetasin valge altarikatte, sest seda värvi kasutatakse ikka pidulikkudel puhkudel, kuna Vabaduspäeval, mis sel aastal langes kannatusajale, oli altari katte värviks must. Toona oli kehtiva korra kohaselt musta värvi kasutamine kannatusajal ette nähtud kirikutes, kus puudusid violetsed katted. Pärnu Eliisabeti kirikul olid olemas nelja värvi katted - punased, mustad, valged ja sinised.

Keegi endine koguduseliige oli kirjutanud ajalehte kirja, milles ta pahandas naistega nende mõistmatuse pärast. Muu hulgas kirjutab ta musta värvi kasutamise kohta oma tõlgenduse: Tänavu kodumaa hällipäev langes ajaliselt kiriklikku kannatusaega. Korra poolest on täitsa õige ja loomulik, et sel korral oli kõik korras kui altarit katsid mustad katted. Tänavustel erakordsetel tõsistel aegadel oli see isegi väga mõjukas. See must, ka meie lipuvärvist: must on meie mullapind, mida higis haritud, must on kuub, mis Eesti rinda ammust juba varjanud ...

Naised kirjutasid vastuse, kus nad selgitasid, et sinise värvi kasutamine kirikus on lubatud piiskop Hugo Bernhard Rahamägi otsusega 1936. aastast. Naised kirjutavad: Kirikule on tehtud ajakirjanduses põhjendatud etteheiteid – nimelt – et kogu maa ja kogu rahvas pühitseb pidulikult vabariigi aastapäeva, ainult kirik jääb külmaks. Ja kui nüüd grupp naistegelasi, väljudes armastusest kiriku ja kodumaa vastu, väljudes kodukaunistamise mõttest, sest ka kirik on meie vaimline ja usuline kodu, tugedes maksvatele määrustele, saades peale muu annetust kaitseliidult ja sõjaväelt, valmistavad oma vabadel tundidel ise rahalisi ohvreid kandes sinivärvilised altarikatted rahvuspühadel tarvitamiseks – siis tullakse tänutäheks avalikult neile tegelastele moraali lugema: naistegelased tülitsevad, naistegelased ei tunne kiriku korda, kannatamisaeg ja Saksamaa leksikon ei lubavat sinist värvi, piiskopi manitsused korda ja rahu pidada ei minevat naistegelastele südamesse jne. Ja tegelik olukord? Paluti alandlikult praostilt kaunistada kirik rahvuspühal tarvitusele lubatud siniste katetega ja vastus sellele oli selge "ei".

Naiste kolmeliikmeline delegatsioon läks Tallinnasse piiskop Johan Kõpu jutule, et tekkinud olukorda selgitada ja kuulda piiskopi seisukohta. Kaasas olid neil ka tüli tekitanud sinised katted. Piiskop kiitis katteid ja palus delegatsiooni liikmeil anda Pärnu koguduse naistele edasi oma sõbralik tänu kirikule tehtud kingituse eest. Ta soovitas tekkinud arusaamatus lahendada sõbralikus vaimus. Piiskop kinnitas, et siniseid katteid võib kirikus rahvuslikel pidupäevadel kasutada. Kuid ei ole sunduslik, et õpetaja peab just neid tarvitama. See võib sündida õpetaja oma äranägemise kohaselt.

Kahjuks ei ole kõnealused sinised katted teadaolevalt säilinud. Aga lugu ja luuletus on. Kirikutekstiilidest on luuletusi ja laule tehtud vähe. Tean veel üht tukukottide kohta ja olen kuulnud ühest, mis tehtud surnuraami kattest. Kui kellelgi mõni rahvasuus ringlev laul käepärast on, siis andke mulle palun teada! Igasugune lugu on teretulnud, sest need on me oma lood – kirjutatud asjade kohta, mis meid puudutavad.

 

Kirikutekstiilikroonika 2015

Aasta 2015 on otsakorral ja taas on aeg vaadata tagasi, mis aasta jooksul kirikutekstiilide vallas on toimunud.

Jaanuaris võtsid Tallinna Jaani koguduse õpetajad kasutusele kolm uut rohelist stoolat. Stoolade kavandamisel on arvestatud, et need oma stiililt sobiksid Jaani kiriku roheliste altari- ja kantslikatetega. Stoolad valmistas tekstiilikunstnik Kerttu Varik koostöös roheliste katete autori tekstiilikunstnik Tiina Puhkaniga. Praegu on Tiina Puhkanil töös punased katted Jaani kirikule. Varasemalt on valminud ka valged. Kerttu Varikul on käsil valgete stoolade valmistamine. Niimoodi samm-sammult peaks Jaani kirik saama kõigis liturgilistes värvides katted ja stoolad.

Rohelise stoola tikand

Veebruaris sai tekstiilikunstnik Ehalill Halliste presidendilt Eestile osutatud teenete eest Valgetähe V klassi teenetemärgi. Ehalill Halliste on ligi 40 aastat tegelenud peamiselt gobeläänvaipade loomisega. Tema telgedelt on tulnud ka seinavaibad Rapla Maarja-Magdaleena koguduse pastoraati ja Hageri Lambertuse kirikusse. Ühe viimase aja suurema tööna kudus ta aastatel 2011-2014 Hageri kirikusse altari- ja kantslikatted (5 liturgilist värvi, kokku 15 katet).

30. märtsil külastas EELK konsistooriumi Rootsis elav pr. Katarina Veem, kes andis üle oma isa, peapiiskop Konrad Veemi (1914-1996) saua, mitra ja piiskopisärgi.

Kevadel sai Tallinna Jaani kirik rikkamaks veel ühe kunstiteose võrra – kooriruumi kõrval seinal kõigi kirikuliste silme ees on Anu Raua vaip "Issaristike". 2014. aasta lõpus oli see olnud eksponeeritud Viimsi Püha Jaakobi kirikus Anu Raua isiknäitusel "Lõpik" ning seejärel võis vaipa näha Tallinna Kunstihoones näitusel "SADA. Eesti tekstiilikunst 1915-2015".

"Issaristike" Jaani kiriku seinal

9. mail toimus Viljandimaal Kõpu Peetri kirikus seminar "Kristlikud sümbolid ja kirikutekstiilid". Kõpu koguduse õpetaja Hedi Vilumaa rääkis väga põnevalt kristlikest sümbolitest. Sellele järgnes vestlusring Kadi Pajupuu juhatusel, kus sai aru peetud kirikutekstiilide loomise mitmete tahkude üle. Lõpetuseks jagasin mina praktilisi nõuandeid kirikutekstiilide valmistamiseks. Seminar oli väga põnev. Osalejad arutasid aktiivselt ja tekkis hulga uusi mõtteid ja vaatenurki. Kiriku võlvide peal sai vaadata näitust "Igaviku märgid – sümbolitesse talletatud tarkus. Sümbolid EELK Viljandi praostkonna kirikutes". Seminari korraldajateks olid Kõpu kogudus ja Eesti Kirikutekstiili Sõprade Selts.

Õpetaja Hedi Vilumaa tervitamas seminarist osavõtjaid

17. mail oli Vikerraadio eetris saade "Kirikuelu", kus rääkisime saatejuht Meelis Süld'iga kirikutekstiilidest ja Kõpu kirikus toimunud seminarist. Saadet saab järelkuulata ERR arhiivi leheküljel.

31. juulil toimus Eesti Kirikutekstiili Sõprade Seltsi järjekordne kirikutekstiilireis. Esmalt külastasime Pikwa Miikaeli kabelit, kus Tallinna Ülikooli lektor Tiia Artla tutvustas meile sealseid kirikutekstiile ja nende valmimise lugu. Edasi sõitsime Järva-Jaani Ristija Johannese kirikusse. Kirikus oli olnud tekstiilikunstnik Aune Taamali tööde näitus "Ajarändur". Saime näha nii näitusetöid kui ka Aune loodud altari- ja kantslikatteid. Selgitusi jagasid Aune ise ja koguduse õpetaja Katrin-Helena Melder. Pärast lõunasööki "Põhjaka" mõisas suundusime Hageri kirikusse. Seal tervitas meid koguduse õpetaja Jüri Vallsalu. Ehalill Halliste rääkis meile, kuidas sündisid sealsed altari- ja kantslikatted. Vaatasime nii katteid kui ka Ehalille loodud kavandeid. Nagu eelmistelgi reisidel nii olid ka seekord koos meiega reisimas kirikutekstiilihuvilised sõbrad Soomest.

Järva-Jaani kirikus

Hageri kirikus

11. septembril rääkisin kirikutekstiilidest Pärandivaderite projekti raames Muhu pastoraadis.

Novembris ilmus Tallinna Kaarli koguduse ajakirja "Sulane" uus number, milles on minu artikkel 1930ndatel aastatel Kaarli kirikule liturgilised katted valmistanud kunstnik Aino Schmidtist. Artikkel ilmus seoses sellega, et tema sünnist möödus sel aastal 100 aastat. Olin seda artiklit juba ammu kavandanud ja selle nimel arhiivis tööd teinud. Järgmisel aastal ilmub minu sulest kirjatükk Aino Schmidti kaastöölisest Asta Heinsaarest.

Asta Heinsaar ja Aino Schmidt

Sel aastal täienes EMK Tartu Püha Luuka kiriku tekstiilivaramu nelja katte võrra. Paastuajal sai kirik purpurvioletse ja advendiajaks sinakasvioletse kantslikatte. Sel aastal on valminud ka punane ja valge kate. Katete autor on tekstiilikunstnik Riste Laasberg.

 Advendiaja kantslikate

(foto: EMK Tartu Püha Luuka kogudus)

Aasta lõpus tuli uudis, et Heimtali kirik Võrumaal on saanud endale Anu Raua seinavaiba "Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!". Vaiba saamisloost saab lähemalt lugeda ajalehest "Eesti Kirik".

"Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!"

(foto: Anu Raua kogust)

Kirikutekstiili-uudiseid on usinasti kajastanud Eesti Tekstiilikunstnike Liidu leht "Koiliblikas". Suur tänu, Kadi Pajupuu!

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik autasustab kord aastas nelipühal paljusid ustavaid kirikuliikmeid ja isikuid, kes on osutanud teeneid kirikule. Sel aastal autasustati teiste hulgas ka mind - pälvisin Teeneteristi III järgu ordeni. See on mulle suureks auks. Olen selle eest tänulik - autasu annab tunnistust, et see töö, mida olen seni teinud, on olnud vajalik, ning innustab mind ka edaspidises töös.

(Foto: Alar Raabe)

Kirikutekstiilikroonika 2014

Nagu aasta tagasi nii ka seekord annan põgusa ülevaate sellest, mis aasta jooksul kirikutekstiilide vallas toimunud.

2014. aastal sai kaks kirikut mitmeaastase töö tulemusena endale täiskomplekti liturgilistes värvides altari- ja kantslikatteid. Need kirikud on EELK Hageri kirik ja Järva-Jaani kirik.

Hageri kiriku tekstiilid kudus tekstiilikunstnik Ehalill Halliste. Aastatel 2011-2013 valmisid rohelised, valged, violetsed ning punased katted. 2014. aasta Suurel Reedel võttis kogudus kasutusele musta värvi katete komplekti. Kokku kudus kunstnik 15 tekstiili (igas komplektis kolm eset - altari-, kantsli- ja puldikate). Katete hoidmiseks on koguduse liige Agu Kaljuste valmistanud altari taha sobivates mõõtmetes spetsiaalse kapi.

Hageri kiriku musta värvi altarikate

Märtsis kuulutas Eesti Tekstiilikunstnike Liit välja oma aastapreemiate laureaadid. Aasta Tekstiiliteoks 2013 valiti punaste katete komplekt, mille Ehalill Halliste oli Hageri kirikule valmistanud.

Kirikutekstiilide valmistamise eest tunnustas Ehalill Hallistet ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik. Nimelt avaldati 9. juunil Tallinna Toomkirikus tunnustust EELK teenekatele töötegijatele, toetajatele ja vabatahtlikele abilistele. Teiste seas sai EELK aukirja Ehalill Halliste Hageri kirikule valmistatud viie liturgilist värvi altari- ja kantslikatete komplekti eest.

EELK peapiiskop Andres Põder annab Ehalill Hallistele aukirja

Nagu Hageri kirikus nii ka Järva-Jaanis võeti uute musta värvi katete komplekt kasutusele Suurel Reedel 2014. 20. juulil oli aga kord punaste katete käes. Nende pühitsemisega oli ka Järva-Jaani kirik saanud uued katted kõigis liturgilistes värvides ning lisaks ka stoolad - kokku 20 tekstiili. Need valmistas tekstiilikunstnik Aune Taamal. Pühitsemise päevaks olid ka kõik neli varemvalminud komplekti riputatud kiriku seintele, kuhu need jäid suve lõpuni vaatamiseks välja.

Järva-Jaani kiriku musta värvi altarikate

Järva-Jaani kiriku punane altarikate

9. aprillil annetas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliit Stefanus Eesti Rahva Muuseumile bolševike hukatud esimese Eesti õigeusu piiskopi Platoni pühad esemed - piiskopiseisuse tunnuse panagia ja liturgilised rõivad. Need pannakse vaatamiseks välja ERM-i uude püsiekspositsiooni.

Madli Sepper Jõõprest Pärnumaalt valmistas Kohila õigeusu kiriku preester Mattiasele ülestõusmispühadeks preestrirõivad. Komplekt koosneb alusstihaarist, epitraheelist, puusaehtest, feloonist, vööst ja kätistest. Rõivad kaunistas Madli Sepper Juuru kihelkonna rahvarõivastelt pärineva tikandiga.

18. mail oli Karlova Päevade raames EAÕK Tartu Pühade Aleksandrite kirikus loenguprogramm, kus esinesin ettekandega õigeusu kirikutekstiilidest. Pühade Aleksandrite kirik on ruumikas ja kaunis hoone, mis vajab tõsist remonti. Kogudus on tegus ja nende inimestega oli väga tore koos olla.

Pühade Aleksandrite kirik

16. juunil avati Tallinna Vene Muuseumis rikkalik näitus „Kaasani kirik. Säilitame meie reliikviad“, kus oli eksponeeritud ka õigeusu kirikutekstiile.

Osake näitusest "Kaasani kirik. Säilitame meie reliikviad"

2. septembril toimus Pärnumaal Paadrema õigeusu kirikus Muinsuskaitseameti Pärnu inspektori Nele Renti ja koguduse esindaja Heli Vahingu eestvedamisel infopäev kirikutekstiilide hoidmisest ja hooldamisest. Kõnelejatena osalesid Muinsuskaitseameti kunstimälestiste peainspektor Ülle Jukk, Ennistuskoja Kanut konservaator Ruth Paas, õigeusu kirikutekstiilide muuseumi perenaine Sirje Säär ja mina. Lisaks Paadrema koguduse rahvale oli kohale tuldud ka Jõõprest ja Audrust.

Infopäev Paadrema kirikus

Aasta esimesel poolel kudus EELK Vigala koguduse õpetaja Kristiina Jõgi kiriku käärkambri seinale kindakirjalise ristivaiba.

Tekstiilikunstnik Riste Laasberg valmistas kaks puldikatet Eesti Metodisti Kiriku Tartu Püha Luukase kirikusse. Roheline kate valmis suvel, violetne advendiajaks. Teha on veel neli katet.

Püha Luukase kiriku puldikate

1. detsembril võttis EELK Põlva kogudus kasutusele uued violetsed katted. Nende autor on Terje Heinsoo, kes valmistas need Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli tekstiilkäsitöö eriala lõputööna.

Põlva kiriku violetne altarikate
(foto: Sander Heinsoo)

5. oktoobril toimus Avinurme Elulaadikeskuses kangakudujate infopäev teemal "Lõimeripsilised põrandakatted". Minul oli seal tore võimalus rääkida lõimeripsvaipadest Eesti kirikutes.

Detsembris pani Tallinna Linnamuuseum paariks kuuks oma püsiekspositsiooni külastajatele vaatamiseks välja Oleviste kiriku 16. sajandist pärineva altarikatte. Tegemist on piltvaibaga, mille kinkis kirikule Lutke van Oyten. Altarikattest ja selle kinkijast pidas 13. detsembril ettekande Ivar Leimus.

Küllap toimus veel mõndagi, millest info minuni ei ole jõudnud. Lõppenud aastal tegi rõõmu eespool nimetatud kahe täiskomplekti tekstiilide valmimine Hageri ja Järva-Jaani kirikutele. Rõõmustab ka see, et kirikutekstiilide vastu huvi tundvate inimeste hulk tõuseb tasapisi. Ka Kirikutekstiili Sõprade Seltsi on uusi liikmeid juurde tulnud. Selts jätkab tasapisi aga järjekindlalt oma tegevust. Isiklikus plaanis oli mul eelmisel aastal meeldivalt palju kokkupuudet õigeusu kirikutekstiilidega. Erilist pühadustunnet pakkus mulle võimalus valmistada altarilina oma kodukirikule, seada altarit pühadeks valmis ja kohendada oma õpetaja albat parajamaks.

Kirsturaamid – mitte ainult praktilise väärtusega

Kirsturaami katetest kirjutades (vt. siit) lubasin kirjutada ka kirsturaamidest enestest.

Esmalt olgu mainitud, et laiemalt on levinud nimetus "surnuraam". Mulle aga meeldib kasutada rohkem sõna "kirsturaam", sest kirikutes asetatakse raamile kirst, milles on surnu (mitte surnu ilma kirstuta). Sõna "kirsturaam" on minu jaoks täpsem ja ilusam. Nimetuste andmine ja kasutamine on muidugi iseenesest huvitav teema aga sellel ma siin ja täna ei peatu. Niisiis – kirsturaam.

Kirsturaam on musta värvi puidust alus, mis viiakse aegsasti enne matusetalitust kirikus altari ette. Raam on kaetud kangast kattega. Matusetalituse ajaks on kirst asetatud raamile. Pärast talitust tõstetakse see raamilt ja viiakse kirikust välja. Erinevates paikkondadest on traditsioonid erinevad. Teada on, et varasematel aegadel on pärast talitust kantud kirst koos raamiga kalmistule. Kuidas ühes või teises paigas just täpselt on olnud – seda vist ei olegi keegi uurinud ega kirja pannud.

Kirsturaamid on esemeliik, mis on minu meelest teenimatult tähelepanu alt välja jäänud. Kujunduselt on need sageli pigem tagasihoidlikud. Kuid tegelikult ei ole asi nii lihtne. Milline pilt meile avaneks kui kõigist kirsturaamidest oleks koostatud kataloog ja me saaksime seda lehitseda?

Kultuurimälestisena on riikliku kaitse all üheksa kirsturaami. Neist uhkeim asub Kaarma kirikus ja sellest on kirjutanud Tiina-Mall Kreem raamatus "Kaarma kirik". Viru-Jaagupi kirikust on kaitse all kogunisti viis kirsturaami. See on tore, sest nii on säilitatud terve komplekt. Tundub, et varasematel aegadel oligi kirikutes mitu raami. Matuste arvu vähenedes on ka kirsturaame vähemaks jäänud. Paljudes kirikutes on järele jäänud vaid üks raam, kuid nii mõneski kirikus on ka kasutuseta seisvad kirsturaamid alles hoitud.

Kuusalu kiriku kirsturaamid

Isegi kui kirsturaamid on oma kujunduselt lihtsad, siis pakuvad nad meile teavet endiste aegade kohta. Põnevaks infoallikaks on neile kirjutatud tekstid.

Valjala kiriku kisturaami ühele otsalauale on maalitud: Jälle nägemist. ja teisele otsalauale: Sõja Mälestuseks 1921. On see raam kogu nõukogude aja vältel olnud seal kirikus vaikseks mälestusmärgiks?

Kirsturaam Valjala kirikus

Paljudele kirsturaamidele on kirjutatud kohanimi. Sarnaselt tekstiilist katetele oli ka raame, mis kuulusid kindlatele paikkondadele.

Kirsturaam Järva-Jaani kirikus

Raamile võib olla kirjutatud ka annetaja nimi või initsiaalid. Sageli on märgitud raami valmistamise aasta. Eelpool mainitud Viru-Jaagupi kiriku raamidel on kirjad:

• A. N.1866
• Kütti Walla 28te mal Märtsis 1876
• Ruila 1876
• Alt Somerhusen Kaarle 1877
• Kantküla 1881

Piirsalu kiriku raamile on põhja alla maalitud tekst: Ümbertehtud Jak. Kruspanit Landrathi-Herra kandmiseks 1901 9. Januaril

Esku kabeli kirsturaamilt aga leiame teksti: Rissu perremees, Tomas Romm, kinkis sedda Rami Esku kabbelille 1845

Esku kabeli kirsturaam

Aja jooksul on raame üle värvitud ja küllap on seeläbi värvi alla mattunud nii mõnigi maalitud tekst ja kaunistus. Seepärast arvan ma, et kirsturaamide korrastamiseks võiksid kogudused pöörduda restauraatori poole ka juhul kui raam ei ole mälestisena kaitse all. Seda selleks, et korrastamistuhinas ei kaoks väärtuslik ajalooline info. See aitaks ka ära hoida raamide köndistamist. Olen nimelt kohanud kirsturaame, mille jalgu on lühemaks saetud või millelt detaile eemaldatud. Tulemuseks on moondunud proportsiooniga näotu ese.

Üks kirsturaamiga seotud lugu, mis mul südamel on, olgu siinkohal veel kirja pandud. Sattusin kord juhuslikult ühte kirikusse, kus paigaldati parasjagu põrandat. Oma tööriistad ja värvinõud olid töömehed asetanud katteta hauaplaatidele ja kirsturaamile.

Hämmastav oli kogeda sellist hoolimatut suhtumist kiriku kunstivarasse. Kirsturaami peale võib ju kergemaid tööriistu ja muid tarvikuid asetada aga need ei tohi määrida ega kriimustada raami. Antud juhul oleks pidanud raam olema kaetud paksu papiga. Sarnaselt muu kirikusisustusega tuleb raame katta ka ajaks, mil kirikus toimuvad tolmu tekitavad tööd või värvitakse kiriku sisemust.

Seega – hoidkem seda vara, mis meie käsutuses on!

Kirsturaamid vääriksid põhjalikumat uurimistööd, mis hõlmaks ka muid kiriklikul matusel kasutatavaid esemeid ning sisaldaks süvenemist kiriklikku matusekombestikku. Esemete ajaloo - nende valmistamise ja kasutamise uurimine - annab meile võimaluse heita pilk meie kirikuloosse ja esivanemate usuelule.

Valged kindad kätte!

Käsitööõpilased ja -meistrid, kes on käinud muuseumites vanade tekstiilidega tutvumas, teavad hästi, et kinnasteta neid puutuda ei tohi. Sama reegel peaks olema ka meie kirikutes. Meil on säilinud ajaloolisi tekstiile, mida tuleb hoida nagu silmatera. Kätelt aga satub mustus ja higi tekstiilidele. Sugugi alati ei ole need tekstiilid valmistatud puhastamisele vastupidavatest materjalidest. Ajaloolisi esemeid ei tohigi enamasti ise pesta ega triikida, vaid need tuleb viia tekstiilikonservaatori juurde. Mida vähem tekstiili katsutakse, seda parem on see tekstiili jaoks. Siin kehtib reegel – nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Ajalooliste esemete puhul tuleb olla eriti tähelepanelik, et neid ei murra ega vääna, sest habras kangas või tikand võib rebeneda. Isegi siis, kui eset võib kogudus ise puhastada, siis iga pesemine ja triikimine kulutab seda. Niisiis – kui olete kirikus tutvumas sealse tekstiilivaramuga, siis peavad tekstiile katsudes olema käes valged puuvillased kindad. See näitab lugupidamist tekstiilide ja koguduse suhtes.

Valged puuvillased kindad peaksid käes olema ka kirikuteenijal kui ta kirikuinventariga tegeleb – neid jumalateenistuseks valmis seab või pärast teenistust hoiukohta paneb. Meie naabermaal Soomes on see iseenesestmõistetav.

Kirikuteenija Soomes seab stoolasid huvilistele vaatamiseks välja.

Valgeid kindaid ei kasuta nad mitte ainult ajalooliste, vaid ka kaasaegsete esemete puhul. Ja ikka selle nimel, et kiriku vara hästi hoida. 2012. aastal käisime rühma kirikutekstiilihuvilistega Soomes. Tekstiilikunstnik Päikki Priha tutvustas meile Rymättylä kirikus altari-, kantsli- ja karikakatteid ning vaimulikurõivaid, mis ta ise oli 2008. aastal valmistanud. Ka temal olid omaenese valmistatud tekstiile näidates käed valgetes kinnastes.

Päikki Priha näitab huvilistele Rymättylä kiriku altarikatet.

Muidugi mõista vajavad ka uued tekstiilid hoidmist. Kui me esemeid hoiame määrdumast, siis kulub vähem aega nende korrashoiule ning nad peavad kauem vastu. Kokkuvõttes on igapäevane tähelepanelik ja hooliv suhtumine säästlik, sest hoiame kokku nii aega kui raha, mis kulub tekstiilide puhastamisele, triikimisele ja uute tekstiilide muretsemisele.

Valged puuvillased kindad ei maksa palju – 12 paari saab töörõivaste poest kätte kuue euro eest. Samuti saab kindaid osta apteekidest, kus need on pisut kallimad. NB! Kinnastel ei tohi olla labaosal ja sõrmedel kummist täpikesi! 

Kirsturaami kate

Kirikus toimuva matusetalituse ajaks tuuakse altari ette kirsturaam ning sellele laotatakse riidest kate. Enamasti on see kate õmmeldud musta värvi villasest kangast ning kaunistatud servades narmastega. Narmad on mustad, valged, hõbedased, kuldsed või kollased. Sageli kaunistused sellega piirduvadki. Vahel on katte keskele õmmeldud paelast või kangast ladina rist, mõnikord kaunistab katet tagasihoidlik tikand. Mitmes Eesti kirikus on säilinud katteid, mis on seotud kindla piirkonnaga. Need pärinevad ajast, mil kirikutes toimus palju matuseid. Ümberkaudsete külade inimesed valmistasid katteid oma külast pärit inimeste matusteks ning küla nimi tikiti kattele.

Traditsioonilise kujundusega kirsturaami kate.

Eesti kirikutekstiilide hulgas pisut ebatraditsioonilisem kate.

Heegeldatud musta värvi äärepitsi ja rohelise tikandiga kate.

Eelmisel fotol kujutatud katte tikand.

Tänapäval piisab kui kirikus on olemas üks kirsturaami kate. See ei pea tingimata must olema. Sobilikud on ka valge ja hall, sinised ja rohekad toonid. Ka narmad ei ole kohustuslikud. Katete kujundamisel kindlaid reegleid ei ole. Oluline on, et kate sobiks oma sisult ja kujunduselt matusetalitusel kasutamiseks.

Kui Eestis on kasutusel kirsturaami katted, siis Soomes on kirstukatted. See erinevus tuleneb erinevatest matusetraditsioonidest - kas matuse ajal on kirst avatud või mitte. Kirstule laotatud kattega soovitakse rõhutada, et kõik inimesed on Jumala ees võrdsed.

Üks näide soome kirstukatetest. Keskel on auk lillekimbu jaoks.

Kuna ka Eestis toimub matuseid, kus kirst on suletud, siis võiks tänapäeval katte kavandamisel silmas pidada, et seda saaks kasutada vastavalt vajadusele nii kirstu all kui peal.

Kunagi kõneles mulle üks mu tuttav soome tekstiilikunstnik, et tema õe matustel oli kirst kaetud selle tekstiilikunstniku enda loodud kirstukattega. Kas pole kaunis kui inimesel on võimalus sel viisil oma lähedast teele saata!

Eestis tean ma kahte kirsturaami katet, mis on pühendatud konkreetsete inimeste mälestusele. Üks neist on Käsmu kirikus kasutusel. See on valmistatud kapten O. L. Tiedemanni 1928. aastal surnud abikaasa Anette mälestuseks.

Käsmu kiriku kirsturaami kate.

Mujal maailmas on olemas katted, mis kuuluvad ühele suguvõsale ning kasutatakse selle liikmete matustel. Meilgi võiks mõni suguvõsa sellise katte loomisele mõelda. Vappi, mida lisaks kristlikule sümboolikale kattel kujutada, meist enamikul ei ole. Küll aga võiks kattele või selle voodrile tikkida lahkunud lähedaste ja eelkäijate initsiaalid või nimed.

Kantslikate, mille voodril on jäädvustatud lahkunute nimed.

Soomes on kirstukatteid (ja matusekabeli tekstiile) valmistanud tekstiilieriala õpilased oma õppetöö raames. Ma ei mäleta, et Eestis oleks mõni matusetekstiil koolitööna valminud. Ehkki võiks ju küll, sest surm ja lein on elu lahutamatu osa.

Soome kirstukatetega tutvumiseks ja inspiratsiooni saamiseks soovitan vaadata näiteks tekstiilikunstnik Silja van der Meer'i kodulehte: http://siljavandermeer.fi/kuvagalleria/arkkupeitteet/

P.S. Eesti kirikutes leidub ka kirsturaame, mis kannavad mõnd kohanime või on kellegi mälestuseks valmistatud. Kui Jumal lubab, siis kirjutan millalgi ka neist.